Homeland - 1. season

Homeland - 1. season - Michael Cuesta, Clark Johnson, Jeffrey Nachmanoff 2011


Poole sarja pealt avaldasin kahtlust, et kas ikka on nii väärt nagu mõned netis kiitnud on ja Adui vastas, et: "Homeland imeb ka. Üks nõrgemaid selle aasta A seriaale. Ta on umbes nagu Sons Of Anarchy, et nutad ja vaatad. Oleks nagu hea , aga samas karjuvalt rumal. Samas raisk, on huvitav." Ja täpselt nii oli, paned käed silmade ette, sest näidatakse lausidiootsusi ning lääged ameeerika seepi ja siis taas võtad eest ära, sest kange tahtmine on ju lõpuks teada saada, et kuidas kõik laheneb ning kes on head ja kes on pahad ja kes on seda mõlemat. Tõesti, nutad ja vaatad. Piinlik aga on asja juures veel see, et kusagilt poole pealt meelitasin abikaasa samuti vaatama ning kirusime siis mõlemad lollusi ja samas küsimusele, et kas vaataks täna õhtul ühe episoodi veel, vastasime ühest suust, et JAH!

Ma oleks tegelikult selle petmiste ja topeltpetmiste ja kolmas, neljas, viies kord petmiste ning roosamanna pereloo ja kõrvalhüppedraama ja mitmed muud liiga muinasjutulised seebikäänakud andestanud, kuid CIA tegevuse kujutamisega möödapanemised on andestamatud. Kui agentuur töötaks nii nagu seriaalis näha saab, ehk siis olematu salastatusega kus värvatud agentide nimesid ja näopilte võib leida Langley kohviku tedatetahvlilt menüü kõrvalt, kus kõrge salastatusastmega teavet arutatakse hoomesiseselt kus juhtub ja kelle juuresolekul juhtub, kus osakonnaülem suhtle chain of command´i ignoreerides kellega juhtub ning hullud jooksevad ringi ja teevad mida tahavad, siis on üldse ime, et see USA juba ammu pole mõne teise riigi omandisse läinud.

Ükskõik kus agent (veel mingi tibuke analüütik) kaadrisse ilmub, seal kohe kõiki agentuuri siseprotokolli eiravaid imeasju juhtuma hakkab, vaatad ja imestad, et miks küll keegi endistest riigi julgeolekutöötajatest sarja juures konsultandiks ei olnud, viimasel ajal on see eksperdi juuresolek ju pigem reegliks kui erandiks.

Põnev küll, aga jube labane ja lapsik ülimalt jänkimeelne sari. Mainimata ei saa jätta ka sarja kui vaenu ja hirmuõhutajat, üleüldise üsaldamatuse tekitajat ning naabrimehesse pavlikmorozovliku negatiivse suhtumise tekitajat. Claire Danes oli samuti jube. Tundub, et imeilusast pardipojast sirgus inetu luik. Ahh, jah! Mainiks ära veel, et venekeelne üks tõlkepealkirjadest on üsna tabav, ehk vana tuntud: "omadele võõras - võõrastele oma."
PS. "Ice Age" animatsiooniga  möödapanekut ei andesta ma neile samuti kunagi, see oli ikka liiga labane haltuuraviga! 2/5

Jajah, võtad sinise tableti lähed paremale, jätad võtmata, lähed kurakätt.

Filmiküsitlus - Alari Keskla, ehk Cosmos Laguna

Lugesin hiljuti üht maineka kriitiku arvustust Cosmos Laguna plaadist ja muusikat nautinud kriitik pidas "Karma Cleaner´it" kõlalt üheksakümnendate euroopa tantsumuusikaks mis muutis Detroit technot and Chicago house´i sünteetilisemaks. Mainiti loomulikult ära ka samm edasi vihaste industriaalsemate saundide poole ning jõuti lõpuks võrdluseni Aphex Twin´iga ja leiti siit ka skisofreenilist trip-hop´i, kuid minu jutt on hoopis sellest, et nii mitmele on juba see artisti debüüt erilaadseid elamusi pakkunud. Ise ma ei oskaks küll ääre peal kõndiva euroteknoga võrdlust leida, ega kõrvutaks mõne suurkujuga, suhestumine on ikka hoopis teistel radadel käinud. Aga pistan lisaks ka download lingi, tirige plaati ja vaadake mis paralleele see teis tekitab. Alarile soovin aga edu, uued lood mis mees soundcloudi on riputanud, tõotavad huvitavaid lõpp-produkte.

Nimi: Alari Keskla
Bänd: Cosmos Laguna
Facebook: Cosmos Laguna
MySpace: Cosmos Laguna
Soundcloud: Cosmos Laguna
Download: Cosmos Laguna - Karma Cleaner

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Minu meeli kõditavad jaapani õudukad The Grudge, Ring, mis need kõik olidki. Ahjaa tuli meelde vanahea õudukas The Thing, John Carpenteri vanem teos. Stephen Kingi Misery, Twilight Zone seeriad 80 ńdatel. Poltergeisti osad ja Oomen oli ka super.
Peale õudukate lähevad peale ka komöödiaid, eesotsas Adam Sandleriga.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Kui filmielamustest rääkida siis pean kino välja jätma, ei leia mina sealt miskit.
Lost Highway, vot see oli elamus, täiesti sürr film. Üks maffiafilm tasub ära mainimist Carlito´s Way, seda filmi võin sada korda vaadata. Sin City mustvalge maailm ja Mickey Rourke sobis sinna maailma nagu rusikas silmaauku. Pulp Fiction, Hardware, Trainspotting need filmid läksid korda Eesti filmidest Sügisball ja Arvo Kukumäe filmid.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Julgen soovitada Algorütme, väga mõnusa rütmi ja huvitava helikeelega. Samuti Robert Paini kes loob oma muusikas ulmelise amtosfääri, et lausa judinad tulevad peale. Suurim avastus muidugi on Detritus, harmooniliselt sünge maailmapilt võtab hingetuks. Detritus-minu lemmik pikaks ajaks.

Tänan Alari!

Kaader filmist Carlitos Way.

Fright Night

Fright Night - Craig Gillespie 2011

Aus kaup! Asud vaatama teades mida sulle pakutakse ning kõike seda ka saab. Midagi uut ja huvitavat ei leia, kuid piisavalt mõnus vaatamine, et poolteist tundi ladnalt teleka ees passida. Natuke põnevust ja natuke nalja, totakaid vampiire ja lahedaid vampiire. Film on remake 85-ndal aastal valminud samanimelisest ning kuni vaatama hakkamiseni oli mul kindel teadmine, et olen originaali näinud. Nüüd pean aga tunnistama, et mitte ükski moment ei tulnud tuttav ette ja kuigi filmi potrit olen mitmel korral kohanud, on linalugu aga siiani nägemata. Peaks lähitulevikus selle pisivea samuti parandama, remake oli piisavalt chill, et eeskuju kvaliteeti usaldada. 2,5/5

Hypnobooster - Hypnobooster

Hypnobooster - Hypnobooster
Hypnobooste 2012


01. Soil
02. Darkmotion
03. El Hypnorado
04. Transparent City
05. If the World Should Stop Today
06. Groove Moments
07. Saludos desde México
08. Me jumaldame Teid
09. Because It's Spooky
10. Mmm
11. Pangem tänavatel' tüdrukute nimed
12. Istutame mõtteid
13. Seeds


HÕFF´i kogumikule lugu paludes saatis Hypnobooster ühe träki mis küll kõlas väga vingelt, kuid tundus just liigse filmilikkuse tõttu ebasobiv, hakkab veel tekitama paralleele mõne linalooga või tõstatab liigseid küsimusi stiilis, et mis festaril linastuvast filmist see helilõik pärit on. Plaadil on teine lugu, iga träkk on omal kohal, on see siis rohkem või vähem filmi jaoks kirjutatud muusikat meenutav. Pigem rohkem, sest olen vägisi püüdnud endas alla suruda tunnet justkui kuulaks autorihelindusega OST´i, kuid üsna tulutult, sest ikka ja taas viib iga kuulamine mind hoopis lähemale läbikumavale kinole ning paneb veelgi rohkem fantaasia tööle olematu linaloo kujutamisele oma peas nii, et veel paar ringi plaadimasinas ja ma võiksin juba stsenaariumi paberile panna.

Pooled plaadil leiduvatest lugudest, võiks isegi öelda, et need niinimetatud hitlood, olid juba varasemast netist tasuta allalaetavad ja nendega sellist tugevat sidet filmi helikeelega ei tekkinud. Sai küll kätte tõe muusiku mitmekülgsusest ning mõtte avarusest, kuid otseselt kindlat raami ümber ehitada ei saanud. Plaadile asetatuna aga sulandusid need voolavusse, alustasid hoopis teiste mõtete tekkimist ning muutsid kontekstisiseselt oma sõnumit. Kui Rene13 kirjutas, et "Pangem tänavatel' tüdrukute nimed" on täiesti napaka kosmoseimpeeriumi hümn, siis on kogu albumi materjali mõistes sellega kerge nõustuda, kuigi varem ei oleks see pähegi tulnud. HÕFF´i kogumikul olev "Istutame mõtteid" on hoopis teise meeleolu ning sõnumiga lugu kui seda Hypnoboosteri autoriplaadil, lihtsalt palade asetus ning esimeste träkkidega loodud meeleolu painutab kogu loomingu hoopis uute, ideedest veelgi enam küllastatud,  maailmade suunas. Must kohv ja sigaretid muutuvad sünteetiliseks droogiks nimega XP45, ameerikaraud mille automakist kostub Elvise töötlus transformeerub aurujõul liikuvaks omnibussiks mis veab reisijaid läbi gargidest kubiseva kõrbetasandiku ning kaeb hella puudutuse järele saab tähenduse oskuses karuses maailmas toime tulla: lüüa tagasi doktor Kempleri steamdroide, lahendada Azure tipus elava eraku minevikumõistatus ning detoneerida rahalinn Kapitali keskväljakule asetatud keemiarelv mis plahvatades paiskaks lähedal asuvad kvartalid üle ohtliku ägedakujulise polio viirusega. No ei saa sellest filmilikkusest ma üle ega ümber, aga kas lõpuks üldse peaks?

Teatan rõõmuga, et loosin oma blogi lugejate vahel välja ühe Hypnoboosteri plaadi ja selleks tuleb vastata imelihtsale küsimusele:

Milline neist kolmest on Hypnoboosteri tehtud sisekujundus, kas vastus A, B või C?

Abi võib leida Hypnoboosteri kodulehelt. Vastused visata Trash Can Dance´i FaceBooki lehele või saata meilile gtm242(ätt)hot.ee märgusõnaga "Hypnobooster". Kahe nädala pärast valin võitja, võtan ühendust ning saadan plaadi postkasti. Tänan!

A

B

C

Tänan vastamast!

The Twilight Saga : Breaking Dawn - Part 1

The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1 - Bill Condon 2011

See Twilight´i osa on vaieldamatult kõige igavam, tühjem ning isikupäratum. Terve filmi jooksul ei toimu absoluutselt mitte midagi ja see mis seal üldse toimub, on nii lääge ja üllatustevaba, et filmi kui sellise sisuks seda kohe kuidagi tõlgendada ei saa. Arusaadav, et kahes osas, millest esimene ei peagi nii põnev olema, vaid pigem võimsa lõpplahenduse poole juhatama, kuid nii aeglaselt ja tuhmilt alustades, jääb vägisi mulje, et Twilight´i saaga lõpp ei paku samuti mitte midagi. No suiures plaanis pole muidugi ükski neist filmidest midagi pakkunud nii, et palju raha jka aega on keerutatud tühjast. 0,5/5

Tyrannosaur

Tyrannosaur - Paddy Considine 2011

Paar aastat tagasi ostsin Helsingi Anttilast Ken Loach´i töölisdraamadega täidetud DVD-box´i ja juba viis minutit hiljem kahetsesin seda, sest lõpuks oli täie selgusega mulle kohale jõudnud, et ma ei jaksa enam neid naistepeksmisi, pubis õlletamisi ja abiraha lunimisi vaadata. Neid on juba nii palju nähtud ja nagu öeldakse, et Inglismaal ei olnud Teise Maailmasõja järal mingit suurt muutust, kuni punkrock´i saabumiseni, siis töölisdraamadesse pole tegelikult see niiöelda punkrevolutasioon jõudnud. Kuuekümnendad, seitsmekümnendad, kaheksakümnendad ja väga tugevalt esindatud üheksakümnendad - mängumaa on ikka jäänud samaks trajektoor pendeldab odava õlleka ja elutoadiivani vahet, ühes käes tassike teega ja teises toop ale´i.

Samade märkida maailmas liikus ka ühe lemmiknäitleja Paddy Considine´i debüütfilm Türannosaurus, nii tavaline ja tuttav, kuid samas ometigi suutis see linalugu mind puudutada. Võib-olla mängis rolli tõsiasi, et olin pea kümme aastat sedalaadi kinost hoidunud ja nüüd oli meeldetuletus nii teravas vormis tugevam, kuid pigem omas osa näitlejatööde jõulisus, mille läbi empaatiline vahetus imehästi tööle hakkas. Ma ei räägi niivõrd Peter Mullan´ist kes põhimõtteliselt mängis oma stamptegelast, vaid Olivia Colman´i sobivusest siia filmi. Tema vedas minu seest emotsioonidemaailmad esile, tema mängitud naiskarakter pani kaasa tundma ja mõtlema. Mehed olid siin teisejärgulised.

Kinos istus minu taga umbes kümne aastane poisike ja arvatavasti jääb see film talle elu lõpuni meelde. Mitte ainult selle poolest, et iga minuti sees kasutati sõna FUCK ja CUNT, vaid muude üsna karmide teemade tõttu. Minul noorena nähtud linalood on väga tähtsas kohas aju mälestusteosakonnas ning kui oleksin sama vanalt Türannosaurust näinud, vormiks see mu filmimaitset siiani nagu mitmed teised õrnas eas nähtud kinolood. Aga loodan, et vormib ka täiskasvanutel, sest kuigi liigutakse töölisklassi draamade tüüpilistes piirides, oli film siiski väga võimsa laenguga.

Fun fact asja juures on veel see, et netist postrit otsides avastasin plakati kunstilise poole autorina Dan McCarthy, ehk sama mehe kes lahkelt lubas oma töid kasutada Trash Can Dance´i kogumikplaadi Sügis kujunduses. Meeldiv üllatus! Ja teise fun factina küsin teilt, et millised kaks briti sõpra mängisid samas draamafilmis skinheadluusereid ja aastakümme hiljem tegid mõlemad britdraamadena oma lavastajadebüüdid? 4/5

Dan McCarthy poster Tyrannosaurusele ja ta tööd minu reliisitud CD vahelehelt.

Jonah Hex : Tall Tales

Justin Gray, Jimmy Palmiotti, Vicente Alcazar, Phil Winslade, Jordi Bernet, Giancarlo Caracuzzo, Brian Stelfreeze - Jonah Hex # 55-60
DC 2011

Seekordne Jonah Hex´i kogumik oli keskpärane. Hetkel FaceBooki koomiksisõprade foorumis käib arutelu sellest, et miks eesti koomiks vähe toetajaid omab. Tundub selline veits imelik värk olevat. Mina leian, et kuna eestis joonistatud koomiksid on jamad ja nemad arutavad, et koomiksid on jamad, kuna fänne ei ole. Oleks 5 000 potensiaalset trükitud graafilise novelli ostjat, siis oleks koomiks kohe sisult ja vormilt hulga parem. Lähme edasi. Kunstnik joonistab ühe jubeda jura vaid sellepärast, et tal lugejaid pole või? Või joonistab jubeda jura, aga kui viistuhat ostjat selle endale soetab, siis enam pole jube jura. No vaat´ joonistaks keegi vähemalt ühe tavalise vesterniloo, mitte parema kui siinses kogumikus, ehk siis sellise keskmise revolvriga vehkimise, jääks hing rahule, aga ei! Kauboid pole piisavalt hip, ei kanna endas sotsiaalset sõnumit ega ava piisavalt kunstniku artistlikkust.

Master of the Flying Guillotine

Du bi quan wang da po xue di zi - Yu Wang 1976

Seda filmi oleks ma pidanud nägema lapsena, siis oleks mälestuspitser kogu eluks ajju põletatud. Jänkidel nii see asi on, tegu ühe eredama kung-fu filmiga mis ookeani taha jõudis ning kogu sealse karate ja martial arts vaimustuse valla päästis. Pole ka ime, sest film koosneb pea ainult võitlusstseenidest, isegi minu mängijas käinud uncut versioonis olid kunagi kääride alla läinud kaadrid ausad mees-mehe vastu rusikavõitlused ja mitte tühja pläägutamised. Kusjuures see uncut on veel selles mõttes põnev, et kui filmi enese kvaliteet on vana kino kohta enam-vähem normaalne, siis vähele pistetud kaadrid näitavad aja poolt puretud pilti mis kohati mustvalge, paremal juhul häguste värvidega ja pleekinud.

Koomilisena tundus, et filmi negatiived kangelased olid, peale haakristiga põlle kandva põhipaha, kõik võõramaalased kes hiinasse olid tulnud pahandusi tegema. Teine nii öelda ebatraditsionaalne seik seisnes selles, et kurja kung-fu meistri peatamiseks vajas kangelane oma õpilaste abi ning mitmeid lõkse. Asi ei tunduks nii imelik kui mitte sarimõrvarina käituv halb võitleja poleks olnud eakas vanahärra ning tagatippu veel ka pime. No mis kangelastegu siis ikka korda saadetakse kui pime penskar meelitatakse lõksu, on ta nii hea oma oskustes kui tahes, ausast mängust oli asi ikkagi kaugel. Suurepärane kung-fu film kus palju eri stiile, erioskustega võitlejaid ja madin käib hommikust õhtuni. 4,5/5

Kvaliteedivahega tavaline ja väljalõigatud stseen.

Real Steel

Real Steel - Shawn Levy 2011

Robot Jox oli silme ees, kui asusin seda filmi vaatama. Arvasin, et nüüd näeb ägedaid robotitevahelisi jõukatsumisi kus plekk paindub, raud ragiseb ja polte lendab. Aga WTF!? Sain hoopis mingi lastefilmi kus poiss andestab isale, et viimane on eluaeg ilge munn olnud ja viimane heldib nii, et tunnistab lapse DNA testi tegemata enda pojukeseks. Ja siis on mingi robot, kes alul tundub poissi katsudes ja talle näkku vaadates tüüpilise pedorobotina, aga ei keera ta jõmpsikale mingit poltti pärakusse, vaid hoopis tantsib viimasega klassiõhtu diskosamme seades. Üks ilge hale kusi oli see algkoolidele mõeldud Rocky remake kus alul näidatud jõukatsumine härja ja roboti vahel jäi filmi kõrgpunktiks. 1/5

Kuhu jäi jõukatsumine roboti ja viikingite, dinosauruste ja spetznasi vahel? Fakk it!

Eleven Samurai

Ju-ichinin no samurai - Eiichi Kudo 1966

Eiichi Kudo lavastas aastal 1963 kuulsa samuraipõneviku The Thirteen Assassins, sama millest Miike paar aastat tagasi remake´i tegi. Materjal tundus aga lavastajale nii meeltmööda olevat, et kolm aastat peale originaali valmimist, vorpis ta juba ise oma esialgset lugu ümber. Eleven Samurai räägib samuti vägivaldsest shoguni noorimast vennast keda teekonnal ühest linnast teise, on varitsemas grupp õigluse ja au eest seisvaid palee poolt solvatud lääniisandale ustavaid vasalle. Vaid kolmeteistkümne asemel on neid üksteist, aga ka vastaseid on sellevõrra vähem. Mitte just täpselt sama lugu kui algses materjalis, aga ikka väga-väga lähedal nii, et kui nurjatu oleks pääsenud, tekiks tunne justkui vaataks "kolmeteistkümne palgamõrvari" eellugu. Klassikaline samuraifilmi kulgemine mis päädis päris haarava kokkupõrkega vihmas ja poris. 3,5/5

40 parimat filmi mida ma vaatasin aastal 2011

40 parimat linalugu mida ma vaatsin aastal 2011. Punane link viib põhjalikuma arvustuseni. Klõpsa linkidele, loe arvustusi ja vast leiad paar filmisoovitust millega õhtuid sisustada.

01. High Tech Soul : The Creation of Techno Music - Gary Bredow 2006
Dokumentaalfilm Detroiti techno skenest.
02. Bilbao- Bigas Luna 1978
Sarimõrvar (?) ja komplitseeritud armusuhted.
03. Van Diemen's Land- Jonathan auf der Heide 2009
Kannibalism Tasmaania kõnnumaal.
04. A Serbian Film- Srdjan Spasojevic 2010
Pornofilmi tegemine Serbia moodi.
05. London Kills Me- Hanif Kureishi 1991
Üheksakümnendad, droogid ja neo-gootid.
06. Who is Bozo Texino? -Bill Daniel 2005
Dokfilm raudteehulgustest ja rongivagunite tag´imisest.
07. The Last Lieutenant - Hans Petter Moland 1993
Põhimõttekindel vana sõdur ja Kolmanda Reich´i invasioon Norrasse.
08. Los Angeles Plays Itself - Thom Andersen 2003
Filmiessee LA-st kui filmide võtte ja tegevuskohast.
09. Love and Anarchy - Lina Wertmüller 1973
Armastus ja anarhia itaalia bordellis.
10. Defamation- Yoav Shamir 2009
Antisemitism - milline huvitav sõna?

11. Pleasure Campus Secret Games - Tatsumi Kumashiro 1980
Vallatu pinku-kino.
12. The Greely Expedition - Rob Rapley 2011
Põhjaekspeditsiooni saatus, ehk külm, nälg ja kannibalism.
13. Hard Core Logo - Bruce McDonald 1996
Kanada punkbänd oma viimast sära haaramas.
14. Dog Day - Yves Boisset 1984
Must komöödia prantsuse gängsteritest.
15. The Prince of Homburg - Marco Bellocchio 1997
Rmantikakübemega lugu ratsaväeohvitseri kohusetundest.
16. Tallinn Spiced Sprats : The Canned Tales - Jaak Kilmi 2011
Vaimukas satiir eestlastest.
17. Sweetgrass - Lucien Castaing-Taylor 2009
Viimased kauboid ja nende raske töö.
18. Red White & Blue - Simon Rumley 2010
Vägivaldne slasher-draama.
19. After Hours - Martin Scorsese 1985
Komöödia boheemidest ja pintsaklipslastest.
20. Yeelen - Brightness - Souleymane Cissé 1987
aafrika nõidade vaheline jõukatsumine.
21. Beaufort - Joseph Cedar 2007
Iisraeli blokpost Liibüas.
22. Rabid Dogs - Mario Bava 1974
Ägeda twistiga thriller.
23. Sennentuntschi - Michael Steiner 2010
Müstiline põnevik.
24. Reel Injun - Neil Diamond, Catherine Bainbridge, Jeremiah Hayes 2009
Dokumentaal indiaanlaste kuvamisest hollywoodi filmides.
25. Utu - Geoff Murphy 1984
Viimane suur maoorisõda kolonialistide vastu.
26. Jagir - Pramod Chakravorty 1984
India camp action-hullus.
27. In the Soup - Alexandre Rockwell 1992
Indikino pärl noorest lavastajast.
28. God's Cartoonist : The Comic Crusade Of Jack Chick - Kurt Kuersteiner 2008
Dokk ühest vasturääkivamast koomiksiteloojast.
29. Many Wars Ago - Francesco Rosi 1970
Esimene Maailmasõda itaalia sõdurite silme läbi.
30. The Wild and Wonderful Whites of West Virginia - Julien Nitzberg 2009
White´ide krimiklanni minevik ja tänapäev.

31. Investigation of a Citizen Above Suspicion - Elio Petri 1970
Tänaselgi aktuaalne thriller võimust ja selle jõust.
32. Stray Dogs - Dmitri Svetozarov 1989
Vene põnevik hundiküttide grupist Araali mere äärses hüljatud linnas.
33. Winter's Bone - Debra Granik 2010
Krimidraama traditsioonidest.
34. The Beheaded 1000 - The Executioner - Shan-hsi Ting 1993
Fantaasiarikas wuxia ja kummitusfilmiveidrus.
35. Tales of Ordinary Madness - Marco Ferreri 1981
Parim Bukowski ekraniseering.
36. Handsome Siblings - Eric Tsang 1992
Klassikaline vägev nauditav wuxia.
37. Taxi To The Toilet - Taxi Zum Klo - Frank Ripploh 1981
Undergroundkino saksa täitmatutest pededest.
38. The Friends of Eddie Coyle - Peter Yates 1973
Vanakooli karm gängsteripõnevik.
39. Dream Home - Ho-Cheung Pang 2010
Kinnisvara-slasher.
40. Felidae - Michael Schaack 1994
Film noir animatsioonina kus peategelasteks kassid.

+ boonusena veel üks film!

The Human Centipede II (Full Sequence) - Tom Six 2011
Meditsiiniline draama.

Häid filmielamusi!

The Tunnel

The Tunnel - Carlo Ledesma 2011

Riigil on plaan kasutada Sydney all asuvaid mahajäetud metrootunneleid vee varureservaatidena. oor ambitsioonikas ajakirjanik saab aga teada, et seal elavad kodutud ning mitte ainult, selgub ka, et neid kodutuid kaob maa all ning uudise jahil minnakse võttegrupiga salaja sinna filmima. Austraalia first person horror, kõvasti digitaalse käsikaamera ja ühe profikaamera pilti mööda koridore jooksmisest. Korraliku kõhade fiili suutsid tekitada küll, kuid formaat näitab juba alguses ära, et kes võttegrupist elasid öised õudused mahajäetud tunnelitelabürindis üle ja kes oma elu maa alla jätsid. Vaaniv olend oli üsna jube, kuid kahjuks ei seletatud tema olemust, paar-kolm korda vilksatas kaameras ning näitas oma põlevaid silmi, aga kes või mis ta oli ning kust tuli, jäigi mõistatuseks? 2/5

Suurlinna all.