Hard Core Logo

Hard Core Logo - Bruce McDonald 1996

Aastal 1989 väntas Bruce McDonald (Dance Me Outside´i lavastaja) maailma parima roadmovie nimega Roadkill, seitse aastat hiljem sai see järje. Vean võssa! Tegelikult sai film ametliku järje juba aastal 1991, kuid minule tundus käesolev linalugu hulga sobilikuma jätkuna. Roadkillis otsis nooruke Ramona taga Kanada kõnnumaa vahelistelt teedelt kaduma läinud rockbändi ja selle solisti, Hard Core Logo´s sõidetakse samadel radadel, kuid kaduma on läinud bändi tulevik. Laulja püüab meeleheitlikult seda uuesti pihku haarata, tuua tagasi kuldaeg kui punkbänd oli kuulus ja kummardatud, aga need aastad on jäädavalt läinud ning elu peab teistel radadel kulgema hakkama. Teed on samad, linnad on samad ja stilistika on mitmeti sarnane, Hard Core Logo on tõesti justkui järg Roadkill´ile, järgmine samm mille võtmine on ees kõigil pikemat aega tegutsenud bändidel.

Endine punkar Bruce McDonalt sattus Michael Turner´i samanimelisest raamatust vaimustusse ja seetõttu on ekraniseering väga intiimset laadi, harukordse õrnuse ja hoolega sätitud ning meisterlikult lavastatud. Arvatavasti maailma parim mockumentary, sest nii teravmeelset ülesehitust ei olnud ma veel lavastuslikus dokumentaalfilmis näinud. Eriti avaldas muljet režissööri oskus end ekraanile tuues lisada audentsust nii, et kinokaugemale inimesele võib käesoleva filmi küll päris õige bändi ja selle laulja autobiograafiana ette sööta, jääb uskuma üheksal korral kümnest.

Fookuses küll punkbänd, kuid tegelikult on lugu universaalsemat laadi, rääkides meestest kes keskea lävel avastavad, et elu aeg on mussi tehtud, kuid näpu vahel pole dollaritki ning järgmises konsertpaigas napib kuulajaid. Rock´i attitude aga keelab virisemast, mida vähem seda parem ja mida sitem, seda rohkem punk. Aeg aga on keeranud uue lehekülje ja need tõed millega 1978 alustati, ei tööta 18 aastat hiljem enam kuigi hästi. Valitseb nii materiaalne kui loominguline kriis, vanu pungipeere enam keegi ei vaja, aga teistmoodi ei osata elada.

Kormoranide tegijad oleksid pidanud seda filmi vaatama ning Punklaulupeole roninud ätid samuti. Paremat linalugu keskeakriisist punkrock maailmas ei leidu kui see kurb-naljakas draama neljast lapsepõlvesõbrast (egomaniakist laulja, skisofreenikust bassimees, lihtsameelne trummar ning mõningast vastutustunnet omav kitarrist) kes kimavad laguneva bändikaubikuga mööda lumiseid Alberta, Manitoba ja Ontario teid ilma pennita taskus ning lootuseta tuleviku suhtes. Fantastiliselt elutruu ja südamesoe mockumentary-draama. 4,5/5

Väike LSD mekkimine endise kuulsa punkari maamajas.