Jonathan Raban kirjutab oma raamatus "Ahermaa", et rännates reisikirjanikuna üheksakümnendate alguses läbi Montana ja mõlemate Dakotade, sattus ta mitmel korral kohalikega arutama poliitikaküsimusi ning leidis isiklikuks üllatuseks, et settlerite järeltulijad on üsna tugevalt föderaalvõimu vastased. Wacko, Ruby Ridge ja kasvõi Unabomber on nende jaoks hoopis teise märgilise tähendusega kui linnainimese jaoks, kes korterist korterisse kolides ja elukohti vahetades eraomandi puutumatusest nii suurt numbrit ei tee . Uusasukate on põlvkondade kaupa oma maad harinud ja hoidnud, neil on isikliku maalapiga ja ümbritseva kogukonnaga hulga isiklikum suhe ning alati ollakse valmis seda püss käes kaitsma, samaväärselt vargile tulnud neegrite kui elustiili muutmist nõudva šerifi vastu. Piibel, püss ja mehesõna. Töökad käed ja aus südametunnistus on samuti peremehe jaoks teretulnud, kuid see tuleb tähtsusejärjekorras alles hiljem.
Samalaadseid kunagiste uusasukate järeltulijaid portreteeris ka Debra Granik. Politsei kui võimu esindaja ei seisa eemal mitte vaid paikkonna seotuse pärast kuritegevusega, vaid pärandatud tõekspidamiste tõttu, et esimesena aitab sugulane ja siis naaber, riik aga ei ole kunagi mitte midagi meie jaoks teinud. Rahval on meeles vaid reeturlik St. Louis´i Veresaun, mainerite streigid ning kuivseaduseaegne kassi-hiiremäng metsakohina tootjate ja politsei vahel ning pigem meenutavad nad austushärdusega Jamesi, Milleri ja Young´i vendade kangelastegusid kui omavad riigi uusi korrektsusenorme ja seadusi. See muidugi ei takista vastu võtmast kõiki abirahasid ja töötukindlustusi, kuid nii mõttelaad kui ka mägede eraldatus distantseerib sind igal juhul täideviiva võimu esindajatest, piirkonna šerifitest ja ametnikest. Viinavillimine on asendunud methi tootmisega, pilt jääb aga samaks.
Sellistest inimestest maalibki Debra Granik pildi ning teeb seda oma draamavormis hästi. Filmis kohtab küll konflikte, kuid suures plaanis tuksub terve mägederahva süda ühes taktis ja klannide siseselt seda tugevamini. Omasid ei reedeta, kuid seda peab tõestama tegudega, meelekindluse ja ustavusega. Filmi peategelane ei ole veel pere silmis isiksus. Tänu isa heidetud negatiivsele varjule on tal seda raskem ennast maksma panna, võidelda välja õigus oma nimele mis kaalu omab ja kandjast tõsiseltvõetava pereliikme teeb. Kõrvaltvaatajale võib kogukond tunduda julma ja küünilisena, kuid just sellisena on nad paarsada aastat säilitanud oma identiteedi hoolimata alkoholi ja narkootikumide laastavast mõjust. Omasid ei jäeta, jookseb sõnum mitmeid kordi läbi aga omaks saamise õigust tuleb tõestada. Tugev draama-thriller ühe regiooni mentaliteedist, inimestest kelle sangariks on John Kennedy asemel alati olnud Jesse James. 4,5/5
Mägederahvas.
8 comments:
Osa soundtrackist, see moment kui politsei (Garret Dillahunt) peatab kinni Dolly (John Hawkes) on pärit Deadwoodist. Väike mõnus respect puudutus.
Vast mõlemad on kasutanud sama vana pala, ma seal tiitritest vaatasin, et mõni lugu on üle saja aasta vana lindistus. Aga muidugi võib see olla väike austusavaldus samuti.
Siukse filmi soundtrackiks sobiks ainult Lynyrd Skynyrd'i "God & Guns"...
Okei, vblla paar lugu vanemalt ZZ Topilt ka, ütleme midagi albumitelt "Tejas", "Tres Hombres" või "Rio Grande Mud"...
Einoh vaevalt, see kokkusattumus on kui kahe Deadwoodi näitleja esimese kohtumise taustal kõlab paari takti jagu Deadwoodi theme'i
Viimane kommentaar väga täkkesse :)
Kogu saund oli väga paigas ja üleüldse viimasel ajal üks parimaid filme, mis nähtud. Selline, mis tead, et jääb ka mõneks ajaks meelde.
Väga hea taustakirjeldus. Ise ma filmi vaadates nii diibiks ei läinud, vaid vaatasin lihtsaid inimesi Ameerikas elueest võitlemas.
Nägin küll filmis hoopis midagi muud...aga hinnanguga olen küll nõus. Väga hea film.
@Darius
Lugesin just üleeile ka sinu arvustuse läbi, varem kui filmi veel näinud ei olnud, jätsin vahele.
Post a Comment