La Cicatrice intérieure - Philippe Garrel 1972Ausõna, ma pole üldse selline mees kes oma filmielamuse saab punnitajate lavastatud sürrealistlikust mediteerivast kinost kus iga sõna ja liigutus peaks midagi tähendama ja mille kunstilis-märgilise külje mõistmiseks peab erudeeritud persoon olema. Mina ütlen tavaliselt selliste filmide kohta hippie-shit ja löön jalaga. Seekord oli aga teisiti. Kohe filmi alul lummas Nico justkui sireen mind oma lauluga ega lasknud enne lahti kui tunnine nappide lausetega maagiline rännak mööda Egiptuse liiva ja Islandi lumevälju oli lõppenud. Müstiline muusika ja meeldivalt tagasihoidlik visuaalne taust, mõlemad minimalistlikult puhtad ja selgepiirilised. Meenutas Pier Paolo Pasolini töid, kuid oli samas ka omanäoline, tõeliselt artistlik, poeetiline ja imekaunis.
Seekord sai selle filmi juurde asumisel ahvatlevaks teguriks korraliku lääne reliisi puudumine. Ainukese leitava DVD, La Collection de Philippe Garrel box´i on välja andnud jaapanlaste Uplink koostöös Capital Cinéma´ga ja selline rariteet oli koheselt ihaldavate filmide top´is. Jaapanikeelsete hard subbidega ja kolmandiku võrra saksakeelne, kuid vähamalt mina ei kurda, et midagi arusaamatuks oleks jäänud. Nico luulelised tekstid polnud pooltki nii tähtsad kui helitaust ja visiaalne puhkus. Suurepärane reis mööda tühjust. 4/5
Muusa nimega Nico.
No comments:
Post a Comment