The Truth About Climate Change

Are We Changing Planet Earth? - Nicolas Brown, Stephen Cooter 2006
Can We Save Planet Earth? - Nicolas Brown, Nicholas Brown 2006

Kui tõde tuleb sir David Attenborough´i suust, siis tuleb ju uskuda või kuidas? Tegelikult muidugi mitte, sest käesolevad dokumentaalfilmid seisid vaid toetudes loodusuurija mainele, ühtegi otsest teaduslikku viidet ei pakutud ning kogu näidatavat materjali saab väänata nii ja naapidi. Sir David küll näitas näpuga kaamerasse ja süüdistas kõigis maailma katastroofides inimesi kes liigselt kivisütt põletavad, otsest paraleeli aga hiinas asuva liivasse uppuva küla või siis näiteks tornaado Katariina ja CO2 vahele aga ei tõmmatud, vaid räägiti sama vana juttu fossiilsete kütuste ohtlikkusest. Süsinikdioksiid tembeldati kogu maailma pattude tekitajaks ning vaatajat loobiti graafikutega ja hirmutati maailmalõpuvisioonidega, midagi asjalikku aga ei näidatudki. 2/5

Emo-pede elu pole meelakkumine

Siin pildistan ma iseennast. Teen seda tihti, vähemalt 2-3 korda päevas. Proovin igalt läikivalt pinnalt enda peegeldust fotolindile saada. Vaateakendest, lifti peegleist, autode toonitatud klaasidelt ja muidugi mu kodu vannitoa peeglist. Vaatan endast tehtud pilte ja mõtlen miks ma selline olen. Liiga õrn ja haavatav selle külma ja kõleda maailma jaoks. Liiga ilus, lliiga heasüdamlik ja kindlasti liiga omapärane, et teiste hoolimatut juhmakat julmust taluda. Ma võin olla naiivne, kuid minu arust on maailm lihtsalt üks karm koht kus tõeliste emotsioonide jaoks enam ruumi ei jätku. Kus armunud inimest vaadatakse kui pidalitõbist ja tunnete avaldamise ees tõmmatakse jäine kardin ette. Ma nutan, kuid keegi ei hooli, ma karjun abipalvet kurtidele kõrvadele. Ma kannatan teie tundetuse painet, kas te tõesti ei märka. Või märkate ja lihtsalt ei hooli ? Jah, ma tean. Mu süda tilgub verd nagu mu randmed kuhu taskunoaga sisselõikeid teen. Ainult veri ja valu suudavad taltsutada mu hinge. Sisemine ja välimine valu koos loovad harmoonia mis mulle kergendust toob. Kuulan My Chemical Romance´i uut plaati ja mul on tunne, et ainult nemad taipavad mis mu hinges valitseb. See ääretu tühjus ja igatsus millegi...ilusa järele. Kellegi ilusa järele. Pole tähtsust kas ta on poiss või tüdruk, tänapäeva maailmas on need piirid juba ammu hajunud. Tahan vaid, et ta hoiaks mind ööl ja hülgaks hommikul. Keegi kes taas murraks mu südame, sest ainult nukrusesse uppununa suudan end...
Kirjutan hiljem edasi, juuksevärv on vaja hetkel välja pesta. On juba üle poole tunni peal olnud.

Secrets of Finnish War

Boriss Sokolov - Soome sõja saladused
Olion 2006

Tegemist oli vene ajaloolase neutraalse püüdega alüüsida Nõukogude vägede kaotuse põhjusi Talvesõjas. Alguses kuiv, vaid statiskat pakkuvana tunduv raamat muutus lugedes nauditavaks ja kaasahaaravaks ajaloodokumendiks. Erinevate tankimudelite, suurtukikaliibrite, diviiside ja pataljonide arvulised kirjeldused hakkasid tasapisi looma üldpilti olukorrast tervel rindel. Harjumatu oli "väikese inimese" vaatenurga puudumine, pea-aegu kõiki sündmusi kirjeldati üldpildina ja vaid mõnede sõdurite mälestuskillud olid ära toodud. Vastupidiselt Tuuri ja Rintala raamatutele jutustas sõda ajalugu aga mitte sõdur. Huvitavaks muutis nn. vene vaatenurk asjale ning vaenlaseks oli selles teoses soome sõdur. Vene vägede kangelaslikkusest loomulikult räägiti, kuid suurt rõhku pani kirjanik ka möödalaskmistele vägede asjatundmatus ja hoolimatus juhtimises rindel kui ka lausrumalatesse otsustesse mis saabusid Kremlist. Mõnedki äratoodud Nõukogude juhtide koosoleku protokollid tundusid ääretult anekdootlikena ja Stalini iroonilised märkused olid klass omaette. Suvorovi väljamõeldud jutuajamised Staliniga ei erinegi niipalju tõelisusest. Hea raamat aga esmatutvuse tegemiseks Talvesõjaga sobimatu.

Punk in London

Punk in London - Wolfgang Büld 1977

Paratamatult on kõik tagasivaatega dokumentaalfilmid pungist ( või siis ükskõik millisest noorteliikumisest ) nostalgiaähmased ning tihtilugu aastate möödumisega asju rohkem positiivsemast küljest näitavamad kui lood seda tegelikult olid. Toimub enesetähtsustamine, bändi upitamine, pisiasjad on kasvanud legendideks ning lavastaja kui ka vaataja teavad lõpptulemust juba ette ja selletõttu on ka narratiivne ülesehitus žabloonlik või siis parimal juhul väheke eksperimenteeriv, kindlasti aga turvaline vaatajasõbralikkuse aspektist.Ega ju Sid Vicious´est või Jimi Hendrix´ist dokki tehes suurt mängumaad pole, mõned lõigud, intervjuukatked, tagantjärgi tarkused ja sisusuunad on kohustuslikud, neid oodatakse ja neid ka näidatakse. Punk in London ongi selles suhtes eriline, et kogu filmi materjal on filmitud asjas sees olles ning puuudub igasugune tagasivaatav analüüs toimunust. Punk oli, London kees ning Wolfgang Büld filmis oma 16 millimeetrisega kõike mis ette sattus - tänavapunke, plaadipoode, live esinemisi ning paraja portsu intervjuusid bändimeestega. Keegi veel õieti punk-liikumist ei määratlenud, räägiti niisama, lollitati, eputati aga saadi ka suust paar prohvetlikku lauset. Punk lihtsalt oli. Huvitav dokument aastast 1977 aga ega see nüüd erutavalt põnev olnud, nagu ütlesin, oli lihtsalt filmitud inimesi ja kontserte. Bändiesinemised olid aga võimsad, sest niimõnedki popimaigulisi plaate välja lasknud bändid olid rahva ees esinedes hulga vihasema rägapungi saundiga ning mõjusid ehedate rokimeestena. Lisadena diskil veel The Clash´i ja Averts´i pikendatud live´id. 3,5/5

Pungiplika.

Kolikamber Has Left The Building

Minu sub-blog Kolikamber suleb peatselt uksed, sest kahe blogi pidamine tundub vabaaja limiiti silmas pidades üpris mõtetu, eriti veel kui mu noorem blogi tihti meeldegi ei tule ja sinna vaid kuus korra pilgu heidan. Samuti peituvad kompaktsuses teatud eelised, mis võivad tõsta põhiblogi külastatavust ning aidata mõningaid postitusi paremini leida. Suurem osa Kolikambri sisust kaob googli prügikasti, kuid mõned tekstid toon siia üle. Raamatute ja koomiksite arvustused ilmuvad uuesti, mõned suvalisemad tekstijupid, mida otseselt ei vaja aga ära kustutada ka ei raatsi, peidan lihtsalt blogisse ära.

The Moderns

The Moderns - Alan Rudolph 1988

Paar kuud tagasi mängis Hasso Krull Levikas jazz-plaate. Polnud kaua näinud ja otsustasin mehega paar sõna juttu puhuda, klaasikese veini juua ja paar suitsu teha. Hasso aga võttis oma DJ-ametit liiga tõsiselt ja keeldus kategooriliselt minutikski puldi juurest lahkumast, väites, et järsku miski läheb nihu ja muusika jääb vakka. Oh well! Mees oli täitsa pinges, ei saanud silmi mikserpuldi näitudelt lahti, hea kui võis sõõmu veini endale lubada aga siis ka jooksin näpud kohe taas nuppudele. Tundsin end üpris segava tegurina ta jaoks, kavatsesin mehe rahule jätta aga enne veel lubasin filme laenata kui tal soovi peaks olema. Hasso tänas ja minu üllatuseks väitis, et teda filmid eriti ei huvita. Tuletasin talle meelde, et just tema käest on omal ajal nii mõnigi filmiklassika videokassett saadud aga Hasso jäi endale kindlaks ja arvas, et pole mulle kunagi ühtegi filmi laenanud. Alan Rudolph´i Modernistidega on lugu nii, et see on 100% kindlusega kunagi Krulli käest saadud ja siis vaadates meeldis film mulle väga. Ülevaatamisel aga jäi kogu Pariisi modernistide ring liiga kitsaks, glamuur oli tuhmunud ning ka põnevuse ja romantikaliinid ei haaranud kaasa. Küll aga oskasin ma nüüd näha Pariisi kunsti ja kirjandusringkondade pilamist ja kogu kunstitegemise teatraalsust, situatsioone kus kuulsusel võib loomingulisusega vähe ühist olla ja hea suuvärk või õiged sõbrad loovad rohkem tõelist kunsti kui autori geniaalsus. Väheke paljastati seda pariisi legendaarse kultuurielu telgitagust ja näidati asju ning isikuid teravamalt kui kümnetest mälestusraamatutest hiljem lugeda võis. Aga samas mitte just liiga teravalt. 3/5
Linda Fiorentino oli sensuaalsuse tipp.

Refused Are Fucking Dead

Refused Are Fucking Dead - Kristofer Steen 2006

Peale Rolling Stones´i on läinud ning lähevad kõik bändid kunagi laiali ja selletõttu tundub teema olevat nii tavaline, et vägisi tekkis küsimis, et mis pagana päralt oli siis vaja Refused´i meestel sellest veel dokfilm teha. Ei olnud ju mingi eriline draamatiline laialiminek vaid pigem piinlikku laadi loobumine, sest rootsi memmepojad, hellitatud imelapsed ja poputatud punkrokkarid ei osanud ennast õieti USA HC-scenesse seada. See mis on tegelikkuses tüüpiline jänkide hullumine ja live-nuss, oli rootsi poiste jaoks midagi üdini ärritavat ja kurnavat ning tavalisi punkaritest kontserdikülastajaid süüdistati hiljem hingeliste traumade tekkimises. Ise on bändimehed kõik kommunistiveaga aga näe, prolede prallele sattudes kukuvad virisema ja esteeti mängima ning tühjale saalile esinedes solvuvad, et kodumaaga sarnast edu lombitagant ei leitud. Soomlastel on poolenisti õigus kui nad kõiki rootslasi pededeks peavad, naiselik irisemine oli neil hardcore meestel küljes küll. Lisadena live ja kaks muusikavideot, kuid nüüdsest olen ametlikult Refused´i peale solvunud ning seetõttu jäid vaatamata. Plaadid kingin samuti ära. 2/5

Kas meesmodellid või rootsi rokkarid?

C.H.U.D.

C.H.U.D. - Douglas Cheek 1984

Lisade hulgas olevast fotogaleriist võis näha kui suurt hoolt ja vaeva oli nähtud monstrumite loomisega, näidised ja visainded olid kogu filmimisprotsessi kajastava fotoarhiivi hulgas enamuses, samuti kostüümiproovipildid ning eriefektide töökoja vaateid. Kõva töö kostüümidega ühesõnaga aga ometi näidati filmis kolle vaid minuti jagu ja seda üle pooleteistunnise teose kohta. Veelgi täpsemalt öeldes olid monstrumid ( Cannibalistic Humanoid Underground Dwellers ) ekraanil vaid üks sajandik kogu õudusfilmi kestvusest ja peab pettunult möönma, et seda oli ikka neetult vähe ühe jõletistele ülesehitatud kinopildi jaoks. Ülejäänud aja võtsid enda alla detektiivide ja seiklusotsijate sahmerdamine lahendamaks mõistatust, et kes on need linnaalustes katakombides elutsevad olendid, need inimlihast toituvad kiskjad. Kas tulnukad, juudid, libahundid või hoopis keemiliste ainete tõttu mutanteerunud kodutud? Uuritakse ja arutatakse hoogsalt aga vaadata polnud üldse huvitav. Monstrumite actionit oleks võinud tuugamalt olla, vast oleks siis ka muhedama filmi saanud. 1,5/5

Parempoolne näitleja tegi ekraanil oma beebisamme. Seekord sai paar rida dialoogi ka juba öelda.

Porn Wars

Vastupidiselt Georg Lucase plaanile oma kosmoselugu üheksa osani venitada, jääb Private´i üks kallemaid saagasid Porn Wars vaid 3 osaliseks. Vähemalt esialgu. Ametlik sait on väga lõbus ja informatiivne. "Luke, I´m your horny mother !"

The Rites of Uranus

The Rites of Uranus

Tales from the Far Side

Tales from the Far Side - Marv Newland 1994

Võttis siis härra Larson end kokku ja reliisis ise oma Far Side´i filmide kogumiku DVD-l. No mis kogumiku, tegelikult kaks filmi vaid ongi tehtud aga nüüd siis vähemalt kenasti ühel diskil ja puhta pildikvaliteediga. Esimest osa olin varem ka paar korda näinud ja peab tunnistama, et aastaid tagasi meeldis rohkem. Võib-olla oli liiga tuttav juba aga igaljuhul tundusid naljad lamedatena, just sellistena, et ühe pildina on ajaleheveerult mõnus vaadata, kuid poole minutiliseks venitatud animatsioonina ei mängi välja. Teine osa tundus palju põnevam aga lõpuni ei jõudnudki vaadata, sest kahjuks haaras sõber Ops plaadi kaasa ja lasi jalga. No eks saan ükspäev tagasi, ega sõbrale saa ju laenamata jätta kui kenasti palutakse. 2/5

Nostalgitseva hundiga lõik oli filmist parim.

Cool Hand Luke

Cool Hand Luke - Stuart Rosenberg 1967

Dudes

Dudes - Penelope Spheeris 1987

Minu nooruses oli Tallinna kõige pöörasemad punkarid Allan ja Freddy. Keskmiselt 26 päeva kuust olid nad purjus, pidevalt käed rusikas, suu valmis kõigilt õlleraha pommima ja silm stabiilselt sinine. Sain nendega hästi läbi aga ega üle ühe ööpäeva ei tahtnud just meeste joomarallist osa võtta, ikka olid mingid pisikriminaalsed jamad asjal juures ning mida varem jalga lasid, seda kergem sinu jaoks. Hiljem läks Allan sõjaväkke ( Freddy´st sai tuntud rokistaar ) ja sealt naastes hakkas millegipärast kandma stetsonit, spagettiwesterni stiilis tolmumantlit ning kauboisaapaid. Napsusena aga rääkis, et tahaks ikka punk bändi teha, sellist vihast Oi!´d. Siil siis ükskord ütles, et tüübil on Oi!, Oi! aga ise on läbi ja lõhki kauboi. No meile tegi see nalja. Käesolev film räägib samast asjast, ehk kuidas NY punkarid asuvad Põrnikaloguga teele Kaliforniasse aga tee peal transformeeruvad kauboideks. No tegelikult üks muutub kauboiks, Peppersitest tuttav Flea kõmmutatakse kohe maha ja kolmandast punkarist saab hoopis indiaanlane. Hüppavadki siis endised punkarid ja nüüdsed westernikangelased hobuse selga, annavad kannuseid ja kappavad sõbra eest kättemaksma. See komöödia ei olnud naljaks. Penelope Spheeris on teinud häid punk-filme ( Suburbia - Rebel Streets ) aga seekord oli ikka hale jurts mida päästis vaid absurdne sisu punkar-kauboidest tänapäeva uut laadi Metsikus Läänes. Kauboi aga mitte Oi!. 1,5/5

OST´i kaanepilt.

16 Years of Alcohol

16 Years of Alcohol - Richard Jobson 2003

Lausa kummaline, et skinheadidest rääkivais filmides satub peategelasest kambajuht ise tihti juudiverd olema. Seekord oli sama lugu, kuigi jah, sellele tehti vaid üks vihje ning ega aastal 1975 saagi skinne ning juute võtta kui verivaenlasi eelarvamuste kontekstis, vaid gängiliikme suust paisatud süüdistus kandis eneses pigem töölisklassi perede sotsiaaltaustast tulnud ja generatsioonidega edasikantud tõdemust klassivahest. Aeg on varasem, Skrewdriveri asemel kuulatakse veel Desmond Dekker´it ja rassistlikult meelestatud rusikakangelaste asemel on naabruskonna rudeboy-huligaanid. Filmi võib pidada teatud laadi tõrksa taltsutuseks kus neiu hakkab toorest vägivallatsejast lihvima ühiskonda paremini sobivat isendit. Töö on muidugi raske ja õnnestumiseks läheb vaja mitme kaunitari hoolt ning armastust ning lõpptulemusena ühe iseloomujoone kadumine ei asendu tihtilugu teisega, vaid muutuv inimene võib millestki hoopis vajaka jääda. Vägivald võib olla nii hukutaja kui ka päästja. Mitmete tuttavate märkide ning sarnaste situatsioonidega A Clockwork Orange´ile austust avaldav film jäi minu jaoks lahjaks, sest enesemuutmine võib olla isiku enese ja ta tuttavate jaoks suur triumph, kuid mulle kui kõrvalvaatajale ei pruugui see midagi öelda. Lavastaja Richard Jobson kujutas peategelase läbi oma venna elusaatust ning loomulikult on tema jaoks mitmed seigat tähtsad. Mulle aga mitte ning nii jättis film kumeda tühja tunde. Lihtsalt üks ekraniseeritud elu ja mitte just eriline. 2,5/5

Frankie oma druugidega.

Last Days

Last Days - Gus Van Sant 2005

Mulle täitsa meeldis aga ometi ei viitsiks ma seda elus enam kordagi vaadata. Täpselt selline film ongi, et vaatad, saad lavastajast aru, saad peategelasest aru, saad Kurt Cobain´ist aru ja ongi kõik. Või siis ei saa midagi aru, sest midagi ei seletata, midagi ei näidata ega öelda otse, vaid kaamera jälgib tuima ükskõiksusega ühe inimese viimaseid elupäevi, põigates vahepeal filmima ka peategelast ümbritsevate inimeste tühitegemisi. Sul lastakse endal juurde mõelda mida soovid. Kas viitsid üldse Kurt Cobain´i paraleeli vedada, kas tunned peategelasele kaasa või tülgastab sind tema sihitu käitumine ning ka lõpu kohta saad oma enese kõrvade vahel luua mitmeid versioone. Mina oleks isiklikult eelistanud astuda veel ühe sammu edasi ja rookida filmist välja kõik napid dialoogitükid, sest tegelikkuses ei andnud need midagi juurde vaid ainult lõhkusid tardunud lahkumisvaikust. Kui filmile heidetakse ette, et liiga tuimalt patseeritakse ringi, siis oleksin isiklikult eelistanud seda sõnatut, kuid maagiliselt lummavat uitamist igasugusele suhtlemisele. Tuim tükk oleks võinud veelgi tuimem olla ja läbi selle elavam, ehk surmale kui eesmärgile lähemal. 3,5/5

Täht.

Juice

Juice - Ernest R. Dickerson 1992

Loodetud realistliku geto-draama asemel pidin välja kannatama üht pesuehtsat neegrifilmi mis koosnes eputavast neegrihuumorist, eputavast neegrimachotamisest ja eputavast neegripõmmutamisest. Vahele näidati lausa füüsilist valu tekitavalt inetuid neegririideid, neegrimütse ja neegrisaapaid mis olid selga aetud inetutele neegritele. Mõned neegrid olid isegi kuulsad neegrid. Oli Tupac-neeger, Queen Latifah-neeger ja Samuel L. Jackson-neeger kes rääkisid neegrijutte neegrislängis, mängisid neegrimuusikat, tegid neegritegusid, ehk logelesid niisama ja tapsid inimesi. Suur pettumus, tahtsin ausat pilku afro-ameeriklastest vähemuse ellu aga sain ühe neegrineegri. 1,5/5

Wannabe gängstaneegrid.

Punk Can Take It

Punk Can Take It - Julien Temple 1979

Raport 1979-da aasta pungirindelt. Jah, just nimelt rindelt, sest kogu lühifilm briti pungi hetkeolukorrast oli filmitud neljakümnendate aastate sõjaringvaadete stiilis kus pealelugeja räägib raskustest mida pungid ( briti sõdurid ) peavad taluma "sõjas" tavainimeste ( sakslaste ) aga ka skinnide, modide ja rokkeritega. Peen iroonia ja sümbolitest tulvil mäng, sarnane Julien Temple´i aasta hiljem vaminud Sex Pistols´i ajaloole, isegi tuttavaid nägusid võis juba hoomata. Vahele lastakse UK Subs´i lugusid mis rokivad sama rajult kui filmiklipid pungilahinguist. Vaimukas hea muusikaga lühifilm. 4/8

U.K. Subs paneb katuse põlema!

Kabei : Our Mother

Kaabee - Yôji Yamada 2008

Kurosawa pikaajalise kaastöötaja Teruyo Nogami memuaaridel põhinev draamalugu mis räägib ühe kokkuhoidva ja üksteist toetava perekonna elust sõjaaegses Jaapanis. Isa vahistatakse allumatuse pärast keisririigi mõttemallidele ning heidetakse punaseks kommunistiks tembeldatuna vanglasse. Ema aga peab sõjaaja kitsikuses üles kasvatama kaks tütart, ülesanne mis ilma abistava mehekäeta keeruliseks võib osutuda. Õnneks aga tuleb appi professorist pereisa endine õpilane ning tagasihoidliku noormehe ning mõne naabri toetusel saadaks raskustest üle. Vanameister Yôji Yamada oli taas suutnud väga tõsise ja teaberikka filmi teha temale omaste koomiliste momentidega. Imperialistliku jaapani igapäevaelu ja sellega kaasnevad mured said tänu sellele väheke kergendust ja ega humoorikad hetked filmi draamasügavust ei häirinud, pigem lisasid asjale inimlikkust ja soojust. Südamlik draama, austusavaldus sõjaaja emadele. 3,5/5

Üliõpilast mänginud Tadanobu Asano´t ei tundnud ma alul üldse ära.

Persepolis

Marjane Satrapi - Persepolis
Kirjastuskeskus ja Avatud Eeesti Fond 2008

Tänu kompaktsusele mõistetavam, humoorikam ja sümpaatsem kui animatsioon. Käisin isegi autogrammi nurumas ja sain ka.