Black Moon

Black Moon - Louis Malle 1975

Uskuge mind, mulle meeldivad sellised filmid kus peab ja võib oma enese fantaasial voolata lasta, täitmaks lavastaja poolt sisse jäetud auke, kuid mulle meeldib kui see toimub siiski teatud piirides, mängumaa ideedele on märgistatud, sa ise lihtsalt pead lihtsalt ala sees tükid õieti (või kuidas õigeks pead) kokku panema. Louis Malle jäetud avarus kohutas mind aga. Ma annan respekti lavastajale kelle idee filmi tehes oligi vaatajale näitamise asemel teda ka fantaseerima sundida, kuid minu jaoks läks Black Moon väheke liiga kaootiliseks. Ja ka vastupidi. Lavastaja enese kodumaja aias filmitu oli liiga piiritletud ning aia taga käiv meeste ja naiste vaheline sõda ei andnud piisavalt materjali millega edukalt mõtteid sööta. Ilmselged paralleelid tulevad nagunii ja homage hetked punnitad samuti peas kokku, midagi mis teeks filmist aga Filmi jääb puudu, mõtle mõistumängu üht või teistpidi.

Minul tuli meelde muinasjutt mehest kes metsas ära eksides sattus võõra talu õuele. Kuna juba läks pimedaks, siis palus öömaja, mida talle ka väikese abi eest osutati. Mees lüpsis lehmad, harjas hobused ning kandis sigadele roka ette ning kobis peale maitsvat kostitamist magama. Hommikul näidati suund kätte aga kui mees lõpuks koju jõudis, oli maja lagunenud ja perest ei jälgegi. Selgus, et vahepeal oli sada aastat möödunud. 3/5