Band Of Brothers meeldis mulle ajal, mil YLE sarja esimesena ekraanile napsas, väga. Hiljem ostsin sarja DVD-l ja kuidagi siis juba mõtlesin, et poleks pidanud, hakkas justkui väheke rahast kahju. Olin selleks hetkeks lihtsalt sõjafilmidest tüdineda jõudnud. Seega igasugused jutud, et asutakse peatselt väntama The Pacific nimelist seriaali mis justkui pidavat tulema kõrvalugu Band of Brothers´ile, jätsid mind üsna külmaks, kuid kui DVD box pihku pisteti, ei saanud minagi vaatamata jätta. Ning kihutasin 2 ööpäevaga läbi miniseriaali, sest see mida pakuti meeldis väga. Meeldis just seik, et lahingutandristseenid olid kõrvalise tähtsusega ning valdavalt näidati sõdurite igapäevaelu. Leidsin samuti sarja romantika olevat väga õige tooni ja tugevusega nii, et lõpuks sai kõike parasjagu - musisid, kuumuses higistamist ning japside tapmist.
Täishinde ei panne vaid selle pärast, et viimane episood oli ülinõrk. Esmalt muidugi pettumus, et ei näidata pealesõjaaegset olukorda Jaapanis aga olgu, võis ju ka USA sõdurite aftershock´i jälgida. See aga oli nii väheütlev ja pealiskaudne täis klišeelikke olukordi, et suisa paha hakkas vaadata. Emotsionaalse tasakaalu taassaavutamine my ass, killereid psühhopaate oleks vaja olnud ja mitte emodest mammapoegi. 4/5
Endiste inimeste kummituslikud varjud.
4 comments:
Ma jätsin vist selle Pacifiku üldse pooleli kuskil lõpuepisppdidel, sest olin Band of Brothersi lati ära näinud ja tundsin, et nagu aitab kahhh sellest sopasees müttamisest ja kurtmislälinast.
Mulle, nüüd BoB-le tagasi mõeldes, tundub, et Pacific meeldis rohkem. Tegelaskujud olid tugevamini välja toodud ning nendele tõesti elas kaasa. BOB oli vaid üks kuulitäristamine.
Huvitav, mul oli jälle täpselt vastupidi, kui BoB'i karakterid olid lõpuks head sõbrad kellele sai hingest kaasa elatud ja iga surma pärast ennast halvasti tuntud, siis Pacificus ma mingil põhjusel ei hoolinud neist sõdurpoistes. Erinevalt BoB'i või miks mitte ka GK'i sõduritest ei antud neile võimalust välja kujuneda nö "naabripoisteks".
Polnud ennem selle peale mõelnud, aga ma olen suht veendunud, et need jänkid kes euroopasse saadeti olid ikka väga-väga õnnelikud, olid ju sakslased ikkagi surmapõlgavad lihtsad inimesed. Küll tunduvalt parema sõjatehnikaga kui japsid, aga ikkagi inimesed nagu meie, mitte ajupestud hambad ristis mõõgaga vaenlaste sisse tormavad enesetapjad.
Action oli küll üle prahi, ses suhtes pole mitte midagi öelda.
Mulle meeldis, et paar jaklso oli puhas action ja muidu hoiti see eraldi.
Post a Comment