Le Monde vivant - Eugène Green 2003Vaatad seda Eugène Green´i muinasjuttu täiskasvanuile ja mõtled kui lihtne on teha ilusat ja sügavat filmi. Lihtne siis selles mõttes, et vaja läks vaid metsatukka, lagunenud kindlust, altariga kabelit, paari mõõka ja metseanahka. Lisaks veel kahte poisiklutti, kahte habemeudemes meest, kahte kena siredat neiut, jõumeest, eeslit ja koera. Aga ega see kino tegemine pole kunagi kerge, sest peale tööjõu ja rekvisiitide läheb vaja veel head dialoogi ja autoripoolset visiooni, väheke defitsiitsemat kraami kui kõik koerad, mõõgad ja lagunenud lossid kokku.
Viimase samalaadse elamuse pakkus mulle La Cicatrice intérieure, sarnasusi leidub seoses pildi selgusega mõlemaist. Üllatav on aga The Living World´i valmimisaasta, minul isiklikult oli jäänud mulje, et sellised mänglevalt fantaasiaelemente reaalsusega segavad prantsuse new wave filmid jäidki sinna seitsmekümnendatesse ja tunduksid tänapäeval koomiliselt vanamoodsaina. Eugène Green tõestas aga vastupidist, tõsist autorikino ja nappide vahendite, kuid tugeva sisuga minimalistlikku filmi võib ka tänapäeval teha ja tulemus on ikka värske ja emotsioone äratav. 
Filmi enese esteetiline puhtus võidab kõik arvutigraafikaga loodud koletised, heroilised kangelased, pimestavad tualetid kaunitaride seljas ja plinkiva tähesära. Kõik see milleta sa tänapäeva fantaasiafilmi enam ettegi ei kujuta, tundus käesoleva filmi ( kus rüütlitel olid jalas teksapüksid ja seljas triiksärgid ) kõrval üsna tühine ja tähtsusetu. Väga positiivne filmielamus, ilus muinasjutt. 4,5/5
Kaks rüütlit, inimsööja lesk ja peremehe jalge ees põlvitav lõvi.
No comments:
Post a Comment