HÕFF

HÕFF
Trash Can Dance 2011
TCD10 CD

01 Spice Mouse - The Whitest Vampire 02:28
02 Several Symptoms - Colder 02:32
03 Mimicry - Right Back Home 03:32
04 Opium Flirt - Ratatouille 3Pead remix 03:04
05 Cosmos Laguna - Underwaterwar 06:06
06 Robosapien - Red E v2 03:15
07 Tagasi tulevikku - Superpositsiooniline olek 04:36
08 Imandra Lake - Vajun instrumentaal 04:13
09 Aamen - Sudus 02:27
10 Shirubi Ikazuchi - The City Above 02:20
11 Hypnobooster - Istutame mõtteid 03:43
12 Forgotten Sunrise - Raisk, ma ütlen! 06:23
13 Morgue's Last Choice - 71 Species 07:11
14 Milla - untitled 06:25
15 Edasi - Riders Of Apocalypse On Speed 11:36
16 Kirst - Cemetery On Fire 06:32
17 Spice Mouse - Veretasu 03:02

Kogumik eesti tumedamat elektroonilist muusikat. Idee eesti parima filmifestivali jaoks kogumik kokku panna tuli pool aastat tagasi, väikesed läbirääkimised HÕFF-i tiimiga ja roheline tuli. Algne idee oli plaadile panna vaid industriaalnoise´i ja sügavmusta elektrot, kuid idee arutlemisel Sten Saluveeri ning Helmut Jänesega, jõudsime tõdemuseni, et disk peaks sisaldama ka pehmemat biiti, et saada raadioaega ja läbi selle reklaamida festarit, lastes plaadilt loo, mainid ikka ära, et näe selline kogumik mis Haapsalu Õudusfilmide Festivali vaimu kannab.

Spice Mouse oli üks esimesi artiste keda ma kohe kindlasti kogumikule tahtsin ning The Whitest Vampire tema loomingus lugu mis koheselt kõrva hakkas. Sõnad Spice Mouse´i poolt, kuid muusika autor tundmatu, sest träkk lindistatud aastaid tagasi vabavarana netist tõmmatud põhjale ning nüüd oli raske autorit tuvastada, netileht maas ning jäljed kustunud. Autoritasud said makstud tundmatu nimele ja kui keegi kümne aasta jooksul suudab end loo tegijana EAÜ jaoks tõestada, siis kukub väike kopikas taskusse.
Several Symptoms´i netist leitavaid lugusid püüdsin nii ja naapidi paigutada, kuni lõpuks uurisin, et ega midagi värskemat pakkuda ole. Kahest demoloost valisin väga catchi tundega Colderi mis meenutas mulle väheke lohakaid postpungi bände kes kolisevad ja logisevad just piisavalt, et kõrvas pinevust pidada. Kaks nädalat hoidsin pöialt, et bänd demo paremaks viimistledes liiga pehmeks ja korralikuks ei tee ning oma suureks rõõmuks sain lõpuks loo nii nagu see algselt oli, ei mingit silumist ega paitamist.
Mimicry The Storm oli üks aasta alguse lemmikuid, kuid kogumikule tahtsin erinevat lugu ja kui rääkida bändi teoste top´ist minu maitse järgi, siis Right Back Home oli koheselt järgmine. Võtsin loost varasema versiooni mis kõlab hulga body´likumalt ja tahkmonotoonelektroonilisemalt kui paar kuud tagasi tehtud uus popim pehmem remasterdus.
Opium Flirt´i loost Ratatouille tehtud Janek Murru remix oli üks parimaid eesti lugusid mis valminud aastal 2010, meenutades lausa ehmataval määral Front 242 "Mixed by Fear" aegset saundiseadmist ja helipilti. Popima poole liikuv EBM, super träkk. Üllatusin, et Opium Flirdi "Ratatouille´i" singel hulga remixidega jäi reliismata, neid mix´e saab küll erinevate profiilide alt kuulata, kuid käes hoitava maxisinglina ei leia.
Cosmos Laguna on suur lemmik, mul isegi limiteeritud plaat artisti loominguga reliisitud ja hetkel veel saadaval nii poodides kui käest ostes. Underwaterwar ei ole küll kõige õigem näide millist stiili CL teeb, kuid aimu saab ja esimese meki annab suhu. Just selle viimase pärast sai käesolev lugu valitud, sest järeleproovitult meeldib see lugu koheselt paljudele ning aitab äratada huvi tagasihoidliku artisti muu suurepärase muusika vastu.

Robosapien´i lugu kuulsin esmakordselt aasta tagasi ja meeldis. Asusin siis kogumikku tehes seda taas netist otsima ja selgus, et leht maas, ei leia siit ega sealt. Artist oli küll nii lahke, et palve peale riputas lood (tegu sama träki kahe erineva versiooniga, ehk siis lühem ja pikem variant) uuesti üles ning taaskord kiskus seda EBM-ilikku träkki kuulates suu koheselt naerule. Kogumikule läks lühem versioon ja see sai järsu lõpu tõttu kokku lastud...
Tagasi tulevikku nimelise projektiga mille taga varjab end rõõmsameelne ja lahke Eerik Kändler. Tema Tagasi tulevikku fantastiliselt ilus ja mitmekülgne demoplaat on siiani Levikas võileivahinna eest müügil ning seal peal lisaks Superpositsioonilisele olekule veel paar lugu mis käesoleva kogumiku atmosfääriga kenasti oleks ühtinud ning lisaks kümmekond kaunimat õrnemat meloodiat kandvat pala. Superpositsiooniline oleks on kogumiku jaoks ka murdepunk mis lahutab tantsulisemat rütmikamat poolt süngest, sest siin palas tuleb tantsutrallile sisse kurjakuulutavam noot mis justkui annab märku, et kusagilt kaugelt on saabumas halvad uudised.
Imandra Lake´i poolt Vajun instrumentaalversioon. Minu lemmikträkk nende plaadilt oli Vajun ja Rein Fuks seda teades pakkus eksklusiivset vokaalita varianti, kuna mu palve peale alustatud tuliuus tumedam doomilikum lugu ei jõudnud kogumiku väljaandmise ajaks valmis ja me mõlemad leidsime, et pigem vana loo versioon kui viimistlemata kiiruga kokku klopsitud uus muusikapala.
Aamen´ilt kohe nõudsin uut lugu ning neid erinevaid katsetusi saabus kuu aja jooksul neli-viis, pikim suisa 12 minutiline Burzumi heatahtlik paroodia. Lõpuks jäi sõelale lugu "Õdus õudus". Tekkis aga mingi jama, Aamen-poiss saatis vale bitrate´iga versiooni ja peale paaripäevast pausi saabus sama lugu õiges kvaliteedis, kuid paarkümmend sekundit lühemana ning uue nimega, milleks oli nüüd märgitud Sudus. Aameni muusikalist huumorimeelt tundev nendib kohe, et tegu tüüpilise autorikäekirja kandva looga, sest kohe kui hakkad seda klassikalisi horrorfilmi meloodiad mängitavat lugu tõsiselt võtma, tood aamen sisse sobimatu tantsurütmi ning keerab temale omaselt kõik pea peale.
Shirubi Ikazuchi´l on väga head instrumentaallood ning The City Above neist parim. Träkk oli üks esimesi mida kogumiku jaoks kindlasti tahtsin, sobilik sinna industriaalnoise´i õhkkonda mille vaimus üldse töö plaadiga algas. Ilus kriipiv lugu tehislikust maailmast.
Hypnoboosteri pala on kogumiku üks kuulsamaid, pole vist R2-s raadiosaadet mis seda õhtuses vööndis mänginud ei oleks. Nende tasuta allalaetavast materjalist on see kahtlemata kõige sobilikum käesoleva plaadi õhustikuga, kuigi valida oli mul selle ja veel ka ühe avaldamata träki vahel. Viimane oli aga juba algusest peale nii filmiliku heliga, et tekkis tunne justkui paneks ühe kindla filmi soundtrack´i mussi võõra filmi OST plaadile. Istuitame mõtteid oli selles mõttes neutraalsem ning laseb kindlasti kuulajal endal film juurde mõelda.
Forgotten Sunrise oli viimane kelle looming plaadile sai valitud. Mulle meeldib Andersi eestikeelne vokaal ja kui jutt läks Sõjajalaõie taaskordse kasutamise peale, meenud meistrile, et tal on veel üks varem eestikeelne lugu mis ilmunud Leedu või Läti muusikaajakirja boonusdiskil ning kodumaal vähetuntumate hulgas. Läks loosi ja kui soovite selle pala salvestamise tagamaid kuulda, küsige aga Andersil, ei mina suudaks nii värvikat juttu masinasse toksida.

Morgues Last Choice oli minu first choice. Tegu ühe eesti andekama grupeeringuga, mille ajud Lunastaja isikus on masinast välja pigistanud hulgaliselt väärt doomi, bläkki ja tehasemüra, mänginud rumalasti sämplitega ning loonud ehedat närve rikkuvat õõvamuusikat. 71 Species kuna samalt plaadil ilmunud suurepärane Screamus Vag on juba ühel kodumaisel dark electro kogumikul kenasti peal.
Milla! Milla, Milla, Milla! Olen neid millasid juba varem pommitanud, et mõnda lugu saada ja seekord oldi nii lahked, et lõigati tükike ühest pikemast palast ning saadeti kogumiku jaoks teele. Milla on väga teadlik oma muusikast ja selle levitamisest ning seetõttu polegi ima, kui üllatusin nende nõusoleku peale. Igal juhul suur rõõm, et HÕFF-i plaadile sai kuus minutit materjali mis pärit nii põranda alt, et isegi harjavart appi võttes on raske välja kookida.
Edasilt samuti mu lemmikpala, kuigi nüüdseks on neid lemmikuid teisigi Riders Of Apocalypse On Speed´i kõrvale troonima kerkinud. Esialgne kava oli just see lugu plaadile saada ja praegu nagu natuke kahju valiku pärast. Mitte, et pala paha oleks, aga lühema raja Edasi loomingust valides, oleksin saanud veel ühe või kaks artisti plaadile mahutada. Kas superhea träkk või mitmekesisem valik? He he!
Kirstu lugu Cemetery On Fire on kogumiku vanimaid, kuid alles sel aastal jõuab see ametlikule plaadile koos teiste Kirstu ühemeheprojekti lugudega. Minu jaoks oli see pala vana tuttav ja teadsin uuesti läbi kuulamatagi kuhu ja kuidas see siia kogumikule sobitub. Mõtlesin, et sellest saab kogumiku viimane pala aga läks nii, et lõpetasin hoopis...
Spice Mouse´iga, ehk siis sai sellest väikesest kodulindistajast nukker-romatikust hoopis õudusfilmide festivali jaoks tehtud kogumiku raam. Veretasu oli samuti vürtsihiire träkkide hulgas väga silmapaistev, meenutades koheselt mõnd ammu kuuldud folkpala nii, et isegi üllatusin kui neiu teatas selle läbi ja lõhki tema enese loomingu hulka kuuluvaks. Spice Mouse on väga vahetu artist ning tema muusika tungib otse südamesse. Ilus!

Kaanekujunduses kasutatud õlimaalid on hea sõbra Keijo Seppäneni looming.

Plaadi hind 4,3 eurot. Postikulu 1 euro tavalise saatmise ning 3 eurot SmartPostiga kohaletoimetamise eest. Huvi korral võtke ühendust gtm242(ÄT)hot.ee.  Head eesti muusikat ei ole kunagi liiast!