Storie di ordinaria follia - Marco Ferreri 1981
Kavatsen lähinädalatel vaadata dokumentaali sellest kuidas kinofilmid on kujutanud Los Angelese linna, kuidas linn on moovinud filme ja kuidas filmid on aidanud kaasa linnapildi rikastumisele. Selline tunne on, et see Bukowski teostel põhinev film mainitakse seal samuti ära, nii määrav tundus minu jaoks siin LA roll olevat. Juba film algab sellest kuidas loengute sarja lõpetanud Henry Chinaski (siinses filmis Charles Serking) astub maha bussist ja tunneb rõõmu, et on jõudnud tagasi LA-sse ning edasi tuulatakse läbi vaestelinnaosade baarid, vedeletakse Venice Beachil, sõidetakse bussiga läbi Centrali ning veedetakse öid kohalikes hotellides ning vaestemajades. Los Angeles tundub pidevalt kohal olevat.
Barfly jääb mu lemmikuks Bukowski ekraniseeringute vallas, kuid
Ben Gazzara on kahtlemata parim kirjanikuhärra alter-egot kujutama, tema mängitud kujus oli nii palju hooletust ja muretust tulevase päeva ees, samas ka õrnust ning vägivaldsust, traagikat kui ka koomikat. Raamatud lugedes oli pigem Gazarra taoline silme ees kui Rourki mängitud tegelaskuju, Matt Dillonist aga ei tasu rääkima hakatagi.
Väga meeldis, et oli ohtralt kasutatud autoriteksti peategelase poolse narratsioonina. Pilt üksi ei anna kõike edasi ning seega oli jutustav stiil täiendajana väga teretulnud, luues läbi teksti samas ka intiimsema sideme autoriga. Itaallased olid osanud teha väga hea filmi, tabada vähemalt minu jaoks Bukowskit paremini kui keegi teine mis muidugi ei muuda tõsiasja, et Barfly on filmina ikkagi eelisseisuses. Tänudsulle kiiksufilmide meister
Marco Ferreri ja tänud sulle Ben Gazzara suurepärase Hank´i eest! 4,5/5
LA stories.
Storie di ordinaria follia - Marco Ferreri 1981
3 comments:
Päris mõnus vaatamine oli. Kuigi mulle vist Factotum meeldis enim (hoolimata sellest, et matt dillon oli natuke liiga sile poss sellist karakterit mängima). Kunagi nagu kuskilt kuulsin, et Bukowski ise Barflyst midagi suuremat ei arvanud, kuna senjoor rourke olevat ka liiga korralik olnud.
Aga teinekord kui purjuspeaga mingi jama olen korda saatnud, siis peale selliste filmide vaatamist tunnen kindlasti vähem süümekaid. Luulekogu on vaid välja andmata :D
Kui mälu ei peta, siis minu meelest hoopis Gazzara'ga ei olnud Bukowski kuigi rahul, filmi ennast näinud pole, raamat sai aga PÖFF'i aegu Apollos seansside vahel paari õhtuga läbi loetud.
Ma olen kuulnud, et Roukiga ei olnud ta rahul aga võib-olla mõlemaga. Näiteks Alan Moore ei ole ju kunagi millegagi rahul.
Post a Comment