The Mission - Waves Upon The Sand / Crusade

The Mission - Waves Upon The Sand/Crusade 2006

01. Deliverance
02. Butterfly On A Wheel
03. Hungry As The Hunter
04. Grapes Of Wrath
05. Lovely
06. Into The Blue
07. Paradise Will Shine Like The Moon
08. Bird Of Passage
09. Mr Pleasant
10. Belief
11. Sea Of Love
12. Tower Of Strength

Crusade 1987:

13. Wasteland ( Live )
14. And The Dance Goes On ( Live )
15. Garden Of Delight ( Live )
16. Let Sleeping Dogs Lie ( Live )
17. Serpents Kiss ( Live )
18. Over The Hills And Far Away ( Live )
19. The Crystal Ocean ( Live )
20. Sacrilege ( Live )
21. Stay With Me ( Live )
22. Wake ( Live )
23. Blood Brother ( Live )
24. 1969 ( Live )

Tüütut dokumentaalfilmi ma eriti kaua välja kannatada ei suutnud, sest kes see ikka Mission´i mehi kirevates bahamashortsides aias peesitamas näha tahab, mis sellest, et vahepeal näpitakse akustilisi kitarre ja räägitakse muusikast. Seetõttu võtsin mõnekümne minuti pärast ette boonuseks oleva kontserdi, vähemalt kõik üdini tuttavad ja lemmikud lood ning pillimeestel ka korralikud gootiglämmaritele kohased riided seljas.

Butterfly Sword

San lau sing woo dip gim - Michael Mak 1993

Hästi tehtud, kuid üsna tavaline wuxia. Võitluskoreograafia on korralik ja näitlejateansambel eeskujulik ( Michelle Yeoh, Donnie Yen, Tony Leung ), kuid arendamata jääti nii põhisüžee sügavus, romantiliste suhete nunnulikkus kui ka üleüldine sedalaadi kinole omane "halb" huumor. Ainult võitluskunstile head traadimöllu ei ehita ja kuigi siinses filmis nägid minu silmad siiani parimat bambussalus peetud kokkupõrget kus tõesti oskuslikult oli kujutatud nii ladvas liikumust, kiiret detailidega mängu kui bambustüvede eripära ärakasutust, jäi film hoolimata hoogsast ja huvitavalt tehtud kemplemisest ikka sutsu liiga kuivaks. Mõnus vaadata aga puudus see kirss tordi pealt. 3,5/5

Kolm meest ja kaks naist, üks jääb armastusest ilma. Tegelikult on filmil kaks erinevat lõppu. Mei ah´i poolt välja lastud originaalis jäävad kõik kõigest ilma ja korraliku kvaliteediga versioonis ( Thai reliis ) saavad õnnelikult edasi elada ja musi-musi kalli-kalli teha.

Robot Chicken - 4. season

Robot Chicken - 4. season - Seth Green, Matthew Senreich 2008

Robotkana neljas hooaeg on jagatud kahele diskile, mõlemal lisaks meeletult lisasid, kuid käesolevat seriaali arvesse võttes üsna vähetähtsat materjali, no kes see ikka viitsib joonistatud storyboard´e ja tegijate nämmutamisi kuulata. Kahest diskist aga tegin juttu selle tõttu, et esimene on vana hea Robot Chicken koos absurdse huumori ja ootamatute lahendustega, teine aga sisaldas vaid paari väärt nalja ning jättis tiltsu mulje, sest paljud sketšid lõpetati juba standardseks muutunud kuul pähe situatsiooniga. Idee nappus ja kui midagi paremat pähe ei tule, võtku keegi relv välja ja kihutagi kellelegi kuul pähe. Selline huumori tase. Ütleme siis nii, et esimene pool oli väga hea ja teine keskmine. 3/5

Bruce Willis on surnud!

Gregg Araki is God!

Vaatasin hiljuti ära kõik lavastaja filmid peale ühe ning tänu sellele on mul Teile, kallid blogilugejad, väike palve. Kui kellelgi Teie hulgast on olemas Araki 1989 aastal vändatud film The Long Weekend (O'Despair) ükskõik mis failiformaadis, siis palun andke teada! Olen paar nädalat tulutult otsinud, keeranud interneti pea peale ja tüüdanud tuttavad poolsurnuks, kuid ikka veel ei ole tunneli lõpus valgust näha. Palun aidake mind, palun! Ma ei saa ilma selle filmita edasi elada. Või saan aga mis elu see ka on.

Nowhere 9/10
Three Bewildered People in the Night 8/10
The Doom Generation 8/10
Mysterious Skin 7/10
This Is How the World Ends 7/10
Totally Fucked Up 7/10
The Living End 6/10
Splendor 4/10
Smiley Face 4/10

Arvustused Gregg Araki filmidest. Üks on puudu. Aidake!

City of Life and Death - Nanking Nanking

City of Life and Death - Chuan Lu 2009

Vaatasin filmi ära ja aru ma ei saanud miks PÖFF´i ajal mõned filmi juba varem näinud inimesed väitsid, et peaks selle ikka uuesti ja suurelt ekraanilt üle vaatama. No alguses on üks kümne minutiline lahingkokkupõrge ja seda on otse loomulikult kinolinalt parem vaadata, kuid edasi läheb film ju draamana ning vaevalt inimsaatuste kujutamine otseselt suurt valget vajab. Ja veel vähem vajab suurt ekraani tapmiste ja vägistamiste kujutamine, mille kinokogemusena nautimine tundub minule vähemalt juba hälbena. Peaasi, et ükski verepiisk ega spermatörts raisku ei läheks, koduse telekaekraanilt ei kostu meeste surmakorinad ja vägivallas kriiskavate naiste karjed nii ehedatena, ei saa ikka seda õiget "naudingut" kätte. Või on mängus see kinogemusega saadud võimendus, et vaid suurelt ekraanilt adutakse täiel määral kogu valu, alles hiigelpildi ja DTS soundi mõjul ollakse võimeline oma isiklikus empaatias lõpuni välja laskuma. Elu ja surma linn oli tüüpiline draama mille vägivald ja selle kujutamine ei pääsenud mõjule mitte suure kinoekraani puudumise pärast, vaid julmusaktidele eelnenud ja järgnenud dramatiseeringu tõttu. Kui Nankingi kaitsjate tapatalgud on veel konkreetsed, siis hilisemad surmad ning vägistamised jäävad tänu loo jutustamisele pelkadeks seikadeks. Tapmine ja sõjatsooni vägivald üldse on hulga juhuslikumat kaootilisemat laadi ning seda oleks võinud ka nõnda serveerida. Vaevalt keegi vaatajaist tundis surnuksheidetud tütre isale rohkem kaasa, kuna kaamera peatus kahekümneks või isegi enamaks sekundiks mehe näol, näitamaks tema tundeid tütre kaotuse puhul. Must-valge pilt juba ise loob ( ja tegijate poolt taotluslikult ) üksikuid momente napsava dokumentalistika tunde ning vastavalt sellele oleks tulnud ka teos monteerida, mitte aga jääda käiama paari peategelase elu ning nende murelugusid täiesti tüüpilises kaadrite ülesehituses. Filmi alul nähtavas lahingus oli loodud muinasjutuline pilt jalaväelastest, kes liikumise pealt lasevad vintpüssi salve nii tühjaks, et viiele padrunile võrdub viis laipa, sihivad selga ja tulistavad imekuuli hoopis pähe või võtavad üldse sihtimata 150 meetri kauguselt mehe maha. Mõtlesin seda imelisi tulistamisoskusi nähes siis, et kas ka veresauna ennast on sarnaselt sõdurite laskmisoskusele tuunitud. Õnneks mitte ja pigem võis teost pidada tagasihoidlikuks kui verega liialdavaks, samuti oli osatud vältida mõningaid otseseid auke kuhu odavam linalugu oleks võinud komistada, kuid üldpildis oli tegu ikka väga tavalise draamaga. Exploitation võtmes lähenev Black Sun: The Nanking Massacre oli mõnes mõttes isegi parem, vähemalt mind puudutas sügavamalt kui see maailma kinode jaoks vändatud kurbfilm alternatiivse nimega "Rabes list". 3,5/5

Ühed värdjad tapavad teisi. Ja siis vastupidi. Ja siis tapavad ühed värdjad delfiine ja teised värdjad tiibetlasi ning kümneid kümneid muid väikerahvaid. Ja arvatavasti veel ka delfiine.

Lost in Siberia - Затерянный в Сибири

Zateryannyy v Sibiri - Aleksandr Mitta 1991

Ükspäev hakkasin DVD formaadis otsima sellist Gennadi Zemel´i filmi nagu Inimsööja, ehk Людоед. Teos räägib 1954-ndal aastal Kasahstanis asuvas sunnitöölaagris toimunud ülestõusust, suurimast GULAG´i sisesest mässust millest võttis osa ka hulgalisest eestlastest kinnipeetavaid, meile arusaadavaid eestikeelseid lauseid kuuleb isegi filmis. Aastal 1991 oli glasnostijärgses hoos selliste filmide lavastamine veel võimalik, tänasel päeval ütleb Venemaa riiklik poliitika, et kes Stalini võimu all laagritesse saadeti, need olid ise süüdi. Kus suitsu seal tuld, süütuid taga ei kiusatud ning selle tõttu ei ole vaja ka vändata kinolugusid laagrirepressioonidest. Või teha seda siis äärmisel juhul mõne varga vaatenurgast, et mängiti kaarte, heideti nalja ja häda polnud miskit, täitsa lõbus reis Siberi sanatooriumi. Selgus, et Inimsööja ei ole kunagi DVD-l ilmunudki, küll aga leidsin käesoleva Siberi vangilaagrist rääkiva eluloodraama. Alul väheke imelikuna ( mees ei söönud tapis pakutud supilurri kuigi oli istunud nädala või isegi mitu NKVD ülekuulamistel ) paistnud lugu hakkas aga järjest enam ja enam tõepärasema tunduma ning kui väike paarist barakist koosnev laager enam oma kesisusega silma ei riivanud, sai juba hingega peategelasele kaasa elama asuda. Välismaa turule tehtud teos, vargakombed ja tsoonitarkused seletati lahti ning pilk püüti kõigel peal hoida, kuigi põhirõhk oli suukade ja varaste sõjal. Romantiline liin, Kremlis toimuv ja väikese tüdruku kaasamine vedas taset alla, kuid lõpuks oli tegu ikka korraliku Nõukogude vangilaagrites toimuvat paljastava linalooga. Eriti soovitan teil tähelepanu pöörata Kolõmasse suunduvaid laevu vastuvõtva sadama tapivangla realistlikule kujutamisele. 4/5

Briti arheoloog Miller laagri haiglas.

Love Exposure

Ai no mukidashi - Shion Sono 2008

Paar päeva olen lasknud sel filmil eneses seedida ja lõpuks jõudnud järeldusele, et olen Love Exposure´i jaoks lihtsalt liiga vana. Pealiskaudsusega leppimine ja mõnest vaimukusest ahvivaimustusse sattumine on noortele omasem, nemad oskavad kompaktsuse ja tugeva stoori nõudmise asemel lihtsalt käega rahmata, et whatever. Whatever! Film oli ülimalt hüplik, lausigavus ja nämmutamine asendati ootamatult mõne vaimuka momendiga, et siis hetk hiljem taas kõigel minna lasta, vajuda taaskord uude teemasse, arendamata või lõpetamata eelmist. Whatever! Pikkupöksyt mis eeldatavasti oli kogu teose läbivaks jõuks unustati peatselt, seitsmekümnendate pinkukino parodiseeriv panty-shot senpai jäi vääritult hilisemast tähelepanust ilma, religioon kui üks motiivide tagantlükkaja jäi samuti lõplikult lahti seletamata ja Null Kirik aga vaatamata intrigeerivale olemusele lihtsalt taustadekoratsiooniks. Whatever! Episoodiliseks või avamatuks jäi peategelase sõprade olemus, pornokuningate huumor, emast jäänud mälestuste jõud, pervertide paraad, kooliskandaal ja isegi Sasori poolne iha. Whatever! Võetud olid pea kõik jaapaniga seotud märgid, suurem osa sealsest popkultuuris ning püütud igast killust väike paroodia välja pigistada, kuid oskamatult, ideevälgatuste vahel ei tekkinud sünergiat ega voolavust ja lõpuks oli kogu kupatus vaid ühest jaapanipärasest momendist teiseni hüppamine. Kui nüüd mõtlen, siis oli vist puudu vaid üks korralik otaku, muidu aga sai näha kõike mis meil mangamaailmast silma jäänud. Aga whatever! Baasiks oli armastuslugu. Selline tüüpiline koolis toimuva animeseriaali stiilis kus peategelastest saavad saatuse tahtel õde-vend, keegi on kostüümis olles vastaspoole ihaldusobjekt, kui taas ilma "maskita" ei võeta jutulegi ning koolis liiguvad ringi bully´d ja pantsupildid. Pidevalt satutakse piinlikesse olukordadesse, kuid südilt üritatakse end taas ja taas narriks tehes armastatule muljet avaldada. Nosebleed värk ilma otseselt punast näitamata. Kõike on ja isegi liiga palju aga miski ei suuda korralikult haarata, korraks tundub romantiline liin tugeva ja mõjuvana aga siis kobistatakse taas millegi muuga edasi ning lõpuks on tunne justkui vaatasid aeg-luubis sketšisarja. Sellist 25 minutilist telestandardit mis venitatud 4 tunni pikkuseks. Jah, lugesite õieti, film oli tõesti neli tundi pikk ja võtan kõhklemata selle eest punkti maha. Kui tähtede vahel sõda ei peeta või Keskmaal goblinikolpa taota, siis ei ole nelja tunnise filmiga midagi peale hakata. Noortele on see aga muidugi whatever. 2,5/5

Kogu filmi japsilikkuse kompotist tekkinud fiil viitas sellele, et kaunitarist peategelannat esitav näitleja ( Hikari Mitsushima ) on pärit pornotööstusest, kuid isegi seda pisidetaili ei osatud lisada. Fail!

Bad Religion - Big Bang

Bad Religion - Big Bang 1991

01 - Modern Man
02 - Change Of Ideas
03 - Big Bang
04 - Suffer
05 - Flat Earth Society
06 - No Control
07 - Operation Rescue
08 - Along The Way
09 - Do What You Want
10 - Faith Alone
11 - Automatic Man
12 - Heaven Is Falling
13 - Sometimes It Feels Like
14 - What Can You Do?
15 - Get Off
16 - Sanity
17 - Henchman
18 - 21st Century (Digital Boy)
19 - Turn On The Light
20 - I Want Something More
21 - We're Only Gonna Die
22 - You
23 - I Want To Conquer The World
24 - Anesthesia
25 - Atomic Garden (Video clip)

Noorena mulle meeldisid väga Bad Religion´i albumid "Suffer" ja "No Control", kuulasin neid ikka päris tihedas taktis. "Against the Grain" oli veel OK! ja samuti mingi varsemate katsetuste kogumik, kuid 1992 ilmunud "Generator" kõlas juba nagu lastemuusika ning siis järgnes kogu see Epitaphi kamp, kõik üks tilu-lilu punk puha. Punk? Vabandust, tahtsin tiinipop öelda. Enne käesoleva kontserdi kallale asumist kuulasin tööl oma aja lemmikplaadid veelkord läbi ja leidsin, et ka "Suffer" pole suurem asi, "No Control" aga tundus lausa suurepärane, seal oli olemas kõik mida heaks pungiks pidada - energia, oskuslikult ülesehitatud käigud ja sõnum. Käesolev bootleg DVD kunagi VHS-il ilmunud kontserdiga aga oli igavus ise ja eriti nõmedad tundusid lugude vahele esitud küsimused stiilis, et kas punk elab ja kas te UFO-desse usute? Yeah!

Dangerous Seductress

Dangerous Seductress - H. Tjut Djalil 1992

Kõige põnevam moment toimus kui filmist oli kulunud veerand tundi. Peale seda ei juhtunud enam midagi märkimisväärset, paar korda üritati hiina kummitusfilmidele omaseid trikke kasutada ning toodi sisse natuke goret, kuid sedagi nii vähe, et vaataja peab kakskümmend minutit tüütut loba kuulama, et siis saada killuke kismat või piisake verd. Olgu, tüütu loba taustaks näidatakse pitspesus ja ujumisriietes odavaid kaunitare, kuid kõik see on asetatud nii b-filmilikult esile, et ei tekita mingeid himulikke tundeid. Lootsin koomilist lähenemist, kuid sain täiesti tavalise odava videofilmi kus toimub kõike horrori või trashiga seonduvat liiga vähe. 1,5/5

Imepisike märkamatu uuendus

Kuna mu Googli poolt Bloggeri jaoks antud gigane pildihoiuteenuse maht on vähenemas ja mul puudub otsene soov hakata Picasa jaoks aastas lisadollareid loopima, siis hakkasin kasutama oma kontol piltide arhiveerimise asemel otsest netist linkimist. Hea külg on see, et võin panna rohkem kenasid screene kui neid avarustest leian ja halvaks küljeks fakt, et kui fotohoiu serveril on ühendus maas, siis ei kuvata pilte ka minu blogis. Elame-näema, järsku peab tulevikus ikka rahakotti kergendama, kuigi jah, aeg ajalt kaovad pildid ära ka Bloggeri omast Picasa arhiivist. Igaljuhul vabandan ebameeldivuste pärast kui pildialune tekst lubab meeletuid vallatusi aga pilti ennast ei olegi näha.

Taxandria

Taxandria - Raoul Servais 1994

Film koosnes justkui kahest osast millest esimene, ehk raam oli tüütu nusberdamine ja teine silmailu pakkuv fantaasia. Animaator Raoul Servais oli oma ulmemaailma loomisel kasutanud põhjana Benoît Peeters´i koomiksisarja "Les Cités Obscures" kust võeti Taxandria linna arhitektuur ja kujutised ning asetati näitlejad sinna joonistatud maailma lavastaja enda loodud meetodil, segades filmi animatsiooniga. No laias laastus nägi asi välja nagu Tery Gilliami lavastatud film segamini tema multikatega, kuid pisiasjades oli Servais ainulaadne. Kahjuks aga ei olnud suurepäraselt loodud miljöö keskel toimuv fantaasialugu parimate killast ning reaalses elus ( kuigi ka siin annab aimata väljamõeldud riiki ja situatsioone ) toimuv pidurdas minekut veelgi. Isiklikult oleklsin eelistanud vaid väljamõeldud Taxandria kuningriigis toimuvat, mis sellest, et täispika töö asem,el oleks siis vaadanud alla tunni kestvat animatsiooni. Ja kui veel sinna Taxandria potti oleks paar tilka sinna imehästi sobivat aurupunki lisatud, saanuks mõnuga kohe huuli limpsida. 3/5

Animeeritud Taxandria linn mis saanud inspiratsiooni prantsuse koomiksisarjast "Cities of the Fantastic".

Scud The Disposable Assassin : The Whole Shebang!

Rob Schrab - Scud The Disposable Assassin #1-24: The Whole Shebang! Beginning, Middle and End
Image Comics 2008

Helistasin Robile ja kurtsin, et ei suuda kuidagui tema poolt muu väärt kraamiga kaasa pandud koomiksiga algust teha, telliskivi paksune mustvalge sota-pota täis odavat jänkihuumorit tundus ilmselgelt üle jõu käiva ettevõtmisena. Robi lohutas mind ja ütles, et vaid loll puurib ennast sellesse koomiksisse, tark aga libistab vaikselt pilku üle, võtab kogu lugu iisilt, loeb kui meeldib ja kui ei viitsi, jälgib vaid pilte. No asusin siis mina ka tasapisi lehitsema, lugesin lause siit ja sealt, uurisin paari pilti rohkem kui teisi ja kusagil 2/3 peal olin täitsa kaasahaaratud. Ilmusid lahedad tegelaskujud, huumori tase paranes märgatavalt, samuti süvenesid adult teemad ja undergroundlikkus ning sisse hüppas järjest enam ja enam vaimukaid vihjeid popkultuurile, filmitegelastele ja tarbimisharjumustele. Lõpuks oli juba täitsa lodens lugeda, 24 vihikut ühtede kaante vahel läks nädalaga ja täpselt nii nagu Robi õpetas, väga kerge puudutusega, õhkõrnalt pilku koomiksil hoides.

This Is How the World Ends

This Is How the World Ends - Gregg Araki 2000

Gregg Araki katsetus hakata tegema kiiksuga noorteseriaali lõppes sellega, et kätteantud rahade eest filmiti vaid piloot ning mindi siis juurde küsima. Ei väida, et raha raisati, alla miljoni krooniga on raske rohkemat kui ühte episoodi teha, kuid bossid arvasid teisiti ja projekt külmutati. Eks oma osa mängis muidugi ka Araki isikupärane stiil ja koomika mis võib-olla tõesti oleks MTV vaatajaskonna jaoks võõraks jäänud, sest peale Beverly Hills, 90210 välimuse kus kenad majad, läikivad autod ja ilusad inimesed, näitas trashi lavastaja veel ka lesbiarmastust, maagiat ja MILF´ide voodissemeelitamist, ehk ehedat motherfakki. Araki fänn leiab siit muhedaid hetki, kuid lavastaja loominguga esmatutvuja jaoks võib see teleepisood väheke kaugeks jääda, taaskäideldakse siin ju mõningaid Nowhere´ist laenatus stseene ja dekoratsioone ning visatakse inside nalju. Austajale aga kohustuslik, sest siin leidub viimaseid Teenage Apocalypse triloogiale omaseid momente. Sari kunagi ei valminud ja pilooti teles ei näidatud, küll aga leiab netist otsides selle pisikese romantikaloo avi formaadis. 3,5/5

"James Duval on nii üheksakümnendad!", laseb Araki siin sarjas iroonial voolata.

Geo-Lobotomy

Noejeolgaesu - Gok Kim, Sun Kim 2005

Lugesin Capitalist Manifesto: Working Men of All Countries, Accumulate! kohta kommentaare milles paar korea kino austajat pidasid seda küll väga heaks filmiks, kuid kiitsid vendade Kim´ide hilisemat linalugu Geo-Lobotomy veelgi paremaks. Kuna seegi film oli mul käeulatuses, siis sai õhtuooteks ära vaadatud ning tuleb asjatundjatega nõustuda, teos oli suutnud kogu sotsialistliku sõnumi ning kapitali satiiri hulga vaatajasõbralikumalt, kuid samas ka lõikavamalt edasi anda. Samalaadset sõnumit püüdis näiteks oma filmis Püha Tõnu kiusamine edasi anda ka Veiko Õunpuu, kuid tema puhul mattus kriitika tihti muude märkida ja sahmerdamiste alla ning näiteks minu jaoks jäi rahvas versus rahamaailm teema ta filmis häguseks. Vennad Gok ja Sun lahendavad aga sama ülesande hindele viis ning teevad seda nii lihtsalt ja nappide vahenditega, et pea poisse või noorteks geeniusteks ja korea kino tugevaks tulevikusambaks.Lihtne lugu. Alkohoolik ärkab ning asub kokku ajama rahasummat, et läbi viia oma ise 30-nda surmaaastapäeva mälestustseremooniat. Linnas ei ole aga kellelgi peale kaevanduste sulgemist tööd ning raha leidmine osutub keerukaks ülesandeks, eriti veel juhul kui mõned kokkukerjatud kupüürid otsustatakse pidulaua hõrgutiste asemel hoopis nurgabaaris odava alkoholi peale kulutada, et siis taas tühjade taskutega uut rahaotsimisretke ette võtma hakata. Taaskord ei jutusta Kim´id otseselt mõistetavat kurblugu töötusest ja alkoholismist, vaid põimivad minimalistliku mõistuloo sisse elemente fantasy´st ja horrorist. Mängitakse väga oskuslikult narratsiooniga, nimelt jutustab kogu lugu isa vaim kes siis oma kallist poega õpetab, et kuidas raha leida ning mis sõnadega vastu sattuvaid naisi kostitama peaks. Samuti kiidan teose relatiivset aja kui mõõtme kasutust, sest kuigi tegevus toimub ühe päeva jooksul, näeb vaataja samaaegselt etendumas poja kümne aasta jooksul tehtut ning kõrvalepõikena veel ka kolmekümne aasta taguseid juhtumisi mis viisid isa surmani ja peategelase venna kadumiseni. Aeg seisab samades riietes, samas kohas ja samal päeval, kuid tegelaste laused reedavad ajahetke mis samas momendis võib olla tunde, päevi ja aastaid ees või taga. Fantastiline kinoelamus Koreast. Indiekino tundub ikka meeletut elujõudu ja originaalsust pulbitsevat, napp rahakott sunnib rohkem rõhku ideedele ja sisule panema ning Kim´idel on see tihke täidise tegemine kenasti selge. Originaalne ja otsese julge sõnumiga film. Täiuslik moodne sotsialistlik kino. 5/5

Miljon, kaks, viis või kümme - jooks raha järele ei lõppe kunagi.

Enya - Video Collection

Enya - Video Collection 2001

01. Orinoco Flow
02. Evening Falls
03. Storms in Africa
04. Exile
05. Caribbean Blue
06. How Can I Keep From Singing
07. Book of Days
08. The Celts
09. Anywhere Is
10. On My Way Home
11. Only If
12. Only Time
13. Wild Child

Imeilus tunne tuli hinge kui paar tädi Enya laulu olid maha mängitud aga kusagil viienda-kuuenda vahel hakkas tunduma, et tegelikult kõlab ainult üks ja sama lugu, seda nii vokaali kui muusika enese koha pealt. Plaadilt olen kunagi vaid ühte Enya albumit kuulanud ja see meeldis, DVD-l oli paremik aga see tundus küll kõik täiesti sarnasena, mis sellest, et videoid oli kogutud kümnendilt. Lõpus oli juba üsna tüütu ja ei tundunud enam üldse kena.