Dog Day

Canicule - Yves Boisset 1984

Usinam blogilugeja mäletab, et paar kuud aega tagasi kirjutasin filmist Rabid Dogs, mida olin vaatama hakanud, pidades seda üheks lapsepõlves nähtud linalooks, kuid eksisin. Avaldasin veel kahtlust kas mul niipea õige film kätte juhtub, aga näe, ei läinudki kaua aega kui leidsin mida otsisin. Rõõm suur ja seda suurem, et noore poisina muljet avaldanud kinolugu oli tõesti hea, asi mida juhtub harva, sest eks teismelise jaoks oli sel ajal iga soome TV-st nähtud gängsterifilm äge ja ega suurt vahet, kas niisama kõmmutamiseflick või maailmakino verstapost.

Dog Day kõigub selle kahe nimetuse vahel, ühelt poolt on tegu exploitationfilmiga kus gängsterid ja relvad, kuid teiselt poolt vaatab vastu geniaalne komöödia mis nii must, et võtab või pisara silma. Kui filmi esimesed väga tavalist krimkarada kulgevad minutid välja jätta, siis jääb kätte üks naljakamaid ja hullumeelsemaid komöödiaid mis kõnnib radadel kuhu hiljem marssinud hulk prantsuse õudusfilme, ehk siis kujutab meest sattununa perefarmi kus kõik paraja kiiksuga ning rahaahnusest või seksipuudusest vägivaldsed. Elatanud kriminaal Lee Marvin´i esituses põgeneb politsei eest hiiglaslikku farmi mida juhib jõhkardist mees oma kohtlase venna ja nümfomaanist õega. Talu pärijanna, ehk perenaine on arukamat laadi ja püüab talus varjavat gängsterit aidata, kuid omad edud on neil kõigil ja peagi hakkab üks väljapressimisemäng mis jätab järele laipaderea.

Seksi ja vägivalda tumeda huumoriga, nii kuratlikult twisted ja bizarre ühe krimikomöödia kohta, et võtan mütsi maha. Žanr mis reeglina väga naljakas ei ole, sai siinses filmis kogu oma elujõulisust näidata, paukusid püstolid, peksti surnuks saksa turiste ning hullud jooksid karjudes mööda viljapõldu, mina aga naersin diivanil nii, et unustasin isegi batoonikesekomme suhu pista. Ahjaa, väike poiss oli ka, filmi ehedaim kuju, tõeline allilma superstaar. Nauding, nauding Prantsusmaalt. 4,5/5

Külahullude manu.