Shaman

Chamane - Bartabas 1996

Filmi esimestel sekunditel näita vargatätoveeringuid mis kohe kuidagi ei saaks ühe GULAG´i filmiga kokku sobida, sest liiga peen töö, juba pardlist tehtud masinat nõudnud toksimine aga mitte saapatallast põletatud tindi naha alla surumine. Paarkümmend minutit hiljem ilmus nähtavale helikopter ning taipasin, et tegu ei olegi Stalini aegsete vangilaagritega, vaid üht hoopis hilisemat põgenemist kujutava linalooga. Kõik paigutus kenasti oma kohale. Elu Venemaal lihtsalt ei ole aastakümnetega nii palju muutunud ning hiljem kui peategelane satud Siberi väikelinna, tuleb see veel eriti esile. Kõik on samamoodi hall nagu viiekümnendatel - lagunenud majad, riiakad purjus inimesed, kirsad-vatijoped ning järjekorrad. Nagu toimumisajaga vääratades, nii läksin alt ka sisu ette aimates. Tegu ei olnud lõpuks mitte järjekordase vanglastpõgenemisest pajatava looga, vaid hoopis looduse ja inimese harmooniat ülistava jutustusega. Selline sega Baturini "Karu südamest", Londoni Klondika´i juttudest ja Kurosawa Dersu Uzala´st, viimast meenutas isegi napi ekraaniaja saanud jakuudi shamaan Anatoli, vaid tema suust tulev pomin: "Kapitan, kapitan..." jäi puudu täielikust koopiast. Mees, hobune ja lõputu taiga. Pidev rännak lumistel väljadel, aeg ajalt esile kerkivad ohud või õnnestumised. Kohalik loodus ning inimesed, atmosfääriline külmatardumus, maagilised paitused ja hea helitaust. Kõige rohkem kiitust väärib aga filmi lõpp, vähemalt mind positiivselt üllatanud peategelase valik. Tegelikult ka ainuvõimalik ja loogiline, sest lõppude lõpuks võis tema lagendike kutsumust seada paralleeli ka Nõukogude reaalsusega ning viimase poolt tulevikus pakutava kurva stsenaariumiga. Tugev seiklus-draama. 4/5

Mees ja hobune keset jäävälja.