Wednesday, December 01, 2010

Detective Dee and the Mystery of the Phantom Flame

Di Renjie - Hark Tsui 2010

Kohtunik Di lugu, keda selline reklaam ikka külmaks suudaks jätta, isegi inimene kes lugeda ei oska ega Van Gulik´u detektiivijuttudega kursis ei ole, hõõrub rõõmust käsi kui Di jutuks tuleb. Liialdused jah, kuid vähemlt mina kui suur Di lugude austaja, tunnen küll sedasi ja minul võttis kohe jala nõrgaks kui jutud filmitegemise ümber ning soosivad arvustused netilehtedele ilmuma hakkasid. Läbenenud plaatigi riiulile panna, läks teine kohe masinasse nii kui uksest sisse sain. Kümme minutit hiljem vajus suu mossi, sest korraliku ajastutruu detektiiviloo asemel teht hoopis algust kireva muinasjutuga.
Kuid oodake! Kas mitte igas Di jutus ei ole sees üleloomulikud jõud? Ikka kusagil passib ju mõni kummitus, asjad kaovad saladuslikult ning ebamaiseid marduseid on kõik udused sillaalused, hüljatud templid ning lossiaedade kottpimedad nurgad täis. Ja iga kord leidub ulmelistele juhtumistele ning vaimuolenditele lõpuks loogiline seletus. Mõningate mööndustega oli nii ka seekord. Kahjuks jäi müstika joon sisse ning täiesti seda välja ei aetud, makstes selle läbi lõivu filmi ultra-kommertslikule väljanägemisele. Täpselt selline suur võimas kino vägevate efektidega ja eks seal on vaja ka fantaasiamaailma sisse jätta, noorte sihtgrupile oleks ju kuid vaid mõistusele toetuv thriller liiga igav olnud. Kaval kohtunik Di oli asendatud detektiivist kung-fu ässaga kes küll mõtles aga vajadusel võis ka äsada nii, et tükid taga.
See väline kest jättis soovida, kuid räägin nüüd miks on tegu lõpuks ikkagi hea filmiga. Muidugi on ka stoori piisavate keeretega ja pidevalt põnevust pakkuv, kuid suurim pluss tuleb minu poolt hoopis wuxia steenide eest. Nagu ma siiani teadsin suri see üllas kinoliik aastal 1994, kuid nüüd selgus, et surmaune asemel veidi lihtsat tukastati. Kohtunik Di näitas, et korralikku wuxiat on võimalik tänapäeval samuti teha (Tsui Hark lavastajaks või mitte) ning demonstreeris, et arvutigraafika võib siin hästi abimeheks olla. Kõigeopealt vanakooli traadiballetti maa all käikudes, siis irvitama panevat võitlust metskitsedega (!) ning lõpuks kloostriõuel toimuv kahevõitlus mis ilmekalt näitas kuidas uus tehnika võib võitluskoreograafia ning wuxiale omase fantaasialennuga sümbioosi moodustada. Ausõna, hing rõkkas peale filmi vaatamist, sest minu lemmikžanr elab edasi ja suudab uutes filmides silmrõõmu pakkuda. Kokkuvõtte liiga särav, kuid lugu oli põnev ja martil arts mõttelennuga loodud. 4/5

8 comments:

Lauri said...

Ma paadunud ja igipõlise kohtunik Dee fännina heidaks ka pilgu peale

Trash said...

Võin laenata, kuid see on kirev seiklusfilm, mitte vaoshoitud uurimine. Tegevus toimub mõne provintsilinna asemel hoopis keisripalees.

Lauri said...

ah jaa, noh mul on mitu kompleksi mis tõenäoliselt takistavad selle filmi vaatamist. näiteks ei salli ma silmaotsastki kätši käigus ringilendamist ja muid gravitatsiooni eiravaid trikke. pilusilmade nägude eristamisega on mul ka raskusi, kogu aeg on mingi probleem, et kes see nüüd oli. rääkimata sellest, et nimed ei jää ammugi meelde.

Trash said...

Lendamist ikka on, mõrvademüsteerium on selle kõrval teisejärguine.

fushi said...

Loll küsimus ehk, aga kas neid Di lugusid maakeelde ka tõlgiti? Või tuleb mul ingliskeelseid tõlkeid jahtida?

Trash said...

Päris mitu tükki

Tsekka kusagilt netist järjestust, nii on veits huvitavam lugeda, sest mõned tegelased korduvad ning mõnikord viidatakse minevikus toimunud asjadele.

fushi said...

Lahe, tänud!

Mu emale meeldivad kriminullid ropult ja noid ta vist polegi lugenud. Endale lugemisrõõmu ja esivanemale tore kingitus veel otsa.

Trash said...

Eks siis anna teada kuidas meeldis. Mul endal ka paar eesti keeles ilmunud asja veel lugemata, võib-olla laenan Laurilt complete asja eng keeles. Hetkel igal juhul mitte, lugeda on niigi ropult palju.