Kantoku · Banzai! - Takeshi Kitano 2007Millest teeb režissöör filmi kui tal pole millestki filmi teha? Siis ta teeb filmi sellest kuidas tal pole millestki filmi teha. Takeshi Kitano on oma mojo kaotanud ( eemale tõuganud, hüljanud ) ja aus lähenemine sellele teemale ei taha eneseiroonilisusest hoolimata hästi töödata. Kitano filmib oma mõtted ja püüdlused lindile, kuid lõpude lõpuks pole tal ju ikka mitte millestki filmi teha. Kivinägu kasutas sama, loomingulise bloki temaatikat Takeshis' filmiski ja kõike seda uuesti näha ei olnud just kõige põnevam. Lavastaja enda jutud, kuidas ta soovib kunstiliselt oma loomingu pärandit hävitada ei kõla minu jaoks usutavalt vaid meenutab rohkem sellist ette ära vabandamist, läbi mille saab end hilisemate tagasilöökide vastu kaitsta. Kui ikka ei ole millestki filmi teha, ei tasu ka kunstpunnitada, küll austajad jõuavad ära oodata mil ideed taas voolama hakkavad.
Kitano mojoks on gängsterifilmid ja lavastaja teab seda suurepäraselt. Kantoku Banzai! algabki viitega tema yakuzafilmide tegemisest jäänud inertsile ja proovib oma loomingu paremikku peapeale põõrates ja sellest taganedes end välja vingerdada. Loomulikult on ka ta draamad Kikujirô, A Scene at the Sea ja krimisugemega Hana-bi väga head, kuid koomilise maiguga gängsteridraamadest ei pääse Kitano ümber ega üle. Zatôichi võis olla küll tema edukeim film, kuid Kitano isikliku loomingulisusega jäi side nõrgaks. Pimeda samurai seiklustest pajatav lugu oli liikumine mööda jaapani kultuuris liigagi sissesõidetud rada. 
Kantoku Banzai ! võib jagada mõtteliselt kahte ossa kus viimane, Getting Any? stiilis, kuid hulga nõrgem komöödia kiskus filmi üldmuljet tugevalt alla. Esimene pool filmist aga oli väärt lausa kümmet punkti minu hindamisskaalal. Kitano nimelt parodeeris väga tagasihoidliku vaimukusega oma isiklikke filme kui ka jaapani kinoajalugu üldisemalt. Väheke nipponi kinoga kursis olevale inimesele teevad nalja juba nn. võltsfilmide pealkirjade ajastu ja stiilitruud logod, rääkimata klassikalisest Yasujiro Ozu kaamerakõrgusest või Yôji Yamada Tora-san´i rahvalugude fiili edasikandmisest. 
Kitano vaatab peeglisse ja kujutab ennast. Võib-olla ei meeldi ta ka iseendale enam, võib-olla ta tõesti pigem soovib anarhistlikku kaost kui vaatajasõbralikku filmi. Mina arvan aga peale filmi vaatamist, et lugesin sealt välhja vihjeid lavastaja eneseõigustuste kohta oma lubadusi rikkuda, et saaks meid hiljem veel ühe mainstreami hõngulisema krimidraamaga või südamliku kinotööga kostitada. Ta laseb oma isiklikel meele vastuoludel ja äärmusambitsioonidel nukuna välja pääseda, et ise hiljem puhanud mehena taas lavastajatooli istuda. Filmis nuheldakse kõik patud nuku kaela ja Kitano ise jäi puhtaks poisiks, nii võib loota ta ka päriselus toimivat. Loodame meiegi, sest samas võib tal jaapani superstaarina olla ka kõigest ükskõik. 2,5/5
Kaks Kitanot - kaks mina.
No comments:
Post a Comment