Ao, The Last Neanderthal

Ao, le dernier Néandertal - Jacques Malaterre 2010

Mis siin salata, teadsin juba ette, et sitt film, kuid kuna mu pojast on viimase paari nädalaga saanud minu ostetud dinosauruseraamatute läbi kõva ürginimeste fänn, siis heitsin pilgu peale, järsku leiab paar stseeni mida koos pojaga vaadata passib. No üks jääkaruga võitlus oli üsna selline, kuid ma ei ole veel kindel kas kolmeaastasel passib näha kuidas kiviaja inimene jääkaru surnuks pussitab. Vast siis aasta pärast aga pigem mitte kunagi, sest ega ma seda filmi kodus hoida tahaks, hais on ikka üsna kirbe küljes. Tegu siis looga viimasest neandertaallasest kes võrreldes oma nägu inimese omaga leiab, et ta on inetu, see aga ei takista teda kurameerimast inimneiuga ning isegi viimase südame võitmist.

Kõige nõmedam on kaadritagune hääl. Ürgaja film võiks ikka ilma targutava tekstita olla, nagunii on häälitsuste ja tegevuse läbi kõik selge, ei mingeid ürgfilosofeerimisi ja neander-emotsemist läbi hulga kaunima mõtteteksti kui ühe sealse ajastu inimese aju tegelikult toota suutis. Samuti häirisid need niinimetatud homo sapiensid kes nägid välja justkui indiaanlased oma värvitud nägude ja sulgedega, isegi inkade kombed olid küljes, ohverdasid sisikondi oma jumalatele. Võis nii olla aga vast siiski mitte, pigem oli kiviaja inimene ratsionaalne grupiisend kui välimuslikku stiili taga ajav paabulind või autonoomne klanniväline ellujääja. 1,5/5

Noorpaar.