Utu

Utu - Geoff Murphy 1984

1868-1970 Uus-Meremaal. Brittide teenistuses olev maoorist träkker Te Wheke satub tema rahva kallal toime pandud veriste tapatalgute tunnistajaks ning hetkega saab varem lojaalsest mehest tulihingeline okupantide vastane. Pool aastat hiljem on ta ümber kogunenud grupp teisi kolonialiste vihkavaid mehi ning kamp laskub mägedest alla, et külvata hirmu nii uusmaaasunike, koloniaalarmee kui ka võõraste hõimude seas. Briti armeejuhatus saadab mässumeelseid püüdma noore buurimaalt sõjakogemusega naasnud ohvitseri kes püüab uudse taktikaga Te Wheke´t leida, kuid mehe jälgedel on ka oma naise surma eest armutut kättemaksu otsiv farmer.

Suurepärane koloniaalfilm. Relvakokkupõrgete ning väiksemate tulistamiste põnevus oli lõpuni kruvitud, samuti hoidis pinevust ka jälitamine ning kui lõpuks toimus kogu tegevus veel maalilisel loodustaustal, siis laoks vaid selle eest juba täispunktid. Kuigi armeed ei põrkunud vastamisi armeedega võib aga öelda, et tegu oli sõjafilmiga, sest Uus-Meremaa enda ajaloos on suuremad hõimude vastupanu puhangud sõja nime saanud. Käesolev oli küll fiktiivne, kuid kokku pandud mitmest sel ajal toimunud ülestõusust ja briti anastajate vastasest sissisõjast nii, et kui eeskujud on läinud selle või teise sõjana ajalukku, siis võib ka Utu´t võtta ühe nurga alt kui sõjafilmi. Samal ajal teisel pool maakera toimunud genotsiide kutsuti ju ka sõdadeks, indiaanisõdadeks.

Samal ajal erinevates maailma otsades toimunud põlisrahvaste ülestõusud ja nende verised allasurumised omasid väga palju ühist ning Utut vaadates on pidevalt tunne, justkui jälgiks mõnda westernit kus ulapeale läinud indiaanisõdalased hirmutavad uusasunikke ning ratsavägi kimbutab siis taas indiaanlasi. Kui ühed olid surmani lootusetust reservaadielust hullumas ning haarasid relvad valge mehe vastu, siis sarnane meeleoluu valitses ka maooride seas kelle maad olid jagatud valgetele sisserändajatele ning neid endid muudetud metslaste alamrassiks.

Aga lõpuks tuleb sisse ka erinevus ning just see oli kogu filmi kõige intrigeerivam ning huvitavam osa. Kui Põhja-Ameerikas painutati indiaanlased valge kultuuri järgi, siis Uus-Meremaa kolonialistidele ei olnud maoori kultuur võõras, osati nii keelt kui ka mõisteti rituaale ning traditsioone. Filmi lõpus toimuv kohtuistung on ilmekas näide kuidas on toimunud vastastikkune assimileerumine, valged mõistavad maooride olemust ning maoorid on võtnud vastu valgete kultuurist asju mis nende maailmapilti parandavad. Valge mees, ehk maaorimõisteline pakeha, muidugi lõpuks pikema kõrre, kuid see on ka tema jaoks hapu võit, sest lõpuks on tunne nagu kodusõjas kus vennad sõdivad vendadega, hõimud hõimudega.

Käesolev suurproduktsioon (omal ajal New Zealandi kalleim film) hüppas minu lemmik koloniaalfilmide tippu, sest pakkus peale põnevuse veel ohtralt antropoloogilist teadmist, vaadet maoori kultuuri ja sisserändajate meelelaadi sisse ning omas lõpuks veel ka koomilisi hetki mis valdavalt seotud peale naise surma väheke totuks keeranud farmeri (sain näiteks teada, 2003 valminud Austraalia zombikomöödia Undead´i mitmed pilad põhinevad sellel karakteril) kättemaksuhullusest tekkinud kinnisideega valmistada maailma võimsaim relv. Kättemaks oligi filmi läbivaks teemaks, kõik tegelased otsisid tasumisevõimalust ning kättemaksu maoorikeelne sõna UTU tähendabki. 5/5

Filmis näidatud Te Kooti sõda ajastu kunstnike nägemises. Filmis oli täpselt samalaadsed situatsioonid.