Filmi võtsin ette nii ekspromt, et millal ma seda ikka vaadata viitsiksin kui mitte kohe. Filmistuuudio DEFA esimene teos mille tegemisega oldi ülimalt ettevaatlikud, et tahetud värskest stuudiost halba muljet jätta, üritati arvestada kõigiga ning toota tükk mis rahvale aastal 1946 meelepärane oleks aga samas sisaldaks ka sõnumit. The Murderers Are Among Us õnnestus minu arust selles küll. Näidati tagasihoidlikult valusat minevikutaaka ja samas anti lootust tuleviku suhtes, ei pingutatud üle ühe ega teisega, sõnum toimunu unustamisest ja andestamisest ning oma uue elu ülesehitamisest oli lihtne, isegi ilus. Zuroffilikke natsijahte ei korraldatud, inimesed püüdsid lihtsalt eluga edasi minna, kes valu ja kahetsust tundes, kes lihtsalt sõja lõpu üle südames lauldes. Hildegard Knef´i poolt mängitud Susanne aga oli suisa võrratu, isegi ta silmad kiirgasid nii palju optimismi tuleviku suhtes, et sõnu polnud vajagi ning kohati esile tungiv noir-põneviku stiil Berliini varemete vahele sobiv. 3,5/5
Naasmine purukspommitatud Berliini.
No comments:
Post a Comment