Return of the Secaucus Seven - John Sayles 1980New Hampshire´is asuvasse majja koguneb ühel kenal päikeselisel nädalalõpul grupp kolmekümnendates endisi koolikaaslasi ja nende tuttavaid, endisi armukesi ja sõpru. Vedeletakse niisama ja arutatakse elu üle, tegeletakse kergelt spordiga, jalutatakse ümbruskonna roheluses ning lõhutakse ning sõlmitakse armusuhteid. Mõni on elus edasi jõudnud ning edukas, samas kui teist võib-olla ei huvitagi karjäär ning raha sedavõrd, et end kolmekümneselt juba täiskasvanuks pidada.
Tuleb tuttav ette? Jah, kolm aastat hiljem valminud The Big Chill on justkui siit maha viksitud ja samasse patta võib visata veel ka kümme aastat hiljem valminud huumoridraama Peter's Friends. John Sayles on alati üks mu lemmikuid olnud, kuid käesoleva filmi puhul hoidun ovatsioonidest, kuna hoolimata väga tsillist fiilist, jäi tõelisest draamanaudingust pidevalt tükikesi puudu.
Lavastaja muidugi võttis teemat nagu see täiskasvanud inimestel käib, kuvas üht tavalist sõprade taaskohtumist kus kaevatakse välja vanu mälestusi ja tagasihoitud tundeid ning hoidus liialdustest, kuid mina just oleksin vajanud paari sügavamat draamakohta või kerglasemat naljamomenti. Sayles tegi justkui dokumentaalfilmi ja tegelikult oleksin pidanud ka sellele ennast häälestama, kuid ikka ootasin tippe ja langusi mis päris elus vast nii väga kolme päeva jooksul ei pruugigi esile tulla. The Big Chill kogus sama ideega kassades miljoneid ja võitis vaatajate südameid aga Secaucus 7 lisati Rahvuskongressi kultuurilist tähtsust omavate filmide nimekirja. Kumb tähtsam tundub? 3,5/5
Noor David Strathairn nägi rock välja.
No comments:
Post a Comment