Jonathan Austraaliast - Sulev Keedus 2007Kaks aastat tagasi surusin end baaris vägisi Sulev Keeduse lauda ja kukkusin meest uute ja huvitavate filmisoovitustega pinnima. Keedus siis luges mulle kannatlikult ette mõned talle süpaatsena tunduvate dokumentalistide nimed ja nende tähtsamad tööd mille peale mina leidsin, et režissööri-härra võiks ise ka dokfilme tegema hakata kui need talle nii-väga meeldivad. Keedus puhkes naerma ja ütles, et ta terve elu vaid dokumentaalfilme ongi teinud, need Georgikad ja Somnambuulid olid vaid "poolkogemata" vahele sattunud. Pingutasin siis minagi oma alkoholist hägusaks muutunud aju ja tõesti tuli paar nime meelde, näinud aga ei olnud ma ühtegi. Seda siiamaani, Jonathan Austraaliast - minu ainus sellel aastal PÖFF´il vaadatud film, on siiani jäänud esimeseks ja viimaseks tutvuseks Sulev Keeduse loomingiga.
Jonathan Austraaliast oli peale ETV teleesilinastust päris palju tolmu suutnud üles keerutada, kuid õnneks minul raskusi läbi selle sumu vaatamisega ei tekkinud. Kohe esimene kaader, ainuke lavastajapoolne otsene statement teatas, et lõpuks on valge laev eestimaale saabunud. Konteksti teades oli see väga terav ja julge hardcore irooniline tõdemus, märk mis näitas, et mees filmikaameraga võttis asja tõsiselt. Ei mingit mängulisust ega sättimist, elu lihtsalt salvestas end bit-biti haaval mälukaardile sellisena nagu ta oli. Filmikõrvane kõmu rääkis vaid joodikutest ja nende kujutamisest, kuid seda oli lõppude lõpuks teoses vaid killuke. Minu silmade jaoks võtsid suurema osa platsist enda alla ängistav elutraagika, südamlik huumor ja kohati visuaalselt väga kena pilt. See nn. "lõputu pummelung" oli filmi eluterve osa aga mitte edasiviiv ega suunav jõud, saati siis veel kellegi tahtlik mahategemine või naeruvääristamine. 
Antti Tuuri on oma Rukajärve sõjatriloogia loonud veteranide toimetamata mälestuskirjutiste põhjal. Iga sõduri tekstist on kirjanik muutmata kujul võtnud talle sobiva lõigu ja nii, kasutades paarisaja mehe mälestusi, on ta kokku pannud tervikpildi Jätkusõja ajal Rukajärve-liinil toimunust. Samamoodi "lugesin" mina ka Keeduse filmi. Mustjala elu, unistused ja luhtunud plaanid olid tükkidena filmitud, kuid koos andid pildi toimunust mis oli suurem kui elu igas tükis eraldi. Minu anttituurilik lähenemine sai muidugi kannatada kui mindi kaameraga lõbulaeva "Lily Marleeni" pardale. See mõjus justkui oleks vaprate soome kaitsjatelt võetud jutujärg ja antud see korra üle ka vastaskaevikutes kükitavatele iivanitele, no mida neil tibladel öelda on, hea kui üldse rääkida oskavad ja vaid karu moodi ei mörise. Ha ha ! Keedusel ja tema filmil oli aga öelda küll, kuulajaid kõrvu võiks vaid rohkem olla. 4/5
Ülemine on kaader filmist. Ülejäänud illustreerivad pildid on meeleolu looma võetud Ene Kallase fotoblogist Ja-muud-loomad.
6 comments:
Baar oli Vana Kala või? Kas sa jahvatasid taga juba kaks aastat tagasi? Mäletan selleaastast jutumaratoni ja Keeduse vabandavat nägu kui ma iga tunni aja tagant tulin tšekkima, millest küll jutt käib, et "Ma kohe lähen". Ega ma teda ära ajanud.
Keedus võiks Neemest doki vändata, huvitavaid tüüpe leidub lademeis.
Eks ta veits üle pooleteist aasta tagasi oli, mäletad kui Keijo käis Neemes?
Ah siis või... ja jaa, ja mina veel mõtlesin et minu arust sa eelmine aasta ei käinud.
Sull oli siis ka baaris oma igaõhtust viskit tegemas?
Ei mäletagi, aga eks seal Kalas ole tihtipeale muudki teha, kui külastajaid jälgida.
"...oma igaõhtust viskit tegemas..."
See jätab alkohooliku mulje. He he ! Mees astub mõnikord läbi aga juba igaõhtust viskit tegemas. : )
... see kõige esimene ja ainuke filmikaader on ikka väga über. Enamik inimesi ei saa sellist ka fotokaameraga elu sees kätte.
Aga eks see ole ka handpicked kaader filmist. : )
Post a Comment