Secret Space Vol. 1 - The Illuminati's Conquest of Space - Chris Everard 2007Kill The Poor! nimelise ajaveebis varem üksikuid filmiarvustusi jaganud muda otsustas astuda filmiblogijate ridadesse ja lõi oma kinoelamuste väljendamiseks eraldi blogi klassikalise nimega Jupiter. Suur oli mu üllatus kui täna hommikul avastasin sealt käesoleva filmi tagasihoidliku mainimise, sest just eile õhtul jõudsin lõpuni ja, et kaks meest samaaegselt ühte sõltumatut paranoia dokki vaatavad on küll kokkusattumuste kokkusattumus. Tegelikult võib muidugi ühendavaks jooneks olla käesoleva DVD hiljutine jõudmine Piraadilahte ja ega ma ei saa kindel olla ka selles, et muda seda just nüüdsama vaatas ning kirjutab oma postitusi nagu mina, viimati nähtud filmidest.
Secret Space oli Illuminati sarjaga kõmu ja kuulsust kogunud tiimi taaskordne intensiivkursus vandenõuteooriate maailmas. Seekord aga mindi maakera sajajastest valitsejatest samm kaugemale ning tutvustati ka kuu ja kosmose valdjaid. DVD oli jagatud viieks episoodiks millest esimene tutvustas endiste Kolmanda Reichi professorite sõjajärgset koostööd NASA uurijatega, teine ja kolmas rääkisid UFO-dest, neljas tutvustas Kuul maandumise võltsimist ning viies langes kosmose teema asemel tüüpilisse Illuminati paranoiasse.
Eks neid teemasid oli juba ka varem kuuldud, kuid kohati suudeti ka üllatada. Näiteks terve space serpentite, ehk kosmoses elavate ussilaadsete elukate, teema oli väga intrigeeriv. Enam vähem normaalne dokfilm keerati aga lõpuepisoodis taas suvaliseks juraks, tuues sisse Jack Parsons´i nimelise antikristuse teema. Mulle tundub, et Parsons on lavastaja Chris Everard´i isiklik kiiks, mitte keegi teine ei jahu sellest mehest nii palju ega pushi maailmalõpu paraleele raketitööstusega. Alustas seda juba Illuminati teise osaga ja jätkab nüüd siin. Tüütu! Montaaž ja helindus hüper-kehvad nagu ikka aga tasuks siiski vaadata. Mina aga jään järge ootama. 2,5/5
Area 51.
4 comments:
Mul on veel üks paranoiateooria: Tundub, et kõikide paranoikute (Lina, Icke, Everard) teosed on mingi konkreetse põhjusega eriti vormi poolest nii halvad.
See on tänu lahmimisele kus pigem loobitakse hüüdlauseid kui kui keskendutakse. Nii palju on öelda ja siis topitakse kõk info kiirustades üksteise kukile. Filmid mis mis võtavad vaatluse alla mingi kindla detailil või seiga on tavaliselt paremad. Näiteks Riddles In Stone : Secret Architecture of Washington, D.C. oli üllatavalt tegija.
Siin see teooria peitub. Näiteks tänasest oleks saanud viitsimise vabalt teha mitu korralikku filmi.
Aga ju siis pakitseb nii hirmsasti südamel, et ei ole võimalik vormistamise kallal nokitseda.
Iga episood viiest oleks tõesti väärinud eraldi teoses lähenemist.
Post a Comment