Zachariah - George Englund 1971Paar kuud tagasi trehvasin linnas Õunpuuga kokku, nõudsin talt paari ammupoetatud lubaduse täitmist ja vastu nõudis tema minult infot psühhedeelsete westernite kohta, väitis, et vaja sedalaadi kinost oma uue töö jaoks inspiratsiooni leida. Ütlen kohe, et inspiratsiooni, mitte eeskuju nii, et psühhedeelseid kauboisid te vaevalt ta uues tulevases filmis kohtate. No El topo koha pealt ei hakanud üldse suud poetama, vaevalt see lavastajahärral nägemata ning pobisesin midagi Tinto Brass´i varasemast spagettivesternite loomingust, ajast suured rinnad ja prisked kannikad veel ei olnud jõudnud tungida nii võimsalt mehe filmiloomingusse.
Käesoleva filmi otsa sattudes tuli kohe meelde, et analoogseid teoseid Õunpuu arvatavasti mõtleski, kuid seda käkerdist ei julge ma talle küll soovitada. Paljutõotav algus kus rockibänd kahe õlakõrguse võimendi vahel keset kõrbet keevitab, sai peagi kidrariffidele lisaks filmisoundilikud pasunahelid ning kümmekond minutit hiljem oli selge, et ka western ise lörtsitakse sarnaselt OST´iga ära. Ei näidatud hiljem enam korralikke kauboisid ega mängitud head mussi, kuigi nii esimese kui teise hakatisi oli kogu linalugu täis, vaid tehti haledat rockmuusikali. 
Psühhedeelia väljendus igavas mainstreami maigulises ajastumuusikas ja paarid papist välja lõigatud dekoratsioonis mis pidid asjale camp tunnet lisama. Ilmselt püüdes peibutada omaaegset noort Alejandro Jodorowsky´le omase lähenemisega, kuid ilma liigse hulluseta, tajumata tõsiasja, et kahte korraga kvaliteetselt teha ei saa, kas tavaline kauboifilm või siis totaalselt mõistuse piire ületav ideedeplahvatus. Poolkõva psühhedeelia ei mängi välja. Lahe oli muidugi näha noort kahekümne ühe aastast Don Johnson´it aga see selleks. 1,5/5
Whoretown.
No comments:
Post a Comment