Autumn Ball - Sügisball

Sügisball - Veiko Õunpuu 2007

Kurikuulus eesti film mis esimesena kasutas läbilöömiseks David Lynchi sekti poolt praktiseeritud satanistlikku vereohvri meetodit. Kahtlus mustade jõudude kasutamises tekkis mul juba Veneetsia festivalil saavutatud suurt ja enneolematut võitu kuuldes, sest samaaegselt kui Veiko Õunpuu hüppas tiivulise kuldlõvi sadulasse, jäi vaestelinnaosas kadunuks Rumeenia immigrantide poeg, kuue aastane mustlaspoiss, kelle moonutatud verine keha leiti hiljem kanalist hulpimas. Eesti esilinastuse ajal aga ohverdati süütu sülekoer kes hirmsa peksuga aeti läheneva auto rataste alla. Eesti rahvaarv on väiksem ja filmivaatajate meel lühem, siin piisab koera verestki, et filmile head mainet saada. Hiljem käis kultuseliider Lynch kes oma viimaseidki filme vaid verejõuga on inimestele lummavaks muutnud, eesti vasallide tööd kontrollimas ja jäi juttude järgi rahule - punast voolab piisavalt. Mina olen elu jooksul juba tonnide kaupa hiina ja taiwani ning sekka ka üksikuid valge mehe filme musta maagia olemusest näinud ja seetõttu omasin kerget kaitset Sügisballi tumeda jõu vastu. Kaitse oli siiski tagasihoidlik. Seal kus teised verise võlujõu kütkeis kinos mõnust oigasid, filmi vaadates ekstaatilist naudingut tundsid ja lähenevat orgasmi oodates istmete vastu höörusid, sain mina vaid nentida, et meeldis. Meeldis rohkem kui oodata oskasin aga filmi lõppedes vähem kui keskpaiku tundus. Peale seda kui eesti vabaks lauldi sain ise samuti aastaid Lasnamäel elada ning mitmed filmist läbi vilksatavad võttepaigad tulid tuttavad ette. Magalarajooni noostalgiat, nagu mu sõbral aga ei tekkinud. Samas mitte ka tülpimust nähes linnaosa kuhu tagasi kolida ei sooviks, olid rohkem justkui bussiaknast nähtud möödalibisevad pildid, distantsilt huvitavad. Filmi valdavalt õnnetu meelega sobis Lasnamägi aga kokku suurepäraselt, masendav üksindus on neisse betoonseintesse juba sissekodeeritud. Suurepärased olid Rain Tolk ja Tiina Tauraite. Tühirannas tolatsevalt koomilisena mõjunud Tolk oli sarnast rolli linnamiljöös tehes justkui kala vees. Ei sobi üks napsutav Kuku joodik liivaranda ega männimetsa, küll aga Krahli iba ajama ja Lasnamäe majade vahele kakerdama. Tauraite aga oli minu jaoks kõige enim mõistetav tegelane oma käitumise ja ütlemisega. Mainida tasuks veel kõrvalosades sümpaatseina silma jäänud Laine Mägi´t, Liina Tennosaar´t, Viire Valdma´d, Rein Pakk´u ja iroonilist Erki Laur´i. Arusaamatuks jäid aga täiesti Maarja Jakobson´i ja soomlase Sulevi Peltola liinide sissetoomine. Kui ma ütlesin, et film meeldis keskpaiku enim kui lõpus, siis võib põhjust selleks otsida Taavi Eelmaa ( teate küll, see näitleja kes saates "Jumal tänatud, et sa siin oled!" ei osanud improviseerides A-d ega O-d öelda ) ebaveenvas vägivaldses vihapurskes ja Tolk/Pohla suhte enam-vähem positiivsest lõpust. Kripeldama jäid ka pisikesed pidevad vead nagu korrusmaja pakkettakendega toas vilisev tuul, liigtihe liiklus öises kanalis, üksinda tehaseväravast lahkumine ja paljud teised. Ma ei saa küll täpselt neid ebaloogilisusteks pidada, kuid silma riivasid seekord rohkemgi kui õunpuulik ajatute nostalgiaelementidega mängimine. Aga nagu ütlesin - mulle meeldis. Teine eesti Lynchi jünger Rainer Sarnet arvas, et filmisisesest satanismi teemast piisab ja Kuhu põgenevad hinged vereohvrit ei vaja. Tulemus oli kohe näha, pooltki mitte nii palju kiitust kui Õunpuu teosele. 3/5

Sügisball vene lasteaias.