Black Death

Black Death - Christopher Smith 2010

Esmalt jäi film silma kui peagi ilmuv televisiooni jaoks toodetud ajaloodraama katkust Inglismaal. Ei pööranud suurt tähelepanu, kuni film ilmus ja lugesin sõber Mardi arvustust Dream Scene blogist mis polnud küll positiivse tõukega, kuid näitas mulle, et film pakub enamat kui lihtsalt üks mõisaõuel filmitud keskaega kantud moderne armulugu printsesside ja rüütlitega. Huvi oli tekkinud ja alul niisama heidan pilgu peale vaatamine muutus iga kümne minutiga järjest põnevamaks ja põnevamaks. Müstilise puudutusega põnevik on ikka mõnus aga kui see veel on kantud keskaega ning lisatud õudusfilmi elemente ning lõpuks keerab ennast veel pahupidi ning raputab maha kõik need arvamuse toimuvast millele sa oma lähenemise ehitasid, siis pole muud kui vaid kiitust öelda.

Paar aastat varem lavastasid soomlased sarnase ülesehitusega filmi Sauna (ja mööndustega on sarnasus ka The Wickerman´iga), kuid nende nägemus oligi tugeva müstilise ja horrori laenguga ning lõpus see ei vedanud kogu suurepärast ülesehitust oma kehva lahendiga välja. Black Death oli selles mõttes nutikam, et jättis müstika ja õuduse piiride vedamise rohkem vaataja enese tõlgendada ning lõpetas filmi ausat mängu mängides, näitas ära soosaarel kogetu tagajärjed kindlalt vaatenurgalt. Korralik ajalooline põnevik kuhu väheke horrorit ja võitlusstseene lisaks pandud. Hea üllataja. 4/5

Kristlased.