The Diary of an Unknown Soldier

The Diary of an Unknown Soldier - Peter Watkins

Peter Watkins´i lühifilmi on peetud aastakümneid üheks parimaks amatöörfilmiks ja seda ka arusaadavalt. Film oli väikese käsikaameraga vuristava noore mehe jaoks ikka väga originaalselt kokku monteeritud. Arvatavasti ei oldud kuuekümnendate alul dokumentaalfilmile omast tehnikat nii laialdaselt kasutatud ja film jäi tänu sellele eredadalt vaatajaile meelde. Hiljem sai sellisest realistlikku ja tõsielulist tooni andvast käsikaamera docu-drama pildist Watkinsi firmamärk, nagu ka süvapatsifistlikust sisust. Veider on see, et 16 minutiline meistri näpuharjutus on nii The War Game´i, Punishment Park´i kui ka Gladiatorerna boonuste hulgas. Neist viimase DVD pealt ma seda vaatasingi, kuigi oman ka teisi diske. Põhjus lihtne, vaid Gladiaatori lisade hulgas oli inglise subtiitritega versioon. Peter Watkinsist on aga saamas minu aastalõpu lemmiklavastaja. 4/5

Sõja olemuse üle filosofeeriv reamees.

Factory Girl

Factory Girl - George Hickenlooper 2006

Steel Toes

Steel Toes - Mark Adam, David Gow 2006

Vastakaid tundeid tekitav Kanada televisioonile toodetud skinheadi draama mis põhineb David Gow´i näidendil "Cherry Doc". Noor skinhead peksis kogemata vihahoos surnuks hindust restoranitöötaja, ning vangistuses määrati talle kohtu poolt kaitsjaks kergelt oma usujõus kahtlev juudist advokaat. Juut on oma jõupositsioonist teadlik olles nõus noormeest aitama kui viimane vormib end ühiskonnas kehtivatesse standarditesse ja võtab omaks ühtsed ettemääratud tõekspidamised. Ühtpidi peab noormees lahti ütlema oma senisest minast, et olla juudile meelejärgi, reetes sellega oma endised kamraadid, ning tõelised ideaalid ja eesmärgid. Teisest küljest on taas arusaadav ka mehe vastumeelsus istuda vangis 25 aastat. Olgu. Film sisaldas väga tugevaid emotsionaalseid kõrghetki kui peategelane pendeldas oma tunnete küüsis olles ja kandis endas potensiaali muutuda tõeliseks suurlooks, white power skinhead subkultuuri tõsiseks esitlejaks. Läks aga taas nii nagu mitmete varasemate kasvatuslikul ja õpetuslikul eesmärgil vändatud moraalitseva filmiga. Draama leidis kohustusliku poliitiliselt korrektse lõpu kus kaitsja ja kaitsealune üksteist mõistavad ja austavad, ning skinheadist kasvab ümber "väärikas ühiskonna liige". See "heaks" muutumine oli aga mehele julmalt peale surutud, justkui Alex´i ümberkasvatamine A Clockwork Orange´s. Tema vihapurse oli tegelikult palju mõjuvam ja realistlikum kui nutma puhkemine ja patu kahetsemine. Juudi filmifestivalidelt kiitust noppinud draama jäi minu jaoks tugevatest näitlejatöödest ja sümpaatsetest peategelasest hoolimata tehislikuks ja punnitatuks. Samas aga laseb film väga palju kaasa ja kõrvalmõelda nii, et paljud asjad ei pruugigi nii sionistlikena ega Uue Maailma Korra kuulutajaina tunduda. Kohati oli tunne, et lavastaja püüdis nagu peategelanegi puurist välja murda ja olla isiksus hallis massis. Kahjuks aga võis see vaid nii olla, mitte ei olnud. Film mis võiks David Icke lause: "Mina olen mina, mina olen vaba" vastand olla. Samas võib muidugi teosesse suhtuda ka kui süsteemi ahistavat loomust demonstreerivasse õppefilmi. 3/5

Advokaadi rollis alati tasemel David Strathairn.

The Wild Bunch - OST

The Wild Bunch - soundtrack

1. Main Title (05:32)
2. They Cleared Out (01:40)
3. Buck's Arroyo (00:51)
4. Judas Goat / Mexico Linda / Half Hour Light / To Syke's Camp (02:20)
5. Angel Confronts Gorch Brothers (01:01)
6. Adelita / Slow Motion Tumble (01:29)
7. Brother Pike Needs Help (02:43)
8. All Clear (01:59)
9. Arriving At Angel's Camp (01:10)
10. Drunk With Wine And Love (01:40)
11. Dance At Angel's Camp (02:51)
12. Mariachi At Frist Cantina (02:18)
13. Song From "The Wild Bunch" / Puta / Angel Blows His Cork (03:25)
14. Give It To Him (01:03)
15. Ain't He The One / Por Favor, I Need Him / Bodega, El Bodega De Bano (05:59)
16. Give Him One (01:13)
17. Aurora, Mi Amor (01:41)
18. Assault On The Train & Escape (08:16)
19. After The Bridge (00:29)
20. Drinking Song (02:35)
21. Dynamite / Adventures On The High Road, Pt. 1. (02:38)
22. Adventures On The High Road, Pt. 2. (01:48)
23. Menace (00:38)
24. Adventures On The High Road, Pt. 3. (01:21)
25. He's A Thief (00:54)
26. Is That Sykes? (01:19)
27. Bounty Hunters (01:50)
28. Song From "The Wild Bunch" (03:07)
29. Attempt To Save Angel (02:11)
30. I'm Gonna Give It To You (00:34)
31. Dirge And Finale (05:34)
32. La Golondrina (End Credits) (02:19)

Kui minu eelmine westerni soundtrack, ehk Bruce Langhorne´i The Hired Hand OST oli väga filmikeskne ja iseloomulik meistritöö, siis seekordne helitaust oli pigem westerni kui žanri keskne. The Wild Bunch´i Ost-i võiks sama lihtsalt asetada ükskõik millise westerni heliks ja mõned lood sobiksid heroilise tunde tõstjaina isegi tänapäeva põmmutavat action filmi ilmestama. Sümfooniline taust koos paari mehhikopärase kitarrilooga oli ühesõnaga üpris isikupäratu tapeet, kuid mitte halb muusikalisest küljest. Lihtsalt liiga klassikalised helid. Sobisid filmile märkamatult taustaks ja sobisid ka minu netis surfamisele taustaks. Ei pannud kõrvu kikitama ega ka seganud.

Lifeline

Shi wan huo ji - Johnny To 1997

Minu lemmikrežissööri katse teha HK kino jaoks oma Backdraft´i oli kohaliku kinokunsti nägu, selle asemel, et olla Johnny To nägu. Liiga tüüpiline Hong Kongi kino mida oli küll mõnus vaadata aga kahjuks olid paljud detailid ette aimatavad ja liiga rööpas jooksvad. Kuna tegemist oli To filmiga, ootasin ma lõpus keerdkäike mis võiksid tööle mingi veidra aura anda, kuid täiesti üllatavalt lõppes film samades kirkates toonides milles algaski. Tuletõrjujad päästsid põlevatest majadest naisi, lapsi ja vanureid, ning tegelesid töö kõrvalt ka oma armuasjadega. Kõik oli ilus ja hea, ning traagikat oli nii ohtliku ameti jaoks küll liiga vähe pakutud, et asi tõepärasena oleks tundunud. Minu lemmik stseenis tõmbasid kaks tuletõrjemaja pomo suure sildi No Smoking all rahumeeli suitsu ja lobisesid raskest tööst. Ainuke To-le omane moment terves filmis. 2/5

Turtles Swim Faster Than Expected

Kame wa igai to hayaku oyogu - Satoshi Miki 2005

Jan Uuspõld läheb Tartusse - 186 Kilometers

Jan Uuspõld läheb Tartusse - Rain Tolk 2007

Mul on kolm lemmikkohta. Üks on õhtuti kodus teleka ees diivanil, teine Kati kaisus ja kolmas Neeme baari "Wana Kala" verandal soojal suveööl. Tänu Laurile sain ma nädalavahetusel kutse Neeme ja peagi istusimegi härraga kõrtsu verandal, jõime õlut, tirisime suitsu ja lobisesime võõrustajatega kaunist ilmast, kaluriküla elust, endistest pruutidest, ning Neeme Merekultuuri Seltsi tööst. Mingil hetkel kiskus jutt selle uue eesti filmi peale ja järsku hakkasid kõik meie seltskonnas viibinud noored mehed läbisegi filmis leiduvaid vaimukusi hõikama ja rõõmsalt mulle tundmatute ja absurdseina tunduvate kildude peale naeru pugistama. Oli tunne, et viie minutiga suudeti kamba peale iga filmis leiduv rida ära mainida ja kooris kiideti veel lõpetuseks palja Mirtel Pohla kumerusi. Minul olid selleks ajaks aga käed juba kõrvadele surutud, sest film oli nägemata ja mingeid sploilereid ei olnud soovi õlle kõrvale saada. Jutt Jan Uuspõllust vaibus ja peagi hakkasid võtma esimesi akorde süldibänd "Sada ja seened" madrusesärkides pillimehed. Mina võtsin uue õlle ja tegin väikse tiiru küla vahel. Veel paar jooki ja tuju oli laes, taas üle hulga aja sai lobisetud kohalike prominentidega kuni kukk oli kolmandat korda kirenud ja suur valge väljas. Võtsin Lauri kaenlasse ja vantsisime üksteist toetades kodu poole. Järgmine päev oli peaparandus, Kati saabumine, Neeme küla laat, koorene kalasupp, haledad mustkunstnikud, piirivalvetorni ronimine, ujumine läänerannas, risotto kahe pihviga, paar drinki siin ja seal, Grossi ebakvaliteetsed grillvorstid, lõunauinak ja õhtune baari minek. Tuju enam juua polnud, ostsin paar koolat ja nukkuma. Täna siis sai Lauri käest DVD laenamas käidud ning koos Katiga ära vaadatud, näpistades pattu tehes Uuspõllu heaks isegi 5 minutit Aktuaalsest Kaamerast. Film oli ikka väga hea ja puhas eesti lõbu kuni selle kohani kus väsinud rändur Rain Tolgi juurde ööbima jääb. Peale hipiga kanepi suitsetamist algas üks lame painaja millest tippudena tõusid kõrgemale vaid Juhan Ulfsaki suurepärane roll ja Erich Krieger mõnusa panomehena. Muu oli lihtsalt üks veniv ja suunatu jant, mida tegijail võis fun filmida olla, kuid minule kui vaatajale, küll midagi ei pakkunud. Ka häirisid mind tugevalt vahele pikitud animatsioonilõigud. Terry Gilliam´i vaheanimatsioonid panid Monty Python´i filmid elama, meie kohalik animaator aga piinab oma odava tilu-liluga filmi surnuks. Ka vabariigi presidendi jaoks kirjutatud osake oli punnitatult tehislik ja sobimatu, kuid ega siis kvaliteedi nimel saa nii tuntud nägu lõikelauale jätta. Hale ! Pool tundi head eesti kino ja siis iga järgneva kümne minuti eest punkt maha. Aus hinne Tolgi debüüdile. 1,5/5

Jan Uuspõld hetk enne kriminaalpolitsei narkoosakonda helistamist, et Turhapuro abil enda patte pesema hakata.
Foto: Teet Malsroos SL Õhtuleht

Eating Raoul

Eating Raoul - Paul Bartel 1982

Kunagi varajases lapsepõlves jutustas minust paar-kolm aastat vanem naabripoiss sellest filmist kui "Paistinpannu murhajatest", kuna selle nime all seda kaheksakümnendate alul Soome Tv-st näidati. Kiitis meeletult ja tegi üks-ühele ümberjutustuse toimunust. Kusagil teismeea lõpus fikseerisin ma tänu videokataloogile ära filmi originaalnime ja sellest hetkest peale läks teose otsimine lahti. Kümmekond aastat tagasi sai, siis seda musta huumori tippteost koos Opsiga tema kunagises Männiku kodus video pealt vaadatud ja olin täitsa üllatunud kui hästi naabripoiss oli osanud mulle ümber jutustada, pea kõik hetked filmist tulid tuttavad ette. Kaks peategelast kes olude sunnil asuvad pakkuma kinky´t seksteenust, et siis ohvrid praepanniga surnuks lüüa ja raha röövida, olid maailma armsaim ja sümpaatseim abielupaar. Peagi saabus aga nende abieluõnne ja rahateenimist "aitama" korterivaras Raoul, ning viimase juhtnööre järgides muutus seksinäljas swingerite mõrvamine hulga lihtsamaks. Püsti pisteti tulutoov laibavabrik.Kui Opsi pool vaadates sai nauditud süsimusti nalju ja pööratud tähelepanu rohkem mõrvadega seotu poole, siis nüüd oskasin rohkem keskenduda filmi välisele küljele. Tegu oli vaikse ja easy, kuid ääretult taipliku komöödiaga mis omal ajal kindlasti kõiksugu politsei akadeemiatest ja kummituseküttidest kardinaalselt erines. Eating Raoul meenutas võib-olla hoopis paari aasta taguseid Todd Solondz´ilikke nunnusid draamasid ja komöödiaid, segatud B-movie´liku exploitationi ja seks filmiga. Ka satiir ühiskonna suunas ei puudunud. John Waters´ilik indie kino, armas ja naljakas. 4/5

Legendaarne kultusfilmide lavastaja Paul Bartel - 1938 - 2000

The Wages of Fear

Le Salaire de la peur - Henri-Georges Clouzot 1953

Tishe! - Hush! - Quiet! - Pssst!

Tishe ! - Viktor Kossakovsky 2002

Inspireerituna E.T.A. Hoffmann 1822 aastal kirjutatud jutust kus halvatud mees jälgib koduaknast tänaval toimunut asetas Viktor Kosakovsky oma Peterburis asuva teise korruse aknale digitaalkaamera, ning filmis aasta jooksul all tänaval toimuvat. Valmistutakse linna juubeliks ja tänaval käib üks lõputu mõtetu koristamine, ebaefektiivne seinte pesu ja lõputuna tunduv teeparandus kus teetöölised lõhuvad ehituse käigus kuumavee torusid ja toruparandajad taas rikuvad asfaltit. Kord nokk kinn9i ja saba lahti ja siis taas vastupidi. Teeparandus on aga venemaal nagu ikka. Üks kaevab ja viis passivad augu äärel ja nii kulub ühe pisikese augu lappimiseks nädalaid. Siis aga on taas midagi viltu, kopp kisub teekatte lahti ja kuluvad uued nädalad vea parandamiseks. Viktor Kossakovsky dokumentaalfilm ( mida minu teada on kunagi ka ETV-st demonstreeritud ) oli sellise tugeva absurdi maiguga komöödia. Lindile oli antud juurde väheke kiirust, ning kui keerata telekal toonid maha, hakkas filmis toimunu meenutama sajandialguseid revolutsiooni eelseid arhiivikaadreid. Sagimine kärarikkalt edasi-tagasi mis pikemal vaatamisel muutub koomiliseks. Vahele kaadreid ka väheke rahulikumatest hetkedest öisel tänaval, noortest armastajatest ja taevast valgustavast kuust. Hommikul aga hakkab taas peale teeparandamise lõputu mürin nii, et tahaks juba isegi peale tunnist vaatamist karjuda Tasa! Tasa!. 4/5

Kiiret pole kuhugi, nagunii teeme töö paari kuu pärast uuesti üle.

Some Folks Call It a Sling Blade

Some Folks Call It a Sling Blade - George Hickenlooper 1993

Billy Bob Thornton lõi kunagi nooruses stand-up koomikuna üles astudes oma ema tapnud ja aastaid vaimuhaiglas istunud Karl Childers´i hale-koomilise tegelaskujukuju ja sellest nohisevast käsi kokku hõõruvast längus õlgadega mehest sai üks tema esinemiste leivanumbreid. Aastaid hiljem sõbrunes ta kultusliku müstilise westerni The Killing Box võtetel lavastaja George Hickenlooper´iga ( dokumentaali Hearts of Darkness: A Filmmaker's Apocalypse autor ) ja viimane sattus Karl´ist nii vaimustusse, et hiljem väntasid mõlemad mehed koos selle menukat lühifilmi. Kaks aastat hiljem aga istus stsenarist Thorton ise režissööri toolile ja filmis Sling Blade´i, täispika mängufilmi Karl Childers´i elust peale vaimuhaiglast vabanemist. Sling Blade oli heade näitlejatöödega indiemaiguline linalugu, vaikne ja südamlik. Kõrvalosas sai vilksamisi näha isegi Jim Jarmusch´it ja ka vanatoi Robert Duvall köhis välja paar lauset. Karl´i tegelaskuju oli sümpaatne ja tema "õigluse jaluleseadmise" aktsiooni tagajärgedest jäi hinge nukker tunne. Varane versioon Some Folks Call It a Sling Blade liikus väheke teistes toonides ja ma ei pea silmas seda, et film oli must-valge.
Lühifilm oli üles võetud Karl Childers´it vaimuhaiglasse intervjueerima mineva ajakirjaniku Teresa Tatum´i ( I love you Molly Ringwald ) vaatenurgast ja kinnipeetav tundus kohe teise mehena. Ontlik ja heasüdamliku Karli asemel oli põhjendamatute mõrvade eest hullumajja pistetud kurjategija kelle käitumine tundus veidra asemel hoopis ohtlik. Üles tõstatati küsimus kas sellise mehe vaimuhaiglast vabastamine on õige otsus ja ühiskonnale ohutu, kas Karl mitte taas sling blade´iga kedagi tükkideks ei raiu. Järjefilm annab küsimusele vastuse ja koos loovad nad nauditava terviku mis kindlasti annab kogu loost väheke parema ülevaate, väheke objektiivsema ja tasakaalukama. Võib öelda, et eelfilm kisub vähemaks Karl´i kannataja oreooli ja paneb tõsiselt mõtlema kui ohutud/ohtlikud on need vaimuhaiged keda aeg ajalt hullarist välja koju lastakse. Suurepärane lühifilm ja tugevad informatiivsed ekstrad DVD boonuste hulgas. 4/5

"Kaiser blade, some folks call it a sling blade, I call it a kaiser blade".

Feast

Feast - John Gulager 2005

Feast oli täpselt selline kohati ajuvaba horror comedy nagu ma ette kujutasin ja tänu sellele üks igati tsill pühapäeva õhtune pidutsemisest nõrkenud mehe vaatamine. Oli verd, oli nalja, oli kummimonstrumeid ja paar kihistama panevalt perverset stseeni, ehk oli ka spermat - ühesõnaga korralik kompott. Kui nüüd virisema hakata ( ja mina ju muidu ei saa ), siis oleks filmi lõpp võinud mõnes suunas konkreetsem olla. Vahet isegi pole kas hävingu või pääsemise aga see tüüpiline "paneme lõpustseeni sellise, et võiks häda korral järje vändata" tundus küll seekord liiga odavalt sobimatu. Pealegi teadis ju iga terasem vaataja niigi, et üks fuckeritest jäi ellu, liiga lolliks ei tasu vaatajat ka pidada. Aga muidu korralik südamega valmistatud kõhutäis ja vaataks heameelega ka lubatud sequelid ära. 3,5/5

Veriseid kiljuvaid tsikke ja elavalt mädanevaid luusereid, no mida sa hing veel tahta oskad.

Montenegro - Or Pigs and Pearls

Montenegro - Dusan Makavejev 1981

Alone

Faet - Banjong Pisanthanakun, Parkpoom Wongpoom 2007

Jan de Uitvreter on arvatavasti terve interneti kõige edevam, ning tüütum kasutaja, kuid mõnikord ikka tänan teda kui poiss taas mõnele thai filmile on subtiitrid alla meisterdanud ja uue custom DVD-ga lagedale ilmub. Käitumise järgi on ta alles nolk ja ka poisikese horrori, ning tobe romantiliste noortefilmidele suunatud maitse viitab sellele. Loodame, et kunagi vanuse kasvades sattub tõlkelauale ka rohkem rariteetseid thai draamasid, sest horrorit antakse ingliskeelsete subtiitritega niigi piisavalt välja, ning tema paar kuud varasemad reliisid pole just eluliselt tähtsad. Las poiss õpib ka subtiitrite paigutust, sest käesoleval filmil tuli tekst tõlkijate ja custom subtiitritega DVD konvertija nimega ekraanile 13 minutit enne filmi lõppu ja kohe oli selge, et enam siin filmis juttu ei tehta. Väike aga häiriv viga mida mina ( ho ho !!! ) sisse poleks lasknud. Samade meeste lavastatud Shutter oli minu jaoks väga mõnus ja originaalne kogemus horrori kandi pealt, kuid kahjuks ei saa ma sedasama öelda Alone´i kohta. Kuna postrid ja filmi algus ise pakuvad piisavalt spoilereid, et mõista mis toimuma hakkab, on ju loogiline, et lavastajail on sinu üllatamiseks trumpäss varrukasse peidetud. Nii sa siis ootad, et kohe tuuakse mõnus lõputwist sisse aga selle asemel tulevad need Jan de Uitvreter´i credit tiitrid ja siis kümme minutit igavust kuni lõputiitrite alguseni. Ehmatuskohad, kummituste meik ja alul ka õhustik olid head, kuid kahjuks sellega asi lõpuks piirduski. Lugu ennast ei olnud. 1,5/5

Praegu on filmi lõpuni jäänud veel 13 minutit.

Suriyothai

Suriyothai - Chatrichalerm Yukol 2001

Nüüd kus uue peagi DVD-le jõudva thai eepose King Naresuan´i ootamisest tekkinud ärevus mind enam öösiti magada ei lase, oleks aeg soovitada varasemat samalaadset eepilist filmi, Naresuani ajaliselt paigutuvat eellugu Suriyothai´d. Igale thai lapselegi tuttav lugu Siiami kuningriigi kõige kuulsama kuninganna Suriyothai elust oli suurejooneline ja kallis vaatemäng. Palju massivseid lahinguid, kirevaid õukonnatseremooniaid, põnevaid intriige, versist võimuvõitlust ja ennastsalgavat armastust aasia kaunima kuningriigi ümber, kõike seda meeletus värvide ja kullasäras. Kuna Taimaa kuninganna Sirikit võttis filmi valmimise oma isiklikuks südameasjaks sai lavastajal võimalikuks kasutada thai armeed ja mereväge tuhandeisse ulatuvate statistidega lahingustseenide filmimisel ja välja toodi ka kuninglikud elevandid. Kunagi kasutati elevante purustavate relvadena ja nüüdki oli londilistele õpetatud lahingolukorras käitumist, ning tänu võimsatele loomadele loodi unustamatuid lahingustseene. Palun aga pisarsilmi kõigil vältida Ühendriikide ja ka jobumate euroopa maade jaoks julmalt kärbitud versiooni millel nimeks "Francis Ford Coppola Presents: The Legend of Suriyothai". Seniilne vanahärra on nimelt oma geniaalsuses lõiganud välja üle 40 minuti materjali ja sellest suurem osa pidavat juttude järgi olema just lahingutseenid, ning filmi traagilisemad osad. Panustatud on Hollywood´i moodi rohkem armastusele ja välisele särale mis filmi tõelisi fänne on hambaid kiristama pannud. Eelistage ikka thai enda kolmetunnist inglise subtiitritega versiooni ja kui tai keel suus, siis isegi viie tunnist televersiooni. Võimas eepiline kino. Soovitan !