Night Zoo

Un zoo la nuit - Jean-Claude Lauzon 1987

Mäletasin varasemast vaid seda, et poeg oli lubanud mitmeid kordi isaga jahile minna aga sellest ei saanudki asja enne kui paps haiglavoodis suremas. Poeg võttis siis kõrretäie kokaiini ja puhus isale ninna, mille peale taat mõne aja pärast jalule kargas ning koos siirduti loomaaeda kus sobiva jahiloomana lasti maha elevant. No küll ma siis nooremana mõtlesin, et ikka ülilahe film kus vanapapile antakse kokat, surutakse püss pihku ning viiakse elevanti kõmmutama. Täpselt selline tundub minu arust ideaalne isa ja poja suhe ja olen valmis oma isale samasugust elamust pakkuma ainult, et teda küttimine ei tõmba ja arvatavasti pean ta tsikli selga upitama ning laskma narkouimas mõnel lennuväljal paar kiirusrekordit lüüa.

Ei mäletanud ma filmi puhul aga üldse krimitausta, siin tuli kõik uus ja huvitav ette, kuigi veresaun motellikoridorides tundus justkui hägusalt tuttav. Lahe oli aga see, et kaheksakümnendate prantsuse (või french canadian) kunstipärasema lähenemisega noir-thrillerites on kõigis justkui sama stiil, tonaalsus ning sõmerus, näiteks Night Zoo´st võib vabalt võtta kaadreid ning asetada Diva´sse ja vastupidi ilma vahet märkamata. Viimane on küll kübeke stiliseeritum põnevik, kuid mingis mõttes jooksevad nad mõlemad ühte aukku. Ja sarnaseid töid on veel.

Kokkuvõttes selline üle keskmise hea autoripõnevik tumedamal teeäärel kõndivast muusikust ja tema suhetest nii korrupeerunud politseinike, homoseksualistist vanglakaaslase, endise tüdruksõbra ning ennekõike isaga. Kaheksakümnendate kultusklassika, veidra tooniga põnevik liiga vara lahkunud mainekalt Jean-Claude Lauzon´ilt. 3,5/5