Sombre

Sombre - Philippe Grandrieux 1998

Filmi kõige kõvem stseen oli kui kaks purupurjus viiekümnendates aastates meest üritasid noort naist korterijoomingu käigus jõuga võtta ja kõlaritest mängis taustaks Bauhaus´i "Bela Lugosi´s Dead". Faking võimas! Muus osas aga jättis see sarimõrvari draama mind tänu kaameratööle jahedaks. Kümme aastat tagasi küll jah, aga praegu tundub kogu see fokuseerimata kaameraga uitamine ullikeste seltsis, taustaks dark-noise helid, üsna tüütuna, et mitte öelda tühja punnitatuna. Hoolimata väsitavast visuaalsest küljest ja ebatraditsioonilisemast loo jutustamise viisist oli film pigem parem kui halb ja kindlasti kohe etem keskmisest. Sarimõrvari teema oli erinev kui tavaliselt kuid see polnud asja juures kuigi tähtis, see erinevus oli pigem tüüp ameerika kraamist erinemine kui maailmakino mõistes. Kiita tahan hoopis näitlejatöid, nii mees kui naispeaosatäitjat. Elina Löwensohn oskas juba indie vampiirikas Nadja nii haavatavalt õrn, salapärane ja naiselik olla, et jäi eredalt meelde. Seekord oli habras neiu taas meeletult magneetiline ja oskas kergelt häiritud psüühikaga hasohistlikult allaheitliku ohvri rolli väga selgelt ja empaatiliselt välja tuua. Tema partner, naistekägistajat mänginud Marc Barbé aga lausa kiirgas mehelikku jõulisust ja veetlust olles samas teadaolevalt vägivaldselt haige ja kinnisideede küüsis. Mehe šarmi tundes polnud raske uskuda, et naised nõustusid isegi ta tapatöid ajudes talle järgnemast. Tüüp oli sama jõuliselt elav kui Henry Portrait of a Serial Killer´ist. Võimas näitlemine kuid liiga tugevalt pealesuruv kaameratöö. Soovitati kui üht masendavamat draamat, kuid hoolimata tuhandest ängist ja otse-näkku vägivallast jäi mulje positiivsem kui oskasin loota. 3/5

Müstiline Elina Löwensohn.