Filmiveebis tuli hiljuti jutuks, et noortele pidavat iga uus film koheselt niivõrd meeldima, et sellest saab valimatult nende elu lemmikfilm, kuigi tegemist võib heal juhul olla vaid pisut keskpärasemast erineva kinolooga. Ja see filmivapustus kordub taas järgmise ja järgmise hea filmiga mida nad näevad. Kui avaldasin arvamust, et hea ei pruugi alati olla parim, heideti küsimus, et kas ma siis ise noorena samasugune ei olnud? Jäin hetkeks mõtlema, kerisin aega tagasi ja püüdsin oma noorusest analoogseid hetki välja lugeda, kuid see ei õnnestunud, sest ükski keskmine film ei jätnud noorena nii head muljet, et oleksin koheselt seda oma lemmikuks pidanud, head filmid aga vapustasid ning on siiani nii saadana vapustavalt head.
Näiteks Smooth Talk. Nägin seda filmi esmakordselt teismelisena ning olin täitsa läbi raputatud, kuigi ei osanud sel ajal adekvaatselt hinnata ei Laura Dern´i poolt mängitud teismelise romantikajanuse tüdruku hingekutseid ega Treat Williams´i mängitud psühhopaadi flirtimisoskusi. Midagi vastikut tumedat ma aga kolmeteistaastasena hoomasin ning filmist sai üks mu noorpõlve lemmikuid. Alles hiljem leidsin kusagilt videokataloogist pealkirja ning paar aastat tagasi lugesin, et teos kuulub erootilisi piire lükkavate sõltumatute filmide paremikku.
Viieteistaastane Connie unistab poistest nagu iga tema ealine tüdruk. Pere silma alt ära olles käiakse sõbrantsidega salaja rannas päevitamas ning hiilitakse õhtuhakul kohalike noorte kogunemispaika kus flirtida noormeestega ning tunda esimesi suudlusi ja helitusi. Ema ei ole enam tütre parim kaaslane, selle koha peas ja elus on täitnud poisid ning tülitrotsist otsustab neiu oma perega sugulaste juurde mitte sõita, vaid jääb koju aega surnuks lööma. Keskpäeval sõidab aga hoovi auto kahe venama tüübiga kellest üks väidab, et Connie on tema jagu. On alati olnud ja saab alatiseks olema.
Kui filmi algus pakub korralikku perekonflikte ning teismelise mõttemaailmu avavat noortedraamat, siis tundmatu tulekuga lisandub suur annus psühholoogilist põnevikku, õudusfilmilike piinadeni minevat psühhopaadi poolset intensiivset manipulatsiooni noore neiu mõistusega kus üheaegselt võitlevad soov olla kõigi meeste poolt ihaldatud ning samas hirm. Julm mäng kust Connie "pääseb" enam-vähem selle hinnaga mis teda hirmutas, kuid vaatajale jäetakse hoopis avaram perspektiiv, lastakse mõelda märkidele toetudes kaugemale kui 15 aastane peategelanna seda suudaks. Ja see oli vastik. Kultuslik noortefilm mis ühtpidi pakub mõtlemisainet nii noortele neidudele ja kuttidele kui nende vanematele. 5/5
Laura Dern ja Treat Williams ühes tihkelt kirjutatud hirmu ja armuga dialoogis.
No comments:
Post a Comment