Dante 01

Dante 01 - Marc Caro 2008

Inimtühja vulkaanilise Dante nimelise plaaneedi ümber keerleb üksik orbitaaljaam mida ravimikorporatsioon kasutab psühhotroopsete droogide uurimislaborina ja kus katsejäneste rollis on vaimsete häiretega surmamõistetud kurjategijad. Galaktilisse eksperimentaalmeditsiini kallakuga hullumajja saabub uus doktor ning tundmatu kes olevat peast segi pöörates terve oma laevameeskonna brutaalselt tapmud. Noor naisarst toob kaasa uudse nanotehnoloogilise ravi ja tundmatu mõrvar jumaliku sõnumi mis tema keha on tulnukakontakti läbi enesesse haakinud. Marc Caro debüütfilm üksiklavastajana oli tugevalt tema loomingu nägu. Kes on näinud tema lühifilmide ja reklaamklippide kogumikku Made In Caro või siis koostööfilme Jean-Pierre Jeunet´iga, teab täpselt millised visuaalid, toonid ja tunded on Caro käesolevasse filmi toonud. Kahjuks aga ei ole ta kaasa võtnud tandemi teise poole, ehk Jeunet´i värvikat fantaasialendu, torkavat huumorit ja mängulist eksperimenteerimishalu, vaid kõigest ultra-stiilsed, kuid tuimalt mõjuvad dekoratsioonid. Film on justkui mix Alien³´est ja Alien: Resurrection´ist kus vangikolooniast võetud kiilaspäised eluaegsed on viidud neljanda Tulnuka-filmi katselaborina töötavasse kosmosejaama, sekka veel sutsuke Sunshine´is nähtud fantastilisi visuaale ja eneseohverdust ning mõningaid elemente b-ulmekate varasalvest. Üldiselt on kõik kena. Üle hulga aja taas ulmekas mis näeb välja nagu üks õige kosmoseulmekas seda peaks. On hea stilistika, graafiliselt tasemel kosmosejaama kujutamist, cyberpungi maiku, tumedaid tundeid, müstikat ja põnevust. Kahjuks aga jääb stoori ise kuidagi poolikuks ja paar intrigeerivaina tunduvat tegevusliini mida filmi alul pakutakse jäävad lõpus korralikult kinniköitmata ning seeläbi filminauding saabumata. Müstilis religioosne lõpp jääb õhku rippuma nagu Püha Jüri isegi. 2/5

Müstiline vang kes tänu tulnukatelt saadud hingelisele valgustusele on pidevalt justkui LSD-tripi all.

99 Cycling Swords - Lung Wei Village

Long Wei shan zhuang - Tien-Rung Hsu 1980

Kui Hong Kongis õitses kung-fu filmide kultuur ja SB stuudio ajas igatsorti rusikamänge tootes raha taskusse, siis pisikesel Taiwani saarel ei tahetud ka tuludest ja feimist ilma jääda ning vändati paar ajalukku läinud martial arts flick´i. Kui shaolini tehnika võis filmitegijaile ka tuttav olla, siis vähemalt filmi enese ning eriti just eriefektide lavastamine oli küll täiesti võõras. See mida 99 Cycling Swords pakub on nii amatöörlik kinotegemine, et lausa lust vaadata ja naer tuli kohe vägisi peale. Oma pettumuseks aga avastasin, et kõik kenad käpardlikkused näidati juba filmi alul ära ja lõpuni kulges lugu üpriski üksluise traditsioonilise jõukatsumise rajal kus ainsaks lohutuseks väheke absurdne siu ja koomiline transgender romantika. Tasub vaadata tänu hullumeelselt halbadele eriefektidele. 2,5/5

Lost & Found Video Night Vol. 2

Lost & Found Video Night Vol. 2 - A Five Minutes To Live Exclusive

YouTube tobedad kaheksakümnendate videod DVD-l koju kätte, võiks olla nende kaotatud ja leitud videoöö kogumike üldistav iseloomustus. Taaskord poolteist tundi rumalast rumalamat meelelahutust, kuid võrreldes esimese väljalaskega oli seekordne saak nigelam ning nalja polnud pooltki nii palju kui lootsin. Muidugi läheb aeg nõmedusi vaadates kiirelt ja meelelahutuislik külg jääb, kuid otseselt teravaks seekord huumor ega pildimaterjal ei läinud. Eredamatena jäid meelde Charles Bukowski, purulollide wrestlingustaaride, Andy Kaufman´i ja aasia horrorfilmide lõigud, muusikanumbrid aga Celtic Frosti hairmetal videot välja jättes olid nõrgad. 2/5

Ilueedidest maadluskunnid.

Black Night

Nuit noire - Olivier Smolders 2005

Olivier Smolders´i transformatsioonifantaasia ja painajalik unenägu oli väga sarnane Peter Greenaway loomingule ja minu silm märkas isegi sarnasust mis võis olla lavastaja poolt meelega paraleeli tekitama pandud. Teised nimed mis meelde tulid on Franz Kafka, sest nii peategelase pedantne entomoloogiaharrastus kui linna klaustrofoobiline välisilme lõid koheselt kafkaliku maailmaga sideme ning nii naljakas kui se ka ei tunduks, oli sarnasus ka filmiga The Silence of the Lambs. Seda tänu Ted Levine´i poolt mängitud sarimõrvar Buffalo Bill´i olemusele mida Dr. Hannibal Lecter detektiiv Clarice Starling´ule läbi õhuavadega klaasseina tutvustab. Visuaalselt kena, kohati kõhedustekitav ja painav ning erootiliselt perversne tänu paarile insestimaigulisele romantikalahendusele. Oleksin aga olnud palju õnnelikum kui kogu filmi tegevus sisaldanuks rohkem konkreetseid suundi ja lahendeid selle asemel, et jääda lõpuni unenäolaadseks tardunud maailmaks kus ei paista päike ega laula linnud. Pimedas öös ju ometi juhtus, olid libahundid, olid libaneegrid ja libaputukad. Must öö oleks pidanud kunstilise filmi asemel sarnanema rohkem õudusfilmile, et minu maitset paremini rahuldada. 2,5/5

Praegu seda screeni siia postitades taipasin, et tegu on teise otsese viitega Greenaway filmile Zoo.

Hansel & Gretel

Hansel and Gretel - Pil-Sung Yim 2007

Aki Kaurismäen elokuvat

Lauri Timonen - Aki Kaurismäen elokuvat
kirjastus Otava 2006

Lauri Timose raamat soome tuntuimast režissöörist oli justkui poisilik imetlus endast vanema kooli kõige cool´ima tüübi suunas, et mitte lausa öelde kuldvasika kummardamine. Terve teos oli kantud hoomatavast hurraa!-fiilingust, kõik läheb pidevalt hästi ja lõpuks veel paremini. Iga uus Kaurismäe film on eelmisest üle, igal Aki loodud asjal on geniaalsuse pitser peal ja iga viperus filmides on just nimelt meelega vapustava lavastaja poolt nii seatud ja nii peabki olema. Ega Timose-poisi asi olegi ju olla kriitiline aga kui terve raamatu peale on Kaurismäki suunas lendulastud ainus teravus, et lavastaja lühifilmi Rocky IV ei jõuaks mitu korda vaadata, siis jääb kohe vägisi võlts tunne. Lauri Timonen looks ka nagu mingit müüti, kirjutaks Kaurismäki isiksust suuremaks kui ta on ja looks juba eluajal legende mis tõelisusele ei vasta. Mind näiteks häiris väga kirjaniku püüd toonitada, et Aki on realist ja et tema filmid on otseselt sotsiaalkriitilised ja hetkeolukordi peegeldavad. Samuti püüd otsida ja välja lugeda filmidesse paigutatud märke ka juhul kui neid seal taotluslikult pole, heites seda samas ette teistele Kaurismäki filmide tõlgendajatele. Lauri Timonen´i isiklik tekst on kuiv targutamine ( mitte, et see oleks vale või rumal jutt ) ja kogu raamatu põnevam osa on Aki enda, välisajakirjanduses ilmunu või siis Peter von Bagh´i tsiteerimine. Lihtsalt üks austusavaldus iidolile aga mitte nauditav biograafia.

Selle postitusega avan siis filmiraamatute arvustamise. Uus label on loodud, iseasi kui tihti ma viitsin just kinoraamatuid kätte haarata.

Maiko haaaan!!!

Maiko haaaan!!! - Nobuo Mizuta 2007

Nohiklik kooliõpilane eksib klassiekskursioonil Kyotosse ja leiab end ajalooliste templihoovide asemel hoopis geishakvartali tänavailt. Kohtumised kenade neidudega muudavad poisi elu ning sellest hetkest peale muutub ta otakuks kes ei jäta kasutamata ühtegi võimalust, et hüpata vabal päeval rongi ja kihutada Kyotosse pildistama debüteerivaid maikosid. Aastaid hiljem kiirnuudlifirma teenistuses töödates saadetakse ta Kyoto alakontorisse ning see on Kimihiko Onizuka jaoks poole unistuse täitumine. Teine pool aga on pääseda sisse geishamajja ja veeta mõnusalt aega seltskonnamänge mängides. Ma kohe alul kuidagi ei sallinud veiderdavat peategelast kes oma kehahuumorilt meenutas segu Jim Carrey´st ja Pee-wee Herman´ist. Film tundus tänu sellele taaskord ühe jandina kus peab paar tundi kannatama maotut jaapani huumorit, et saada osa paarist geniaalsest naljast. Kuidagi vaikselt hakkas aga teos mind endasse haarama ja õigele lainele saades muutus film minut-minuti järel järjest paremaks ning lõpuks ma lausa ootasin, et peategelasest tola end taas väänama hakkaks ning lalisedes lollusi suuust välja ajaks. Filmi suurimaks plussiks aga ei loe ma otaku koomilise kuju magnetiseerivat aurat, vaid spetsiifilist infot mida käesolev film jagab. Nimelt saab vaataja teada seiku geishamajade sisekorradst ja etiketist, teema mis mitte ainult ei paista tundmatu olevat Gaikokujin´idele vaid ka jaapanlastele enestele. Täiesti konkreetselt kohalikule publikule mõeldud film tegi täpselt selgeks mis on geishamajas in ja mis on out. Kuna see maailm eeldab suuri finantse ning on ääretult kinnine, siis julgen arvata, et ka tavalistel jaapanlastel pole õiget aimu kuidas nii prestiižses kohas käituda ja sellest ka filmi detailne teemavalgustamine. Peale geishade ja maikode näeme veel muid jaapanis populaarsust omavaid märke nagu wrestling, pesapall, otakukultuur ja kiirnuudlid ning saame osa ka tagasihoidlikust traagilis-romantilisest loost. Kokkuvõttes mõnus vaatamine koos teabekilluga. 3,5/5

Onizukaga ikka juhtub.

964 Pinocchio - Screams of Blasphemy

964 Pinocchio - Shozin Fukui 1991

The Signal

The Signal - David Bruckner, Dan Bush, Jacob Gentry 2007

Tuttavate seas juba oma murdmistöö teinud uus indie-horror Signaal koosneb kolmest eraldi pealkirjastatud osast ja kuigi vaatajale pakutakse enam-vähem lineaarselt kulgevat lugu, on filmi üleüldine hindamine jagatuna siiski hulga kergem. Seda tänu seigale, et lõpp on nõrk ega mängi võrrelde pinevuse kruvimisega kuidagi ausalt välja, jääb eelnevatega võrreldes küündimatuks ning ilma korraliku nõudliku lõpuviimistluseta aga see ei loe, sest oma peas võid sa väga kergelt võtta seda kui eraldiseisvat lõiku. No ja ega see nüüd hüper-halb ka olnud, lihtsalt kannustatuna teiste tasemest ei andnud enam seda lõpupuändilt oodatud lööki. Parim oli teine. Kui esimene "osa" juhatas kogu sündmusteahela sisse ja toimis tegelaste tutvustaja ning tausta loojana, siis teine oli justkui kogu Signali-maailma mikromaailm mis töötaks suurepäraselt ka ilma esimese ja viimase lõiguta. Kompaktne lihtne lugu mis oma vägivaldses ja karmis koomikas ületas mitmeidki huumori tippteoseid. Robustselt võiks öelda, et esimene oli thrilleri elementidega survival-horror, teine paranoiast läbi imbunud mustahuumori võtmes armulugu ja kolmas psühholoogiline sci-fi. Tegelikult aga muidugi üks film kus igas hetkes leidusid eelpoolmainitud elemente ja lisaks veel fantaasiale voliandvat verist vägivalda. Taas üks hea nutikas film väikese-eelarveliste ( valmimiseks vajatud summa on suurima tõenäolisusega müüt aga ega ta tavafilmi mõistes kallis olnud mingil juhul ) ja omapäraste goreste ulmekate seas. 4/5

Loverboy.

Chaos

Chaos - Herman Yau Lai-To 2008

Iseenesest polnud lool viga. Autõnnetuse tõttu kõrilõikajatest kurjategijate küüsi sattunud pätt ja ment olid käeraudupidi seotud ning pidid ellujäämise nimel tõestama hakkama kumb neist kumb on. Politseinik tapetaks ju kohe maha ja seetõttu olid mõlemad varmad kinnitama, et mees teiselpool ketti on just kuritegelikule maailmale jahti pidav vaenlane ja tema süütu mees. Kui mängu tulid veel paari pätikambas viibiva isiku erahuvid ja sellest tingitud valetamised meeste isiku tuvastamisel, siis läks asi põnevaks, sest ka vaatajale ei oldud mõlema kange mehe tausta kohta varem infot jagatud. Nüüd aga asetame kogu selle korraliku thrillerliku süzhee tulevikuvanglas toimuvaks digivideoks mis oli olematu fantaasia ja rahakotiga üles võetud mahajäetud koolimaja ruumides, kasutades futufiilingu tekkeks vaid paari kileriba ja põlevat tünni ning nii jäigi lõpuks kätte vaid suvaline haigutamaajav soperdis. Oodatud Hong Kongi A-klassi actioni asemel sai nähtud järjekordset odavat b-ulmekat kus kogu möll koosnes paarist arvutigraafikaga tehtud verepiisast ja digiheliga loodud püstolilasust. Herman Yau siiamaani kõige sitem film kohe kindlasti. 1/5

Herman Yau on ju ometi vaatajateni toonud kinoajaloo ühe värvikama sarimõrvari ja nüüd siis selline flopp.

Hellboy 2 : The Golden Army

Hellboy II: The Golden Army - Guillermo del Toro 2008

Esimest Hellboy filmi sai koos Opsiga aastaid tagasi vaadatud ja meeldis. Nüüd tagasivaatena võib öelda, et sel ajal polnud sellist superkangelaste ja fantasy filmide sadu nagu nüüd ja harvad koomiksitel põhinevad filmid said paratamatult suurema tähelepanu osaliseks kui nad seda muidu väärt oleks. Vahepeal sai siis Mike Mignola joonistatud lood läbi loetud ja Hellboy seikluste kõrvale veel ka spin-off sarja B.P.R.D. Just koomiksid tegid minust Hellboy-maailma fänni ja aitasid mõista Mignola loodud monstrumite ja poolinimeste olemust, nende huumorit ja neid liigutavaid mehhanisme. Film ei olnud koomiks ja siit ka minu pettumus. Kui Ron Perlman´i esitatud Hellboy´ga ja teiste BPRD tegelastega võis rahule jääda, siis nende ümber ehitatud maailm oli pigem Harry Potterile sobiv kui paranormaalsete asjade uurimise büroole. See üht digikirevust teise otsa viskav tsirkus oli justkui lastele mõeldud muinasjutumaailm mis täis topitud lastele suunatud nalju ja lastele meeldivaid visuaale, justkui happy-meal lõuna ja külaskäik kommipoodi. Ma kohe täitsa imestasin kuidas nad võisid pisiperele suunatud filmis näidata õlle joomist aga arvatavasti pidi siis taustaks lauldav jorin seda paha imidžit kustutama ja katma. Mignola on konkreetne, kuiv ja koomiline mustahuumori võtmes. Mignola maailm on tagasihoidlik monstrumite mängutoomises, väga selgete visuaalsete märkida ning kogu Põrgupoisi seiklusterada haarab ja seab muistne karune kurjus. Film aga ujutati sõna otseses mõttes üle igatsorti koletiste ja kurjamitega ning kuigi nad nägid kõik kenad välja, jäi aga tegelaste tutvustamine liiga pealiskaudseks ja sellest tingituna ei pääsenud üksi enamaks esile ja sai vaid kord silma alt läbi hüpata.
Pealiskaudne ja lastepärane ning samade nimetajate järgi oli ka action seatud. Igav just vaadata ei olnus, sest ikkagi ju Hellboy aga mingit rõõmuhõiset minult küll värveheitvat kaleidoskoopi keerutades välja ei meelita. Paistab, et trend mis rõhub välisele stilistikale ja unustab sisu on jätkuvalt Hollywoodis moes ja Guillermo del Toro suuna ustav jünger. 2,5/5

Johann Krauss oli kenasti olemas aga kuhu jäi Kriegaffe ?????

10 to Midnight

10 to Midnight - J. Lee Thompson 1983

Dr. Horrible's Sing-Along Blog

Dr. Horrible's Sing-Along Blog - Joss Whedon 2008

Tänud soovituse eest lähevad Metsavanale kes netisarjast oma blogis kirjutas ja sellega mu tähelepanu äratas. Arvatavasti oleksin muidu alles DVD reliisimise ajal sellest teada saanud, nüüd aga laadisin koheselt endale alla mingid avi kökatsid ja eile õnnestus leida ka esimene custom-made DVD. Esimene selles mõttes, et vaid mõne tunnise hilinemisega ilmus silmapiirile ka teine fänni poolt kokkupandud disk. Mina valisin mahutavuselt väiksema ehk 2,2 GB versiooni, sest uuema upload´i 4 GB ei tähenda 45 minutilise klipi puhul just märgatavat ( kui üldse ) kvaliteedi tõusu. Jään siiski ka ametlikku reliisi ootama, kuigi hetlel pole isegi veel ilmumisaega teada, öeldakse vaid, et kunagi hiljem. Armastatakse mainida, et tegu on Buffy isa Joss Whedon´i projektiga, kuid tegelikkuses võttis sellest osa nii tema perekond kui ka mitmed sõbrad ja kaastöötajad. Tegu pole otseselt filmi või sarja tegemisega, vaid lihtsalt kirjutajatest sõpruskonna püüdega näidata stsenaristide stregi ajal stuudiobossidele, et väikeseeelarvelised nn. home-made üllitised võivad amatööridegi käes olla hästi tehtud kui sisu on tasemel ning tänu sellele tuleb käsikirjutajate tööd kõrgemalt hinnata. Minisarja jagati netis vaatamiseks loomulikult tasuta ning tänu taustal kumavale streigisõnumile aga ka heale sisule, sai sellest hetkega ülemaailmne kultushitt. Minule isiklikult meeldis sarja puhul väga täiskasvanulik lähenemine romantikale ja kindlasti kohe kõik laulud. Kaasalauldav blog polegi nii vale pealkiri kui alul tunduda võib, sest lihtsad, kuid haakuvad meloodiad panevad juba vägisi teist refräänikohta kaasa ümisema ja kolmandat laulma. Väga hea huumoriga laulutekstid, Mystery Men´ile sarnast superkangelaseparoodiat ja traagilis-romantiline armastusliin. Elamus on kindlustatud! 4,5/5

Kuri geenius Dr. Horrible.

Never Back Down

Never Back Down - Jeff Wadlow 2008

Missioon vaadata nädalaga viis Hollywoodi kräpp-filmi mida tavalisel juhul oma DVD mängijasse ei lubaks, on täidetud. Läks küll päevakese üle aga ehk andestate, lihtsalt ei leidnud eile aega kirjutada, oli vaja minna linnapeale botaseid ja DVD-sid jahtima ning saagiretkelt naasin õhtul rampväsinuna, kotis tagasihoidlikud mustad Adi Dasslerid ja viieteistkroonine Steven Soderbergh´i indiefiiliga draama Bubble. Viies ja viimane siis Never Back Down, varem vaadatutest liigitasin Hollywoodi hitivabriku toodangu alla filmid Hancock, The Hottie & the Nottie, 10,000 BC ja Kung Fu Panda. Never Back Down´i "soovitas" vaadata hetkel Texases resideeruv ja state-sherifi eksameid tegev Fletchu ja tema blogist leiab ka pika ülevaate mis väga sõnaosavalt paljastab filmi kõik nõrkused ning vaimukalt seletab lahti miks tegu on haisva junniga. Ega nii heale tekstile polegi midagi suurt juurde lisada, eks siis kirjutan lihtsalt paarist uitmõttest. Panin tähele, et juba mitmes mitmes kord noortefilmis, läheb peategelane uude kooli poole päeva pealt, ehk siis jõuab kohale söögivahetunni ajaks. Imelik ju, tavaliselt lähed uude kohta või esmakohtumisele veel mõned minutid varem ja kohe kindlasti õigeks ajaks. Samuti oli veider lugu nende sinikate ja verevalumitega. Olen ise paar-kolm korda elus korralikult kolki saanud ja tean küll kuidas morda peale hoope välja näeb, siinses filmis aga mõnel polnud nägu üldse paistes ega nahk rebenditega ning mõnel oli väga tagasihoidlikult. Korralikku hambaid sülgavat kõrvitsapead aga ei leidnud kusagilt. Puhta lehena vaatama hakates ootasin rohkem nagu spordifilmi ja alguskaadrid jalgpallimatšist vihmas jätsidki sellise mulje. Kõik kiskus aga mingiks tüüpiliseks kordi varem nähtud kick-boxingu draamaks mis tahtis veel väheke noortepäraselt Fight Club olla ning ega huvi see ülal hoida ei suutnud. Oleks võinud muidugi lõpplükkena toimuda kakluse asemel tulevahetus kus nooruk lihtsalt kõik treenitud kehade ja vaimuga noored karatekad maha kõmmutab selle asemel, et nende liidriga heroilisesse rusikavõitlusse astuda. Oleks võinud olla otsene massacre. 1/5

Sinikatest rääkides...