Nüüdseks, kui kõik blogijad on Scott Pilgrimi ära vaadanud, leian ma aega sellest alles kirjutada. Mina ise nägin selle põhimõtteliselt juba nii ammu ära, et pooled filmiblogijatest kõlkusid sel ajal alles isa kellakotis ja teine pool määris tindiga koolivihikuid. Ma nägin seda filmi nii ammu, et enam mäletagi mis seal juhtus peale selle, et keskpaigani oli väga huvitavad võitlused ja lõpus läksid jamaks. See on aga täielikus vastuolus mängude loogikaga kus iga järgmine bossilevel on keerukam, möllusem ja kestab kauem, siin aga lõpus vaid susistati sutsuks. Ja tehti tüng! Arvasin, et peale nn. rewind momenti tehakse siis üks hea litaki-lataki lõpp aga ei, susistati sutsu teist korda lisaks.
Ja seda ei anna neile samuti andeks, et teise ex-i puhul ei oldud käsipuud mööda alla kihutamisel kasutatud mõnest SSX mängust pärit detaile mis sinna super-muper sobinud oleksid. Romantika oli jah ning komöödia samuti, kahju vaid, et suur-mega-hyper ideed võitlusteks ja fantaasiahuumoriks seal kolmanda peika, vegan-power Todd Ingram´i, juures pidama jäid ja millegagi edaspidi enam ei üllatanud. Aa mis kõige tähtsam on, et ma nägin selle filmi ära nii faking ammu, et bloggeri draft oli juba liikunud 50-se jaotuse korral kolm lehte tahapoole. Beat that you brats! 3,5/5
See kutt teab, et teevad mis teevad aga võrreldes aasia löömafilmidega, jääb jänkidel lõpuks ikka uutest ideedest puudu.
No comments:
Post a Comment