Tappev Tartu - Ilmar Raag 1998Tänu üldisele laiskusele aga ka nädalavahetuse viinaväsimusele ja pohmellitüdimusele olen filmidest kirjutamisega jäänud umbes kümne teose võrra maha. Proovin siis vaikselt viga parandada, kuna öeldakse, et uueks aastaks peab vanad võlad kaelast saama ja puhta lehena alustama. Esimesena võtan ette kõige kauem seeditud filmi, käesoleva "arvustuse" kirjutamisega olen nüüdseks juba tublilt kolm-neli kuud hilinenud. Lavastaja demonstreeris seda ise laiemale publikule Uue-Maailma tänavafestivalil ja sügisöisest vabaõhuseansist võtsime meiegi Katiga osa.
Mäletan kui seda filmi tehti. Härra Ilmar Raag lubas laia suuga maailma kõige viletsama filmi teha aga näe, sõnapidaja mees ta pole, teos tuli välja näiteks hulga parem kui Taboo. Eks see halva filmi tegemise jutt selline eputamine oli. Ühtpidi nagu vabandamine, et film tõesti hea pole ja teistpidi tänu pidevale meediaflirdile taas häbematu promo ja eneseupitamine. Raag kasutas küll halbade filmide võtteid, kuid juba neid parodeerides lõi astme võrra paremat kunsti. Ka päris soliidne näitlejate valik ning korralikud filmifriigi naljad ei jätnud muljet justkui oleks meelega käkki tootma mindud, prooviti ikka laiemagi publiku jaoks head ja meelelahutuslikku teost luua. 
Meenutas amatöörlikkuses väheke Kreisiraadio asju ja oli nagu Jan Uuspõld läheb Tartusse filmi kümme aastat varasem versioon. Kõik kolm mainitut on peale sarnase keskpärase jandi, ka justkui aja kroonikud, kandes endas nii väliseid valmimisaasta märke kui ka meelsust, mis seda iseloomustas. Ilmar Raag on ise mainunud, et Killing Tartut tehes omas ta kogemusi ja eks seda oli hilisemates filmides nagu August 1991 ja Klass ka selgelt näha. Vähemalt selliseid visual goof´e kus kunstpea on enne kaadrinurgast näha kui teda vaja läheb, hilisemates töödes ei leidu. Aga võib-olla oli see kunstpea juba meelega nähtavale asetatud, lõppude lõpuks taheti teha jutu järgi ju halba filmi. 2/5 
Siiamaani minu jaoks jubedaim filmikogemus - Taboo.
No comments:
Post a Comment