Ikitie

Antti Tuuri - Ikitie
Otava 2011

Lapua liikumise teema on nii mõnestki Tuuri romaanist kellegi tegelase jutukatkena läbi käinud, seekord aga võttis kirjanik asja väheke põhjalikumalt ette, kuid mitte peateemana, sest laupuamehed saavad raamatus vaid veerandijagu lehekülgedest enda alla. Ise olen Lapua liikumist õigustatuks pidanud ning kuigi Tuuri lähenemine asjale, kus süütut meest veetakse venäjänraja poole, pani mind hetkeks mõtlema, oli see siiski tulevaste ajaloosündmuste valguses õigustatud, ehk siis suurendas rahvustunnet mida hilisemas Talvesõjas vaja läks ning puhastas maad tulevastest iseseisvuse reeturitest. Muidugi on valus lugeda, et Jussi Ketola, sama mees kes Tuuri sarjas sajandialguses Ameerikamaal pilvelõhkujaid ehitas (Taivaanraapijat) ja hiljem Tampere all laipu vedas (Kylmien Kyytimies), sellele Ikitielle sattus, kuid see on võrreldes saabuvaga väike katsumus.

Antti Tuuri ei ole kunagi oma romaanides nii traagiliseks läinud kui siin. Lugeja muidugi ajalugu tundes aimab ette mis hakkab kolmekümnendate lõpul Venemaale tööliste paradiisi ehitama saabunud soomlastega juhtuma ja seetõttu tead igat sammu ette, kardad tegelaste naiivsuse pärast ning nutad hiljem südamest hävitatud inimsaatusi taga. Tuuri jätkab meisterlikult, jäädes truuks oma minimalistlikule kirjeldamisviisile ning maalähedasele huumorile, kuid teemad mis Nõukogude Karjalas enne Talvesõda esile kerkivad, pole kergete killast ja mees tuleb isegi kõige süngemate tegude kirjeldamisel isikupärast stiili kasutades läbi. Taaskord killuke soomlaste elulugusid, seekord süngemat laadi kui varem.

Keskmisel fotol Lapualiikumise juht Vihtorio Kosola, alumisel Eero Liesimaa võetud pildil kirjanik Antti Tuuri.