Selle varasema Waters´i järgi sai küll aru kust mees endale selle trash-filmide kuninga tiitli on saanud. Käesolev teos oli küll paras rämps ja seekord mitte heas mõttes nagu paljud ta hilisemad filmid seda on. Geniaalse lavastaja teisest filmist puudus terav sotsiaalne kriitika, otsene hea huumor ja kui nüüd lõpp välja arvata, siis ka konkreetselt bizarre sündmustik. Pelgalt šokeerivad roppused ja usudogmadega zongleerimine mõnusaid watersilikke hetki asendada ei suutnud. Underground film ilma sõnumita on tavaliselt unustustehõlma vajub nähtus, kuid tänu Watersi hilisematele töödele on ka see teos suutnud pinnal püsida. Kui nüüd jäi mulje, et tegu on täiesti allapoole arvestust filmiga, siis ainult tänu sellele, et järgnevad olid kordi paremad ja mina hindan võrreldes Watersi teiste teostega. Selle konkreetse filmi kiituseks tuleb aga taas öelda tänu võrratule Divine´ile kes seekord suutis kaamera ees eriti punnitamise vabalt ja loomulikult käituda. Lahe oli kohtuda ka Watersi näitetrupi ehk Mink Stole´i, David Lochary´i, Cookie Mueller´i ja võrratu leedi Edith Massey´iga. Suureks plussiks tuleb aga muidugi lugeda ta filmi lõpus toimuvat monstrumi rünnakut, see oli küll väga underground lähenemine. Üldmulje aga jäi tänu laisale liikumisele ja pidevale jutuvadale tegutsemise asemel keskmiseks, on palju paremaid Watersi filme. Palju paremaid. 2/5
Divine oskab olla nii nunnu.
No comments:
Post a Comment