Paean - Livium

Paean - Livium
Paean 2011

1. Illusive Imprisonment
2. Crimson Seas
3. Awakening
4. Impending Sacrifice / Fall Of The False Lords

Kestvus 27 minutit ja 54 sekundit.


Viimastel päevadel töötlesin läbi pea 10 tundi krautrock´i videote paremikku ning tuli taaskord tõdeda, et ei miskit uut ole siin ilma peal. Põhimõtteliselt võib Saksamaal aastatel 1968-1980 toodetud muusikat kuulates leida sealt ambiendist death metalini, vahele veel uskumatuid helipilte mis meenutavad horror-punk´i, acid house´i, neo-folk´i, industrial-noise´i ja drone´i, rääkimata neist stoneritest, doomidest ja progerockist. Selles valguses kaotab Mart Kalveti arvustuses tõmmatud paralleelid analoogsete artistidega igasuguse mõju, ometigi panid need vare mind lugemise ajal hetkeks mõtlema. Hetkeks vaid, sest lõpuks on need eeskujudena välja toodud nimed minu jaoks vaid väheke rohkem kui lihtsalt nimed. Seega võib öelda, et Paean´iga tutvumist alustasin nii öelda puhtalt lehelt nii bändi enese kui ka tema poolt viljeletava muusikastiili koha pealt ja võrdlusi rootslastega sisse ei vea. Pigem võrdlusi lõuna eurooplastega, sest kuigi ma pole suur sealse progemuusika asjatundja, ei saanud ma plaati kuulates kuidagi lahti tundest justkui oleks ajamasinaga mõnesid selle skene helilõike transporditud "Liviumi" albumi lindistussessiooni jaoks aastasse 2011. Just neid popilikke, sinna levimuusika poole kalduvaid ja puhasta kõrvu palju tahad, ikka on tunne justkui kitarride, trummi ja vokaali taga piinab Didier Marouani oma süntesaatorit ja Francis Goya häälestab akustilist, et rõõmustada kuulajaskonda ladinahelidega. See läheb aga vastuollu tekstidega mis räägivad norse mütoloogiast ja seavad päikese poolt põletatud niitude asemel sammu rabedal jääkoorikul.

Mina pidin ennast sundima laulutekste ja muusikalist tausta kokku viima, see lõunamaine läbikumav kergus lihtsalt ei lasknud lüürika süngusel korralikult esile pääseda ja kuigi vokaali tugevus, rämedus ning isegi siinse bändi puhul väga tervitatav monotoonsus seda ankruketina paigal hoidsid, viis isiklik fantaasia tegevuse tihti Põhjamaalt kreeka karjuskuningate või prantsuse chevalier´ide manu. Mängulisust on pilliseadetes piisavalt ja tänud selle eest, et vokaal pillerkaariga (valdavalt) kaasa pole läinud vaid jäänud jõuliselt ennast paigal seistes maksma panema. Piisavalt on ka süngust (EP muutub lugude kaupa heliliselt järjest tumedamaks-sügavamaks), veel paar sammu ja bänd minetaks selle mille tõttu mina teda omanäoliseks pean, ehk siis selle varemmainitud lõunaeuroopa proge kergus, muretus ja ka ilu. Mina tahaks plaati liigitada helgema helipildiga teoste pole kuuluvaks, et rohkem nagu proge ja vähem doom, aga eks ta jääb sinna üsna piiri lähedale kust üle minnes tuleb varsti must põrgukits vastu, pentagramm otsaesisele põletatud.

Plaadi, kui parima kodumaise reliisi 2011, eest saab hääle anda mu blogi paremal äärel toivas hääletuses. --->