Paar aastat tagasi ostsin Helsingi Anttilast Ken Loach´i töölisdraamadega täidetud DVD-box´i ja juba viis minutit hiljem kahetsesin seda, sest lõpuks oli täie selgusega mulle kohale jõudnud, et ma ei jaksa enam neid naistepeksmisi, pubis õlletamisi ja abiraha lunimisi vaadata. Neid on juba nii palju nähtud ja nagu öeldakse, et Inglismaal ei olnud Teise Maailmasõja järal mingit suurt muutust, kuni punkrock´i saabumiseni, siis töölisdraamadesse pole tegelikult see niiöelda punkrevolutasioon jõudnud. Kuuekümnendad, seitsmekümnendad, kaheksakümnendad ja väga tugevalt esindatud üheksakümnendad - mängumaa on ikka jäänud samaks trajektoor pendeldab odava õlleka ja elutoadiivani vahet, ühes käes tassike teega ja teises toop ale´i.
Samade märkida maailmas liikus ka ühe lemmiknäitleja Paddy Considine´i debüütfilm Türannosaurus, nii tavaline ja tuttav, kuid samas ometigi suutis see linalugu mind puudutada. Võib-olla mängis rolli tõsiasi, et olin pea kümme aastat sedalaadi kinost hoidunud ja nüüd oli meeldetuletus nii teravas vormis tugevam, kuid pigem omas osa näitlejatööde jõulisus, mille läbi empaatiline vahetus imehästi tööle hakkas. Ma ei räägi niivõrd Peter Mullan´ist kes põhimõtteliselt mängis oma stamptegelast, vaid Olivia Colman´i sobivusest siia filmi. Tema vedas minu seest emotsioonidemaailmad esile, tema mängitud naiskarakter pani kaasa tundma ja mõtlema. Mehed olid siin teisejärgulised.
Kinos istus minu taga umbes kümne aastane poisike ja arvatavasti jääb see film talle elu lõpuni meelde. Mitte ainult selle poolest, et iga minuti sees kasutati sõna FUCK ja CUNT, vaid muude üsna karmide teemade tõttu. Minul noorena nähtud linalood on väga tähtsas kohas aju mälestusteosakonnas ning kui oleksin sama vanalt Türannosaurust näinud, vormiks see mu filmimaitset siiani nagu mitmed teised õrnas eas nähtud kinolood. Aga loodan, et vormib ka täiskasvanutel, sest kuigi liigutakse töölisklassi draamade tüüpilistes piirides, oli film siiski väga võimsa laenguga.
Fun fact asja juures on veel see, et netist postrit otsides avastasin plakati kunstilise poole autorina Dan McCarthy, ehk sama mehe kes lahkelt lubas oma töid kasutada Trash Can Dance´i kogumikplaadi Sügis kujunduses. Meeldiv üllatus! Ja teise fun factina küsin teilt, et millised kaks briti sõpra mängisid samas draamafilmis skinheadluusereid ja aastakümme hiljem tegid mõlemad britdraamadena oma lavastajadebüüdid? 4/5
Dan McCarthy poster Tyrannosaurusele ja ta tööd minu reliisitud CD vahelehelt.
4 comments:
Colin Firth ja Hugh Grant?
Nope!
tim roth ja gary oldman (meantime)?
Yep! Nemad need olid!
Post a Comment