Shooting the Past

Shooting the Past - Stephen Poliakoff 1999

Ühel hommikul marsivad Londoni lähedal mõisas asuvasse fotoarhiivi ameerika kinnisvaraarendajad ning on väga imestunud, et sealsed töölised ei olegi veel asju kokku pakkinud ning kogu asutus siiani avatud. On nad ju ometigi saatnud mitmeid meile ja saanud vastuseid, mis andsid märku, et arhiivi personal on teadlik maja omanikuvahetusest. Lõpuks nõustuvad jänkid nädalase pikendusega, et arhiiv suudaks selle ajaga leida oma unikaalsele fotokogule uue omaniku, sest vastasel juhul müüakse paar tuhat rariteetsemat fotot maha ja ülejäänud lähevad lihtsalt prügimäele. Käesolevat peetakse taaskordseks Stephen Poliakoff´i teleseriaaliklassikuks, kuid mina isiklikult nii vaimustunud ei olnud kui seda juhtus tema Perfect Strangers´i puhul. Lavastaja mängib üsna sarnastele märkidele, ehk siis minevikunostalgia ning väikeste episoodide jutustamine, pluss ääretult tugev näitlejakaart, kuid õhku tundus seekord vahel rohkem olevat ning siduvat põnevust vähem. Ääretult hea õhustik, taaskord Poliakoff´ile omane sisse lipsanud humoorikus ja ülim meistelikkus näitlejate ning võttegrupi poolt, aga haaravust jäi napiks. 3,5/5

Arhiivipersonal, nende seas võrratud Timothy Spall ja Lindsay Duncan.

Red Light Go

Red Light Go - Ben Barraud, Toby Barraud, Manny Kivowitz 2002

Oli siin selline pop film nimega Premium Rush, kus NY rattakullerid linnakodanikke kiusasid. Minule ei meeldinud, aga kuna sattus pihku see samateemaline dokfilm, siis andsin võimaluse, et järsku polegi sellised liiklushuligaanid ja epudrillad. Selgus et siiski on, isegi hullemad kui hollivuudi kinofilmist näha sai. Ego on meestel ikka mäekõrgune ja kui nad just päevatööd ei tee, siis käivad võistlustel seda veelgi kergitamas, vaja ju näha, et kes see linna kõige kõvem rattamees ikka on? Ses mõttes oligi doki kõige sümpaatsem tüüp see kutt kes möödaminnes poetas kaamerasse, et tema teeb seda kiirkulleri tööd vaid raha pärast ning kui keegi talle 2 tunni võiduväntamise eest samuti 45 doltsi peo peala laoks, võiks "rahvaspordist" isegi osa võtta. Muidu aga maha heidetud vabaaeg. Ülejäänud velopeded muidugi nii ei arvanud, nende jaoks oli ikka tähtis pidevalt mõõtu võtta ja mida rohkem sa seda tehes liiklust segasid, jalakäiaid ehmatasid, seda rohkem respekti pälvisid. Huvitav pilguheid alternatiivkultuuri, kuid sümpaatiat ükski tegelastest välja ei hõõrunud. Kahetsus, et liiga vähe materjali oli ratturile kinnitatud kaamerast, sealt oleks tegelikult ikka adrenaliinipursku välja heitnud rohkemgi. 3,5/5

Ilma piduriteta muidu keegi ei sõitnud, kuid üks võistlusetapp on mõeldud just vaid selliste bike´ide jaoks.

Ripper Street - 1. season

Ripper Street - 1. season - created by Richard Warlow 2012

HÕFFilt tulles kõlbas pohmakaga ja järgnenud post-pohmakaga vaadata küll, aga ei soovita. Pohmakaga leiab ka tegelikult paremat vaatamist, aga kuna ma sellises laisas olekus olin, siis ise otsida ei jaksanud ning nii seeesimene sesoon kahe päevaga libises. Head on niipalju, et eks kogu Jack The Ripperi järgne Whitechapel oli piisavalt eksootiline ning viited modernse aja tulekule tõid muiet näole, aga lõpuks jäi väheks isegi sümpaatsetest peategelastest, sest iga episoodi sisse paigutatud stoorid olid lihtsad ning labased. Ega 45 minutiga enam head krimkat valmis trei, seda enam, et aega vaja kulutada ka karakteritele, nende elu kulgemisele. Ühtset lugu hoidva sesoonina kindlasti hulga huvitavam kui see peotäis pisikesi mõrvauurimisi. Eriti häirisid mind aga kolm asja. Esiteks see snuff filmi tegemine. No mis kuradi snuffist sa juttu teed, filmikunstigi veel õieti leiutati ning valminud vaid paar tosinat linalugu. Teiseks tundus veider, et kui kord läks juurdlus juudi lastekodusse, siis hiljem kõik sarja jooksul leitud lapsed viidi vägisi just sinna, olid nad siis juudid või mitte, aga stsenaariumis visanduv armulugu nõudis, et just juutide sekka tuli ka goide lapsed paigutada. Ja kolmandaks ei mahtunud mulle pähe, et miks juba 4 aastat Londonis elanud jänki nägi ikka välja justkui kauboi ning vehkis pidevalt revolvriga. Kõik teised olid Holmes´id ja Watsonid, aga tema justkui mõni faking Wild Bill, viisaka ülikonna asemel veidrad hilbud ümber. No ja siis muidugi veel see CSI teema... 2/5

Viktoriaanliku inglismaa porno.

The Seventh Companion - Седьмой спутник

Sedmoy sputnik - Grigori Aronov, Aleksey German 1968

Endised tsaarivenemaa ohvitserid on kogutud kombineeritud vanglasse kohtuotsuseid ootama, nende hulgas ka filmi peategelane, süütult vangi mõistetud armeejurist. Reaalses elus pandi muidugi kõik kohe seina äärde ja kui tehtigi väheke õigusemõistmist, siis moepärast ja eks tulemus oli sama. Filmis aga on punaarmeelased viisakad, poputavad pursuisid ja lasevad lõpuks vabakski. Juristil aga vabaduses enam lusti ei ole - sõbrad kadunud, tiitel samuti ning loomulikult on ta korterissegi end sisse seadnud ehtsad nõukogude inimesed. Aeg suunduda frondile, seekord teise armee ridades. Vast tõesti ei olnud kinolugu tavapärane kodusõjafilm, kuid ega see propagandistlik tunne end küljest lasknud, lõpuks jättis ikkagi selle kangelasliku, kuigi inimhinge avaruse mõistes, meki suhu. Õrnalt, kuid siiski nii, et see film lavastaja loomest ainsana ei ole tsensorite tõttu riiulil seisnud. Kahetsust tundsin, et Aleksei German´i kinikirja siin veel tunda ei olnud. Mõistan, et esimene täispikk linalugu ja egasaagi kohe autorile omast pildikeelt oodata, kuid justkui viiteid sellele oleks võinud anda, jätta seda Germani filmi aurat maha. Mitte halb kino, oh ei, aga samuti mitte kodusõja ega Germani säravaim pärl. 3/5

Utopia

Utopia - created by Dennis Kelly 2013

Kaks episoodi - väga põnev. Neli episoodi - pettumus on juba tõusmas, kuid mõistus väidab, et kindlasti ei saa nüüd enam edasi minna labase ravimifirma paranoiapõnevikuna, vaid loomulikult toovad tegijad sisse ulmelisi müstilisi käike. Kuus episoodi - vaatamata põnevusele siiski oma lahendites ja loo jutustamises igav. Indrek Hargla väitis, et välisele visuaalsele küljele oli ühe seriaali kohta liigselt rõhku pööratud ning see asus varjutama tegevust ennast, aga minu jaoks lõpus seda tegevust nii palju ei olnudki ja see mida pakuti, kordas juba sarja esimeses pooles nähtut. Koomiksist rääkiva koomiksina oleks olnud põnevam kui koomiksist rääkiva põnevusseriaalina seda oli, vast siis oleksid katsejänes-ohvrid saanud lisaks veel rohkem isikupärast sügavust. Kogu see paha ravimitööstus on oma temaatikaga lihtsalt nii eilne päev, et ilma paranormaalse lähenemiseta siit enam paljut välja ei pigista. 3/5

Filmiküsitlus - Bert Nevesisest

Üle kolme aasta tagasi sai filmiküsitluse sarjaga pommitatud Nevesise Erksi, aga kuigi meesaeg ajalt kirjutas, et kohe kohe vastan, on tema vastused siiani blogitoimetuse postkasti saabumata. Muusikanõugogut kuulates aga selgus, et Bert on mu blogi andunud lugeja ning temalt tulid palve peale vastusedki imekärmesti. Kena! Nevesis on aga juba asju pakkimas, et sõita järgmisel nädalal Poola mainekale “Asymmetry" festarile esinema ning järgmiseks õhtuks on nad bookitud Mazowiecki rockifestarile. Õnn kaasa poistele ning et ikka tuuribussis õlu ja nali otsa ei lõppeks! Viimane vast mitte, aga esimese koha pealt ei saa kindel olla, sest bussis on ka Pajos, he he!


Nimi: Bert Järvet
Bandcamp: Nevesis
Facebook: Nevesis
YouTube: Nevesis
Koduleht: Nevesis

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Minu total lemmikfilm läbi minu võrdlemisi lühikese ajaloo, on kindlasti Chan-wook Parki "Oldboy". Olen seda ühe korra vaadanud ja rohkem ei kavatse ka. See oli sellel hetkel perfektne filmielamus, emotsionaalne sätung, miljöö jne, kõik oli kümme kümnest.
Teised suured lemmikud on "City of God", "Princess Mononoke" ja võrdlemisi uus šoti komöödia, "The Angel's Share". Lisaks meeldis mulle väga ka "Black Swan". Anything that's dark and gloomy... Lisaks on mulle väga oluline Sõrmuste Isanda triloogia, lapsepõlve suur nostalgitsemine....

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Oligi Ilmselt "The Angel's Share". Käisime isaga üle pika pika aja koos kinos (vana hea romantiline father and son fishing trip..), me mõlemad oleme suured šoti viski austajad ja film räägib neljast (oli vist neljast) noorest viskivargast. Väga südamlik ja huumorirohke, väga hea kohtingu film!

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal olen kuulanud muusikat, mis erineks nii palju kui võimalik Neveka repertuaarist. St võimalikult vähe jõulisemat rokki (erandiks siin kohal Killing Joke "Absolute Dissent"), aga jah, õudsalt viskab koppa vahepeal...
Viimasel ajal olen palju kuulanud nt David Byrne & st. Vincent'it. Äge stiilne muss.
Kui on eriti sume tunne, siis Erykah Badu't.
Tegelt tõele au andes, siis lähiajaloo täielik lemmar on lihtsalt vaikus

Tänan Bert!

Kaader filmist Cidade de Deus.

Boss - 2. season

Boss - 2. season - created by Farhad Safinia 2012

Bossi esimene sesoon oli hea, aga teine veel parem. Teine oli petlikum, rohkem vaatajat narritavam ning läbi selle üllatusterohkem. Oskas nii kenasti uinutada, et tekkis juba kerge pettumus, aga see kõik oli muidugi tegijate poolt täpselt nii planeeritud ning kui siis viimaste episoodide ajal pommid kukkuma hakkasid, ei pääsenud keegi varju. Kelsey Grammer´i poolt mängitud linnapea oli ebameeldiv tegelane, aga mõnede veidrate sirgete omadustega ning just sellele teises hooajas kaart käidi, muudeti väheke proportsioone ning kergeusklikuna läksin koheselt õnge. Selles mõttes, et hea mäng sarja loojate poolt. Teine heategu nende poolt oli see, et kuigi tegelaskuju saab esimisessesoonissurma, leiab ta teises ikka vewel tööd, seekord siis juba linnapea viirastusliku pildina, muutudes mehe südametunnistuseks. Seda viimast muidugi Tom Kane ei vaja, peotäis pille taas sisse ning kadunud ta ongi. Väga heaseriaal ning mul on südamest kahju, et kõik need poliitilised ja kapitalipõhised manipulatsioonid jänkidele võõraks jäid, sari kodumaal piisavalt madalaid vaatajanumbreid hoidis ning tänu sellele kolmandat sesooni ei saanud. Kuigi teine tõmbas hooajaliselt otsad kokku, oli näha kõiki märke, et kuidas kolmanda oleks imekenasti saanud veel otsa kleepida. 5/5

Boss on käsud jaganud.

Mission Hill

Mission Hill - created by Bill Oakley, Josh Weinstein 2002

Mission Hill saavutas kultusstaatuse suuresti tänu sarja pooleli jäämisele. Vähemalt nii ma targemate juttu lugesin ja seda kergelt ka usun, sest animeeritud komöödiasarjana ei olnud see just kõige vaimukamate killast. Küll aga kiidaks korralikult läbi mõeldud karaktereid ning nende omavaheliste suhete südamlikkust, sarja dramaatilisemat külge. Eeskujuks üheksakümnendate indiekoomiksid kus tegelasteks tavalised inimesed oma igapäevamuredega ning sedalaadi asi töötas suurepäraselt. Naljad aga olid tihti episoodide kaupa kvaliteedilt kõikuvad, üle pingutatud ning labaselt välja mängitud, pannes küll aeg-ajalt muigama, kuid kohe kindlasti mitte diivanil naerust vappuma. Iisi slacker-indiekana päris mõnus vaadata, selline vaikne ajaveetmine lahedate inimlike tegelastega, nende kümne aasta taguste hipsteritega. Eriti meeldis mulle alkohoolikust poolearuline koer Stogie. 3/5

Quilombo

Quilombo - Carlos Diegues

Brasiilia 17. sajand. Põgenenud orjad suunduvad mägedesse, et ühineda seal redutavate saatusekaaslastega. Niinimetatud orjade vabariigi Palmares´i juht, elatanud nõid, kroonib ennustusele toetudes ühe südi orja kuningaks ning viimane suudabki aastaid kommuuni kaitsta, kasvataa ning õitsvana hoida, sest portugalil on käsil sõda hollandiga ning üks orjade enklaav ei ole prioriteediks. Aastaid hiljem aga olukord muutub ning kohalike maaomanike, kes ihkavad nii orja kui nende hõivatud maaalasid, eestvedamisel alustatakse sõda Palmares´i "riigi" vastu. Kogu see ajalooline taust oli minu jaoks väga huvitav, kuigi film ise kannatas kohati liiga tugevalt keskpärase produktsiooni ning hipilike lähenemiste tõttu, et justkui tore kommuunike kus kõik elavad rahus ja harmoonias, kannavad kirevaid lillekleite ning erinevad hõimud kannavad justkui erinevate tänavagängide stiilis eristuvaid näomaalinguid ning rõivaid. Viimane ei sobinud minu arust siia, seda enam, et 17. sajandi orjade puhul peaks olema üks hirmus kultuuride ja keelte baabel ja mitte nii selgepiiriline külade kaupa klassifitseerumine, kuid samas kogu linaloo tonaalsuse taustal, oli see väike gängiviide isegi kakspidine - veider, aga samas ka värske.Huvitav oli veel see, et Palmares´isse ei põgenenud mitte vaid suhkrurooistanduste orjad, vaid sinna võeti vastu ka kõik soovi avaldanud valged sisserändajad ning kohalike indiaanihõimude liikmed. Selline omapärane infopala brasiilia ajaloost, sisult lihtne, pildilt liiga stiliseeritud, aga teabe poolest igati kompu koloniaalsõdade kuva. 3,5/5

Sõdalaskuningas.

Bleeder

Bleeder - Nicolas Winding Refn 1999

Ei olnud mul algusest peale Bleederiga mingit head tunnet, aga asusin vaatama ja seda poolkohustusega, et kui kõik muud Nicolas Winding Refn´i filmid nähtud, siis peaks ju selle samuti... Ja lõpuks veetsin aega tehes mängu, et kas järgmine ekraanile ilmuv nägu on Pusheri triloogiast läbi lipsanud näitleja või mitte? Et see mängis seal Pusheris seda ja too toda, aga kas seda nägu ka näha sai või täitsa uus? Ühesõnaga igavlesin. Film oli minu arust nagu koolitöö, et ise arvatakse end juba maailmakino verstapostiks, kuid filmil pole tegu ega nägu. Tunne oli selline, Refn´i sellises egolaksus ei süüdista. 1,5/5

See poster sattus noorena vaatevälja ja küll ma siis mõtlesin, et mis film see selline küll olla võiks ja kindlasti üliäge? Hetkel ei viitsi aga enam huvi pärastki pilku peale panna. He he!

Curb Your Enthusiasm - 5. season

Curb Your Enthusiasm - 5. season - HBO original series 2005

Kunagi jätsin Curb Your Enthusiasm´i pooleli, sest igavaks kiskus. Üle mitme aasta otsustasin taas edasi vaadata ning olen ikka veel samal järeldusel - vähemalt viies sesoon küll kuidagi esimese kahe tasemele ei küündi. Ei sinna lähedalegi. Suurimaks põhjuseks on püüd väänata karaktereid vastavalt huumorile, mitte teha huumorit mis sobiks tegelaste jaoks. Mõtleb Larry David paar koomilist situatsiooni välja, aga kui näiteks need tegelikult siia sarja ei klapi, siis ometigi pressitakse vägisi sisse, muutes kõike muud naljale sobilikuks. Tema on selline nagu ikka, kuid nii mõnedki "sõbrad" ja tuttavad saavad ränga väärkohtlemise osaliseks. Samuti puudub huumoris intensiivsus, seda on tegelikult episoodi peale liiga vähe, püüdes kogu 28 minutit vaid kahel tegevusliinil üles ehitada, rääkimata sellest, et huumori matemaatika saab vaatajale ruttu selgeks ning tänu sellele on pooled puäntidest ette aimatavad. 1,5/5

Filmiküsitlus - Dario Russo

Eile kirjutasin seriaalist, täna väike intervjuu looja-lavastajaga. Danger 5 on HÕFF´i kavas jagatuna kahte ossa, ehk siis episoodid 1-3 ühel seansil ja 4-6 teisel. Aga piloot osa? Ma küsin, et millal näidatakse pilooti? Mitte, et see nüüd palju juurde annaks, sest tegu siiski reklaami eesmärgilvalminud tööga, aga siiski. Viisakas oleks ja fännid saaks täiskõhu tunde kätte.

Name: Dario Russo
IMDb: Dario Russo
Homepage: Dinosaur

1. What movies and what kind of movies are you favorite ever? What movies have impressed you deeply?

My Favourite movie ever is Jurassic Park. It was my favourite movie as a child so I am probably biased by nostalgia. I can't watch this movie enough. I can watch anything with dinosaurs in it.

I also love Robocop. I think Paul Verhoeven has an amazing ability to create amazing action movies that are infused with a really dry sense of humour without getting branded as 'action-comedies'.

2. What was the last memorable movie you saw?

I really enjoyed Django Unchained. Coincidentally, I think Tarantino, much like Verhoeven, has a talent for marrying comedy and exaggerated violence extremely well without seeming forced.

3. What kind of music/bands have you listened lately and feel happy to suggest?

I have been listening to a band called Unknown Mortal Orchestra. Their latest album "II" is great. I particularly love the track Opposite of Afternoon. It's the kind of track that should be listened to while riding a tractor on a bright day.

Also, I have been giving a Japanese fusion band called Casiopea a lot of playtime. I recommend their 1981 album "Eyes of the Mind". You should really only approach that album if you like Jazz fusion though, it's dense.

Thank you Dario!

Kaader filmist Jurassic Park.

Maniac

Maniac - Franck Khalfoun 2012

HÕFF-i avafilmiks valitud Maniac´i remake on saanud paaris kohas kiituse osaliseks, kuid mitte minu blogis. Mulle üldse ei lähe korda teiste vaimustus, et näe kus nüüd võeti sõbralik kääbik ja muudeti naisi rapsivaks meelehaigeks, ega vaimustunud ma nii palju ka kiidetud first-person kaameranurgast, kuigi filmi kõige parem moment toodi just läbi selle esile. Räägin stseenist kus tütarlaps hakkab aimama, et ta viibib samas ruumis mõrvariga ning kuidas hirm tasahilju ta kehasse voolab. Näitlejatar sai selle edasi andmisega hästi hakkama ning läbi mõrvari silmade filmituna sai vaataja täpselt näha seda hetke, et millal sa vastas oleva inimese näost välja loed, et ta sinu halbu kavatsusi aimab, millal tead, et nüüd nuga rindu, sest enam sa oma isikut ta eest varjata ei suuda. See nagu öeldakse, et koer haistab inimesese hirmu ja siis võib hammustada ning sama siin, vaataja läbi tapahullu silmade näeb mil vestluspartner kartma hakkab ning siis tuleb muidugi kohe hambad sisse lüüa. See hetk oli super, kuid muidu minu jaks liiga ulmane, see tähendab liiga rumalalt tapja ettekujutuspilte ning vaimupsühhedeeliat täis topitud. Originaal on ikka parem, seal oli kogu tegevus sirgjoonelisem ning läbi selle ka põnevam...ööö...õudsam. 2,5/5

Elijah Wood võib tappa või tuhandeid, aga ikka jääb nutuseks kääbikuks.