Pool filmi näitas, et vene kunstnikule tüüpiline lähenemine filmitegemisele ei pruugi alati olla tüütu kauniskaadri taga ajamine, vaid pildi ja kaamerahaarde ilu võib täiesti mõistetavalt sulanduda põnevusfilmi žanrisse ilma, et see tunduks liigse peenutsemise või punnitamisena. See tähendab, et Tarkovski oleks võinud Stalkerist teha ka ulmeseikluse kus põmmutatakse tulnukaid ning musitatakse neide ning ikka oleks selle visuaalne hing vaataja ilumeelt paitanud. Mihhalkov oli minu arust oma esimese hitfilmiga just seda suutnud: pakkunud samas kerget meelelahutuslikku punased valgete vastu kodusõja vesternit ning samas kinogurmaanile kenade kaadrite ning montaažinippidega kõhutäidet-meeletäidet jaganud.
Filmi teise poole haarab aga möllupõnevik üksinda endale ning kuigi teos on lõpuni huvitav ning haarav, jäin just puudust tundma autori artistlikust lähenemisest. Samuti langesid ära mõningad filmi alul tuulde lennanud vihjed uue õigusriigi toimimisele ja selles navigeerivatele inimestele kes juba nartuke, kuid veel mitte lõpuni ei ole nõukogude riigi seltsimehed. See oli asendatud truu heroilisusega ning topeltmängude tumedam pool maeti uue ideoloogia kiitmise alla. Adekvaate pildi saamiseks tuleks vaatajal koheselt veel peale kütta film Chekist. 3/5
Kaks tšekisti.
No comments:
Post a Comment