London Kills Me

London Kills Me - Hanif Kureishi 1991

Taaskord üle mitme aasta London Kills Me´d vaadates sain aru, et see on ajastufilm mis hilisema aastakäiguga meestele ei pruugi midagi erilist pakkuda. See on aasta 1991 film ja selleks ka jääb ning kui sinul selle aasta alternatiivkultuuridega ning muusikaga midagi pistmist ei olnud, siis ei paku arvatavasti see linalugu sulle midagi. Põhimõtteliselt on seda väga lihtne kontrollida. Alusta vaatamist ning esimese viie minuti jooksul kõnnib peategelane mööda pikka plankaeda mis tihedalt täis kleebitud plaadireklaame nink kontserdikuulutusi.

Kui sa tunned ära iga postril oleva bändi ja albumi, kui iga murdosa sekundist mis plakatil kujutatu näitamiseks klaamera sulle annab, toob esile võimsaid emotsioone, meenutusi pidudest ning muusikaga kahekesi veedetud hetkedest, siis meeldib sulle ka kõik järgnev, sest sa mõistad selle aja vaimu, tajud filmi huumorit, soundtracki ning elu mida peategalased narkootikumide seltsis elavad.

Kui aga see planguvärk jääb arusaamatuks, siis arvatavasti ei ole ka filmist mingit rõõmu loota. Minu jaoks oli London Kills Me jätkuvalt sügava nostalgilise tunde tekitaja, viskaks kasvõi praegu kaks ectasy tabletti keele alla ja paneks Shamen´i Boss Drum´i kõlaritesse. Ja Steven Mackintosh on tänu sellele filmile siiani mu jaoks üks bossimaid näitlejaid ning tema mängitud Muffdiver ülikuul tegelaskuju. 4,5/5

Muffdiver goes goth.