Rare Exports

Rare Exports: A Christmas Tale - Jalmari Helander 2010

Jalmari Helanderil oli aastal 2003 hea idee ning perekonna toel ( stsenaristist vend, filmilavastajast õde ning peosas õemees) vändati lühifilm Rare Exports Inc. mis koheselt äratas elavat tähelepanu lühifilmi ning fantasy-kino festivalidel. Kõige suurema tõuke tuntusele andis aga filmi tasuta levitamine netis, alul allalaetava failina, hiljem esimeste juutuubide tekke ajal võis aga seda juba mitmest eri kohast online vaadata. Film oli humoorikas, põnev ning stilistiiselt tasemel. Lugu universaalne ning tugevatele märkidele mängides lihtne, seega mõistetav kultuuritaustast hoolimata igaühele. Ja igaüks vaataski, ei olnud foorumit kus selle video link läbi poleks käinud ning sellest rääkisid nii pankurid, sekretärid kui kojamehed. Kaks aastat hiljem valmis veelgi tumedamates toonides Rare Exports: The Official Safety Instructions luues edasi lavastaja visioonimaailma ning nüüdseks on ekraanil Rare Exports´i täispikk mängufilm. Mulda pistetud seeme on sirgunud tugevaks sihvakaks puuks, kompaktne idee on tänu õigele turundusele (tasuta jagamine, põhjamaisusele rõhumine, jõuluvana legendide ärakasutamine) muutnud ühe reklaamklipi rahade ning näitlejatest sõprade abil linti võetud lühifilmi sellel aastal kogu maailma kinosid vallutavaks jõulufilmiks.

Aga selles nimetuses "jõulufilm" peitubki ämber millesse tegijad ühe jalaga astusid. Me kõik teame millised on jõulufilmid selles kõige valgemas kohevamas küünlahubasemas tähenduses ning kahjuks ei olnud Rare Exports siin erand, vaid järgis lõpuks truult kõiki jõulufilmide klišeesid, muutudes karmide meeste survival horrorstoorist iga minutiga järjest disney´maks lastefilmiks. Vaatad veerand tundi ning saad vapustavalt tihke õhustiku mis säriseb ohust samamoodi nagu Carpenter´i "The Thing" või Fessenden´i "The Last Winter", andes mõista, et lubatakse hüva tunnetusega külmkarget horrorit paari kolliga vähemalt. Vaatad pool tundi ning tead, et peale õuduka lisatakse menüüsse veel tubli annus gorekomöödiat, sellist West´i "Evil Aliens´i" või Gulager´i "Feast´i" laadset pullitamist kus ohtralt lendab verd, soolikaid ning kuumi suitsevaid hülsse pumppüssidest. Veel viisteist minutit hiljem oled valmis selleks, et iga tegelane haarab padrunite lõppedes lähivõitluse jaoks mõne oma vööl olevatest külmrelvadest, sest kõik filmis üles astuvad Lapimaa mehed kannavad peale traditsioonilise pussi vööl veel ka kirveid ning vasaraid. Mõte juba joonistab välja hästi sätitud taplusstseenid kus pisidetailidest pakatav koreograafia annab ruumi tapatööle ning viimane omakorda koomikale.

Aga läheb veel veerandtund ning võid juba olla raudkindel, et kõigest eelnevalt kirjeldatust tuleb suu puhtaks pühkida, tegu on lõpuks ikka ka pere pisematele sobiva kinolooga ning paar karmikoelist napisõnalist kanget habemes meest ning siin-seal vilksatavad verepiisad ei muuda filmi jõulurahule rõhuvat kontsepti. Tegu on küll väga vahva ning korralikult nihkes jõulufilmiga, kuid lõpuks ikka jõulufilmiga kust ei puudunud isegi šanrile lausa kohustuslikult omane silmatorkavalt halb arvutigraafika. Teos jääb kahtlemata tuhandete lemmikuks, kuid esimestest filmidest läbi lipsanud süvamusta huumorit näeb siin vaid paaril korral ning verehimuliste ohtlike "olenditega" kaasnevat julmust üldsegi mitte. Unikaalselt loodud tegelaskujud kes ühtaegu nii puhtalt soomlaslikud ja samas ka tüüpilised hillbilly redneck´id, kenad võttepaigad lumiste mägede vahel, hea huumor nii kurb-sooja südamlikkuse kui julmemate naljade koha pealt ning omapärase huvitava uue põhjala mütoloogia loomine, kuid paar vinti oleks võinud veel julgelt peale keerata, et teha omapärasest jõulufilmist tõeline friikide jõulupidu. 3,5/5

Ivo Schenkenberg ise.