Skinheadidraamat Steel Toes meenutav film kus omavahel põrkuvad kahe erineva tõega meeste egod, kuid vastupidiselt eelpoolmainitud teosele, ei pakkunud viiskümmend aastat varem vändatud linalugu "õiget" lahendust ega lõppenud poliitiliselt korrektse stseeniga kus paha valge mees murdub ning muutub vaguraks talleks, uputades toapõranda oma patte meenutades pisaratesse. Krõps käis hoopis hea mehe südamest läbi, paha poiss jäi pahaks poisiks ja lõpetas ka oma elu paha poisina. Filmi mõte ei onud näidata valge ülemvõimu eest sõdija vääral teel olemist, vaid läbi tema peegeldada kogu ühiskonna kahepalgelisust ning see lavastajal ka õnnestus. Situatsioon mis kahe mehe, vaimse taaga kütkes oleva natsi ja tema neegrist psühhiaatri suhtlusest lõpuks välja koorus oli oma peenes rassismikriitikas vaimustav, kuigi see kestis vaid momendi peale liiga pikaks veninud psühhoanalüüse ja lõputuid vestlusi. Muidugi võidakse ka tänapäeva filmist sellist hetke sisse lubada, kuid siis peab lausa kohustuslikult järgnema vigade parandus, siin aga jäeti vaba ruumi, lasti vaatajal mõelda vabalt sellest mida talle nüüd öeldi. Kui veel oleks puudunud tõdemus, et natsiks kasvab inimene kuna ta isa on vägivaldne joodik ning juuditariga kurameerimine läks untsu, siis võiks linalugu pidada üsna täiuslikuks ausa väljaütlemisega rassismi kritiseerivaks draamaks. 4/5
"Ja mida sina neeger ka tead?"
No comments:
Post a Comment