Filmi alguses, kui surniaial kaevati lahti haud milles lebanud koolnu tegi lahti oma silmad ning asus hauarüüstajatele oma elulugu jutustama, samaaegselt kui tervel kalmistul avanesid kääpad ning ellu ärganud laibad võtid end gruppidesse, tundus mulle kohe selgesti, et nüüd olen hea filmi otsa sattunud ja samal hetkel meenus millegi pärast "Saragossa käsikiri". Viimane aimdus oli õige, sest käesolev film on tõesti sama lavastaja vändatud nagu hiljem selgus, kuid esimene mõnuoie oli küll liiga ennatlik - film polnud tegelikult suurem asi. Koosnes emohalast, ehk ühe noormehe järjest süvenevast hullumeelsusest, süümepiinade skisofreeniast ning elu mõtte üle filosofeerimisest laiemas mõistes. Ja mina juba mõtlesin, et see on mõni poolakate Plunkett & Macleane kus lisaks üleloomulikud jõud - saatanad, koonud ning nõiad. 2/5
Poola plakatid ikka ruulivad over änd over.
No comments:
Post a Comment