Ghost World

Daniel Clowes - Ghost World
BV2 Productions / Bad Vugum OY 2002


Koomiks oli Raamatukoi aknal, hinnaks kuuskümmend krooni. Mõtlesin, et peaks Opsilt laenama, ei ole mõtet ise ostma hakata. Ops aga väitis, et mäletan valesti, temal ei olevat seda koomiksit kunagi olnud, küll aga olevat Antti, ehk Soome-Ants selle just paar päeva tagasi ostnud. Mõtlesin, et neetud, oleksin võinud ikka ise ära osta, võib ju ka Anttilt laenata aga millel kõik see veel orgunnida, sarjist nuruda ja kokku saada. Antti aga võttis ise ühendust, väitis, et tal on mulle jõulukink ja võite ise arvata mis see oli. Jah, Ghost World´i koomiks ning suur sinine Karl Fazer. Tänud veelkord kallis Antti! Soomekeelne ja soomlasena leidis Antti kohe paar asja mille kallal viriseda, et seal pole tõlge kõige parem ja sellist slängi noored ei kasuta. Võib-olla teismelised tüdrukud tõesti, kuid kolmekümnesed homomehed kohe kindlasti kasutavad. Rebecca ja Enid´i tekst oli täpselt nagu mu tuttavate soome gayde suust - sama släng, pidev ironiseerimine, üksteist taga ajavad vaimukused ning rahulolematuis kõigi ja kõigega. Nüüdseks on küll see väheke tagasi tõmbunud, kuid üheksakümnendate keskpaigas oli kogu Keijo ja Urho jutt nagu Ghost Worldi koomiksist pärit. Selline isiklik meenutusparalleel tegi lugemise mõnusaks, õhtul võtan ka filmi taaskord kavva. Tundus, et joonistatud ja filmitud Ghost World on kaks erinevat asja ning vaid põhipunktides ühtivad.

The Beast of War

The Beast of War - Kevin Reynolds 1988

Aasta tagasi vedeles selle filmi DVD mitu head kuud minu käes aga vaatama ei hakanud. Ei usaldanud omanikku, noor poiss, vaimustub liiga kergesti ning võib ka igatsorti sõjakäkerdiste peale kiidulaulu lasta. Viis solvunud omanik filmi mu töökaaslasele ja kui tema ka kiitma kukkus, siis tekkis tunne, et tegu võib tõesti millegi väärtuslikuga olla. Kõige lõpuks kirjutas sellest oma blogis veel ka kamraad Metsavana, kommentaarides kiitis Muda teost kui muljet avaldanud lapsepõlvemälestust ning nüüd lõpuks sain ka ise pilgu peale. No oli hea film küll, ei aja tagasi. William Mastrosimone tööl põhinevas filmis oli Kevin Reynolds osanud üpris detailitäpselt ja põnevalt luua nõukogude tankimeeskonna ning pustu võitlejate vahelise konflikti. Teelt eksinud T-62 tank sõidab kaarti omamata mägedevahel olevasse tupikusse ning seda võimalust asuvad ära kasutama kohalikud mudžaheedid kellest poole moodustavad röövlid ning teise osa kohalikud talupojad kõrge üliku järeltulija juhatusel. Viis tankimeeskonna liiget asuvad raudses kindluses põgenema neid jälitava tosinkonna jalamehe eest ning kanjonite vahel puhkev kassi-hiire mäng võib alata. Ühel pool nõukogu tehnika viimane sõna, läbimatust terasest soomusmasin rikkaliku relvastusega ning teisal käputäis Esimese Ilmasõja aegsete vintpüsside, paari granaadi ning tankitõrjerakettidega rätipäid. Hinge jäi kriipima need paar momenti kus hiigeltanki suudeti 80 liitri diisliga üle 12 tunni liikvel hoida ning peategelase lahkumine, mis eiras igasugust sõjatribunaliga seotud loogikat, kuid üldpildis olid detailid kenasti paigas. Vene sõdur jõi alkoholisisaldusega pidurivedelikku, röövis surnuid ja sahkerdas ning kuulas raadiost Kino lugu Тролейбус. Pinevus oli pidevalt laes, kohalikku kultuuri ning kombestikku tutvustati ning enim kiitust vajab vast lõik, et aastal 1988 olid tegijad Külma Sõja järellainetuses suutnud teha üsna kõrvalseisva linaloo, ühtviisi sümpaatiat jagati nii nõukogude noorsõduritele kui kohalikele vabadusvõitlejatele. Sõjafilmide fännile kohustuslik vaatamine! Tänu filmistuudio intriigidele jäi see teos omal ajal varju, kuid tegelikult peaks kuuluma sõjafilmide klassikasse, sinna üsna Das Boot´i külje alla. 4/5

Tapa või sind tapetakse!

School on Fire

Hok haau fung wan - Ringo Lam 1988

Ringo Lam´il on tuli haaranud kõike. Alul oli City on Fire ja Prison on Fire, siis lisandus School on Fire ning Prison on Fire 2, nüüd on aga kavas teha veel Cemetery on Fire ja Firestation on Fire. Minu poolest oleks võinud selle vanglatulekahjuga lõpetada, sest koolis toimuv ei köitnud mind enam kuidagi. Oli küll ülikarm ja konkreetne lõpp ja mõned vahele poetatud tujutõstjad, kuid üldmulje jäi kui keskpärasest head versus halvad ja mõned head-halvad triaaditegelaste kemplemisest, põhjuseks mõned teismeliste "kooliprobleemid". Lugesin, et koolidraama momente olevat tsensorite poolt kärbitud ja tehtud ruumi vägivallale, võib-olla oleks lavastaja versioonis see koolisüsteemi kriitika ja õpilaste isiklikud probleemid sügavamalt puudutanud, nüüd aga jättis oma aja filmi mulje ja 20 aastat peale valmimist ei tundunud enam aktuaalse ega huvitavana. 2,5/5

Koolitüdruk pättide küüsis.

Pontypool

Pontypool - Bruce McDonald 2008
Eve: The Temptation - Britt Randle 2002
Dada Dum - Britt Randle 2007
The Deaths of Chet Baker - Robert Budreau 2009

Kaheksa aastat tagasi oli mul päris karm paanikahoog. Kui alul sees keeras ning ma ei suutnud sekunditki paigal püsida, siis enne kaelalihaste krampi ja teadvuse kaotust lõi kõne segamini. Mõtlesin peas üht, kuid suust väljatulevad sõnad olid hoopis teised, kusjuures samas sain ise väga hästi aru, et räägin hoopis seosetut iba. Tahtsin kõrvalseisjatele teatada, et on ülipaha olla ja abi paluda aga välja tuli otse kui lapselalin, laused ilma mõtteta ning sõnad õhust haaratud. Seetõttu tulid mulle vägagi tuttavad ette momendid kus nakatunu hakkas järsku sõnu kordama ning käänama ilma, et sel oleks mingisugust seost olnud hetkeolukorraga. Mõistsin seda hirmu mis neid haaras enne kui sõnajõud mu mõtte täiesti enese alla mattis, teadsin väga hästi mis tunne see on kui sa oma kõnet järsku enam ei kontrolli. Sõnaviirused ei ole uudne teema, minu arust tegi sellest juttu isegi Grant Morrison, küll aga suudab see nakatatud kõne teema siiani mu uudishimu hoida. Kahjuks aga ei pakkunud Pontypool sedalaadi ulmelist (?) teemat piisava nutikusega, idee toodi küll letile, kuid jagama ei hakatud. Minu poolest oleks võinud 20 minuti jagu raadiloba vähemaks võtta ning selle asemele nakatunud sõnade teaduslikku tausta pakkuda, seletada mitmeid kõneviiruse teooriad ning sinna vahele pakkuda...näiteks kõnekoodiga avatud füüsilist mutatsiooni. Väheseks jäi keldriruumi surutud põnevusest kui ka intrigeeriva teema taustakäsitlusest, kunagiste indietööde eest kultuslavastaja staatusesse pääsenud mehe jaoks liiga lihtne teos. Boonusena kaasas olevad Britt Randle´i lühifilmid Eve: The Temptation ja Dada Dum jätsid Marilyn Mansoni ja Tool´i videote mulje ning Robert Budreau The Deaths of Chet Baker jättis lihtsalt külmaks. 2,5/5

Väike lõpuvallatus.

Cabaret Voltaire - Stolen Files : La Edad De Oro

Cabaret Voltaire - La Edad de Oro
November 10, 1983 TVE Studios, Madrid

01. In The Shadows
02. Animation
03. Just Fascination
04. Over And Over
05. The Dream Ticket
06. Product Patrol

Peaks netist mõned CV-i albumid alla tirima, just needsamused mis noorena meeldisid. Ega rohkem ole vaja ja bändi muu loominguga tutvuma ei hakka, on nad ju aastate varrel lindistanud nii palju materjali, et kui 320kb mp3 formaadis alla tirida, peaks kõvakettal oma hea 10 GB-d ruumi tegema. Kes seda aga kuulata jaksaks. Stolen Files´i bootlegisarjas mis laseb välja Itaalia La Edad de Oro telesaate kontsertlindistusi, kõlasid kõige paremini Fascination ja Over and Over, vanad tuttavad hitid.

The Confessional

Le confessionnal - Robert Lepage 1995

Tänud lähevad Joonasele kes mu Possible Worlds´i postituses soovitas lähemalt uurida french-canadian juurtega filmilavastajaid ning sellest algatust saades uurisingi siis, et mida kena Robert Lepage peale võimalike maailmade tutvustamise veel teinud on. Tõesõna, Possible Worlds oli täielik lemmik aga ilma Joonase vihjeteta poleks ma küll mehe teisi filme IMDb kaudu brausima hakanud ning ka käesolev kalliskivi oleks paratamatult nägemata jäänud. Või vähemalt jaanuari kuus aastal 2010, sest vaevalt nii hea film igaveseks mu eest peitu oleks osanud pugeda. Alul kiskus kõhus lausa krampi, tehti hüpe peategelaste vanemate ellu viiekümnendate alul ning koheselt tundus, et need kanada konnasööjad ei saa kuidagi ilma oma minevikus sonkimiseta. Tulid meelde filmid nagu Léolo kus vägistati kassi ning C.R.A.Z.Y. kus vägistati vinüüle ning mõlemad olid nii minevikulaksuga french-canadian kui olla saab. Punnitasin peas veel mõningaid filme ja läbi hägu tundus, et kõik sealsed filmid kujutavadki ainuüksi möödanikku. Tahad vaadata korralikku tänapäevast draamat, järelikult pead vägisi saama veel ka korraliku annuse lavastaja lapsepõlvemälestusi prantsuse kvartali elust. Paarikümne minuti pärast tuli sisse aga austusavaldus vanameister Alfred Hitchcock´ile, juttu tehti tema filmi I Confess võtetest ning kogu see minevikku meenutamine ei tundunudki enam nii igav. Tänapäeval ( filmi mõistes siis üheksakümnendate alul ) toimuv muutus samuti põnevaks ja seda nii lihtsat liini jälgides kui ühe mehe teabeotsingud, tema püüd teada saada mis juhtus ta enesetapu teinud emaga ning kes on ta bioloogiline isa. Appi tuleb noorem (kasu)vend ning kahe mehe poolt kokkupanemist ootav puzzle on järsku nii haarav, et lausa ootad tagasivaadet viiekümnendatesse, hetki mis vaatajale paljastavad järjekordse minevikusaladuse. Ja taaskord oli Robert Lepage peale ülipõneva sisu loonud ka fantastiliselt kauneid kaadreid. Filmis Possible Worlds kasutas ta visuaalsete pärlite loomisel maitsekalt arvutigraafika abi ning hilisemas The Far Side of the Moon´is võttis appi sajanditagused kinoimed, montaažitehnikaga mängu ja makettide-butafooria kasutuse. Tema debüütfilmis oli mees aga lahendanud silmale kaunite momentide haaramise geniaalselt. Ta oli lihtsalt timminud välja kaameraasetuse koha nii, et kogu objektiivi läbi jäädvustuv asetses optilise illusiooni ääremail, ilma tehnilise segamiseta loodi momente mis jätsid vapustava mulje. Võlumaailma tabamiseks tuli vaid kaamera täpselt õigesse kohta paigutada. Imeliselt ilus thriller mille põnevuse ehitab dramaatika ning lisaks tehakse veel kummardus maailma filmiklassikale, no mida enamat võiks üks viisaka kinokogemusega mees tahta. Robert Lepage teostega jätkan peatselt, tundub olevat mees kelle kogu looming vajab, lausa nõuab tutvumist. Alfred Hitchcock´i preestripõnevik I Confess tuleb samuti taaskord läbi vaadata. Fakt, et see mul kunagi nähtud, kuid üsna sumuselt meeles, ei kõlba enam enesetundega kokku. 4,5/5

Üks punn tuleb täishindest vähem kuna pildil olev kutt klasvatas filmi lõpuks pikad juuksed ja nägi välja justkui junkie-fabio.

Tallinn Daggers - The Last Escape

Tallinn Daggers 2009

1. Megalosaurus
2. Island Phi Ley
3. Flesh Parade
4. The Last Escape

Tallinn Daggersi puhul hakkas koheselt häirima vokaal mis tundus väga popine olevat, selline tiinekarockile omane kähisev mesi mis peaks ühteaegu olema karm aga samas ka õrn. Island Phi Ley loos tungis see kuidagi väga esile, lugu meeldis esimesest kuuldekorrast koheselt, vokaal aga jättis justkui tavalise, mainstreamile omase varjundi juurde. Kolmandal-neljandal korral aga enam sellele tähelepanu ei pööranud ning isegi palade selgus ning lihtsus hakkas meeldima. TD puhul oli muidugi minul asi eelarvamuses, nähes külalisesinejana Valter Nõmme nime, ootasin ma ka muusikast rohkem müra, sahinat ning kriipi. Korduval kuulamisel eelhäälestus hajus ning töö taustaks sobis bänd vaga nitševoo. Netist antava EP-na mõnus, täispikalt plaadilt ootaks paksemat massi.
Lae alla siit: Tallinn Daggers - The Last Escape

Foto bändi MySpace lehelt.

Dance Party, USA

Dance Party, USA - Aaron Katz 2006

Miniatuur noore elust, väike sõltumatu filmike. Kahe noore kohtumine, väheke mõlema tausta, paar keskustelu sõpradega, üks kurb lugu mis olla päriselt toimunud või nii poolenisti väljamõeldis, paar pudelit alkoholi ning öiseid tühje tänavaid ning seda kõike 36 tunni jooksul. Mitte just Larry Clark´i kultuslik Kids, kuigi sarnasusi võib leida aga täitsa vaadatav ja tänu suurepärastele plikadele isegi nauditav. Kui kuttide jutt ning olek oli puine poosetamine, siis Anna Kavan´i ja Natalie Buller´i rollid olid väga oskuslikud ning sümpaatsed, täpselt sellised need noored tüdrukud on. Või vähemalt täpselt sellistena nad minusugusele pässile realistlikena tunduvad. Tüdrukud, nende naiivsus ning romantikaiha päästsid filmi, muidu oleks üsna igav molutamine olnud. Boonusena oli lavastaja koolitöö The Lunch Hour. 3,5/5

Gus Kate´i ja Gus Jessica´ga.

Barthol Lo Mejor - K8 Mosh

Barthol Lo Mejor - K8 Mosh
Barthol Lo Mejor 2010

1. Robopogo
2. Hello Fucca
3. K8 Mosh
4. Windshield Pfeiffer

Barthol Lo Mejor´i neli lugu on sellised moodsad noortepärased nõksutamised, vanakooli dot-teknost kuni nintendocoreni, vahele elektro elementidega mängimist ja Monty Pythoni masinat mis teeb PING! Minu maitse jaoks väheke liiga kirju, tunned head rütmi ja loodad, et tampiva tuimusega minnakse võiduka lõpuni aga ikka tuleb kusagilt "lõõritav ööbik" või "sitikasirin" sisse. Kuulata aga tasub kindlasti.
Lae alla siit: Barthol Lo Mejor - K8 MOSH

Foto artisti MySpace´i lehelt.

The Murderers Are Among Us

Die Mörder sind unter uns - Wolfgang Staudte 1946

Filmi võtsin ette nii ekspromt, et millal ma seda ikka vaadata viitsiksin kui mitte kohe. Filmistuuudio DEFA esimene teos mille tegemisega oldi ülimalt ettevaatlikud, et tahetud värskest stuudiost halba muljet jätta, üritati arvestada kõigiga ning toota tükk mis rahvale aastal 1946 meelepärane oleks aga samas sisaldaks ka sõnumit. The Murderers Are Among Us õnnestus minu arust selles küll. Näidati tagasihoidlikult valusat minevikutaaka ja samas anti lootust tuleviku suhtes, ei pingutatud üle ühe ega teisega, sõnum toimunu unustamisest ja andestamisest ning oma uue elu ülesehitamisest oli lihtne, isegi ilus. Zuroffilikke natsijahte ei korraldatud, inimesed püüdsid lihtsalt eluga edasi minna, kes valu ja kahetsust tundes, kes lihtsalt sõja lõpu üle südames lauldes. Hildegard Knef´i poolt mängitud Susanne aga oli suisa võrratu, isegi ta silmad kiirgasid nii palju optimismi tuleviku suhtes, et sõnu polnud vajagi ning kohati esile tungiv noir-põneviku stiil Berliini varemete vahele sobiv. 3,5/5

Naasmine purukspommitatud Berliini.

No Heroics - 1. season

No Heroics - 1. season - Ben Gregor 2008

No Heroics on bricom´i sari superkangelastest kes elavad meie keskel, täpsemalt öeldes Londonis. Mõned on tõelised kangelased, päästavad lapsi põlevast majast ning püüavad pangaröövleid, omavad võimeid mis selliseks tööks tarvilikud nagu näiteks jõud, telepaatia või kasvõi vana hea lendamine, teised aga ei ole nii kvaliteetsete omadustega õnnistatud, mõni näiteks oskab ainult lambipirne mõttejõuga kustutada, esemeid kokku sulatada või siis karjumisega metsikuid ahve appi kutsuda. Peategelasteks on sõpruskond kelle hulka kuuluv Timebomb oskab minut aega tulevikku näha, Electroclash kõiki elektrilisi masinaid ohjata, The Hotness võlub välja tuleleeke ning ülekaaluline neiu She-Force on maailmas tugevuselt kolmas. Üritatakse kuulsaks saada ning elukaaslasi leida, lüüakse päevast päeva Keebikangelaste kõrtsis aega surnuks ning kannatatakse välja kohaliku superstaar sangari Excelsor´i mõnitusi. Mõnitada aga mees oskab ning suurem osa sarja pärlitest tuli just selle superhero´st playboy suust. Mehe iga sõna oli kuld, iga lause peen mõnitus ning naljad kõik eraldi irvitust väärt. Geist alkohoolik Timebomb lasi ka üsna muhedat teksti, ülejäänute suust tulev huumor jäi keskmisele tasemele. Ka kogu seda keebiteemat parodiseerivad naljad ei olnud nüüd kõige paremad ning mänguruumi jäi veel küllaldaselt, kuid siiski panen sellele seriaalile püstise pöidla, sest kogu superkangelaste teema ise on nii lahe ja kui keegi viitsib seda veel briti komöödia parimates traditsioonides pakkuda, siis pole virisemiseks tegelikult ju põhjust. Eriti veel siis kui vaid kuus 25 minutilist episoodi tehti ning kogu moos. No Heroics on justkui Watchmen luuseritega ja kui trikoomehed koomiksitest meeldivad, siis peab kohe kindlasti sellele sarjale pilgu peale panema. 4/5

"Kangelased"

Jonah Hex - Lead Poisoning

Justin Gray, Jimmy Palmiotti, Jordi Bernet, David Michael Beck - Jonah Hex #37-42
Vertigo 2009

Lapsena käisin ikka paar korda nädalas kesklinna antikvariaadid läbi, et järsku on mõni välismaa koomiks juhuslikult müügile saabunud. Sõber Ops käis paar korda päevas ja temal oli meie tutvuse hetkeks juba paras virn second-hand koomikseid, kuid mina leidsin vaid mõned. Üks neist oli Tex Willer´i järjekordne seiklus, maksis teine üüratu summa, täitsa viis rubla kohe, kuid rahuldas samas nii mu koomiksi kui westerninälga. Viimane Jonah Hex ei täitnud aga kõhtu kummaski mõttes, kui paar kenasti joonistatud lugu võis veel koomiksinälga kustutada, siis stooride lihtsus korralikult westerninälga küll ära ei viinud. Jonah´il on olnud hulga haaravamaid seiklusi ning ta on saanud tunda paremat kunstnikukätt kui lasteraamatute illustraator Jordi Bernet´i oma.

The Far Side of the Moon

La face cachée de la lune - Robert Lepage 2003

Põhineb teatripisikuga Robert Lepage näidendil ja sellest tema poolt mugavdatud stsenaariumil, ta ise lavastas ja produtseeris ning, et sellest veel vähe ei oleks, mängis ise ka peaosatäitjaid kaksikrollis. Ärme veel unusta lisamast, et oli ka montaažilaua ja kaameraobjektiivi juures kamandajaks, tema näpunäidete kohaselt saadi linti kõik visuaalsed vallatused mis on tema puhul omaseks käekirjaks firmamärgiks. Võib-olla proovis liiga paljut korraga, sest kuigi filmis leidus hulgaliselt ilusaid momente ning torkivaid meeleteravusi, jäi kogu lugu kahe venna lähenemisest minu jaoks emotsioonituks. Ei haaranud kaasa ja lihtsalt kaunitest ja mängulistest võtetest jäi väheks. 2,5/5

Robert Lepage

Dottie Gets Spanked - He Was Once

Dottie Gets Spanked - Todd Haynes 1993
He Was Once - Mary Hestand 1989

Mina ei oleks arvatavasti ilma eelteadmisteta käesolevast lühifilmist seda noore poisi femiinsust nii palju välja lugeda osanud, et seda pre-gayks muutumiseks pidada. Teost aga kiidetakse just kui ühte realistlikku pilti tulevase homomehe lapsepõlvest, millised huvid tal on ja kuidas need viivad teda eemale nii öelda tõeliste meeste maailmast ning nihutavad rohkem tütarlaste mängumaa suunas. Õigem oleks vist öelda, et viivad noort poissi camp´i ja absurdi, juurde, rohkem irreaalsusesse kui kuuekümnendate alguse standartsesse pereidülli. Fantaasiarohke ning lõbus-dramaatiline lavastus. Todd Haynes´i poolt produtseeritud teine lühifilm mis diskil boonusena oli, ei jätnud nii head muljet, kuid seda tänu minu teadmiste piiratusele, kui ikka originaali ei tunne, jääb remake-paroodia arusaamatuks. 3,5/5

Noor poiss vaatamas ja fännamas I Love Lucy stiilis tugeva naiskarakteriga sitcom´i.

Drowning by Numbers

Drowning by Numbers - Peter Greenaway 1988

Seekordsel vaatamisel püüdsin kohe pingsalt igat numbrit tähele panna, näidatakse ju filmi jooksul arve ühest sajani ja kibedamad vennad teavad öösel ka peast mis kaadriga milline järjekorranumber klapib. Esmavaatamisel taipasin seda numbrite jada alles poole pealt, nüüd aastaid hiljem taas vaadates olin paremini valmistunud, kõrval lisa silmapaar kaasa näol ning näpp pausi ning zoom´i nupul. Tegu on kinofilmiga ning telekaekraanilt jäävad paar numbrit tõesti ilma lähemale zoomimiseta nähtamatuks. Ei tea, võib-olla jäi mõni vahele aga arvan, et enam-vähem kõik arvud leidsin üles. Teismeliseea lõpus avaldas film rohkem muljet kui nüüd üle vaadates. Olin seda siiani pidanud lemmik Greenaway filmiks, kuid nüüd kisub The Draughtsman's Contract vägisi esimeseks ning uppumistesari jääb sinna kolmanda-neljanda kanti. No näed, juba ma ise ka loen arve - esimesed, teised ja kolmandad. Numbrid, numbrid, numbrid... Film aga pakub peale arvude veel ka dialoogis ja liigutustes peituvat hillitsetud taktikepitäpsusega vaimuteravust ning hulgaliselt iidseid rituaale meenutavaid pseudomänge millest vist Timuka Kriketi tuhandetest reeglitest ei saa aru isegi mängu loojad ise. Vaimustav teos, kuid kahjuks pandi pidur tosinkond minutit enne lõppu peale ning tiitriteni läks üsna vaikselt ja tagurpidikäiguga. Kuigi lõpus näidati otsest tulevärki, jäi vaimne tulevärk seal õhku laskmata. 3,5/5

Üks Smut, üks Madgett ja kaks Cissie´t.