S.O.D. - Kill Yourself : The Movie

Stormtroopers of Death - Kill Yourself: The Movie 2009

01. FBI Warning
02. Opening Credits
03. March Of The S.O.D.
04. Sgt. D & The S.O.D.
05. Humor
06. Quandar Of Sector Seven
07. Kill Yourself
08. Milano Mosh
09. Speak English Or Die
10. Humor
11. Make Room
12. Fuck The Middle East / Douche Crew
13. Humor
14. Celtic Frosted Flakes
15. Monkey Rules
16. Ballads
17. Humor
18. Chromatic Death / Fist Banging Mania
19. Skool Bus
20. Humor
21. No Turning Back
22. Medley
23. Evil Is In
24. Humor
25. Charlie Don`t Cheat
26. Milk
27. Interview
28. Seasoning The Obese - Video clip
29. Introductions
30. Humor
31. Aren`t You Hungry?
32. Pussywhipped / Freddy Krueger
33. United Forces
34. Closing Credits

Faking räbal SOD segumik, iga laulu vahele on lõigatud mingi kesine intervjuukatke suvalise tölliga ning üldpildis rikkus see kogu mõnu live´i ja muusikat vaadata. Kontsertiklipid olgu ikka eraldi ja lavatagune jahumine eraldi. Tuju oli nii maas, et kui boonuste hulgas oleva lisakontserdi vaatamiseks nõuti, et sa lähed oma DVD-ga arvutisse, käivitad selle rom´ina ja saad mingi koodi millega siis DVD oma mängijas avada, siis läks kops juba konkreetselt üle maksa ning saadan nüüdsest kogu kuramuse SOD kolmeks aastaks puhkusele ega kuula neid enne kui lööb kalendris ette aastaarvu 2013.

Pure Shit

Pure S - Bert Deling 1975

Kes ütles, et narkarid on ühed pilves uimerdajad? Siinses filmis niisama passivat süstlaorja ei näe, kõik pidevalt sahmivad ja sahmerdavad ringi, otsivad nutsu järgmise doosi jaoks. Elu aga on karm ning kord topib keegi kogu su kraami soonde ning kõngeb üledoosi kätte, samas viivad mendid peidupaiga tühjaks või on diiler ise kuival ja kraabib ümbrikke puhtaks, et kasvõi midagi soonde saada. Järgmine hetk müüvad gängsterid heroka pähe rotimürki, apteegist varastatud retseptiravimid kukuvad käest kui politseipatrulli eest joostakse või on mõni kraamimüüja nii segi, et pigem kihutab sulle kuuli pähe kui teeb ausat äri, pakub valget väärtusliku austraalia dollari vastu.Ausside narkofilm oli kergemat laadi ja junkide tegemisi kujutati pigem koomilises kui traagilises võtmes, kuigi eks ausalt tehtud film mitteausatest moodustest raha hankida sisaldas paratamatult ka uimastite vastast ning kriitilist sõnumit. Peategelane, hüperaktiivne narkosebija, meenutas kangesti paarikümne aasta tagust Peeter Sauterit, alles hiljem kui prillid eest võttis, tuli välja, et hoopis teine mees. He he!
Hea musta huumoriga narkarifilm, väga pulli ajastuvaba fiiliga, sest ega siis heromeestel ole aega moega kaasas käia ning seega sobiks film valmimisaasta asemel ka nii kuuekümnendatesse kui kaheksakümnendatesse. 3,5/5

OD on tulemas.

Duran Duran - First 11 Videos

Duran Duran - First 11 Videos 2003

1. Rio
2. Planet Earth
3. Lonely In Your Nightmare
4. Careless Memories
5. My Own Way
6. Hungry Like A Wolf
7. Nightboat (Waiting For The)
8. Girls On Film (Night version)
9. Save A Prayer
10. The Chauffeur
11. Is There Something I Should Know?

Tegin Keijole käesolevast DVD-st koopia ja tassisin soome ainult selleks, et tüüp mokaotsast mürahdaks, et tal juba üks Duran Duran´i videotekogumik on ja vaevalt see Koreas välja antud reliis parem on. Kas nüüd parem aga sisaldab paari originaalilt puuduvat videot ja on lihtsama menüüga, sest öösel paarist Keijo poole jõudes püüdis peremees oma Euroopa reliisi tulutult mängima saada, kuid valgest menüüst videoklippideni kuidagi ei jõudnud. Minu koreakas aga niks-naks ja kohe oli ekraan seksikas aluspesus näitsikuid täis. Keskpärased lood, kuid oma aja kohta üsna paljulubavad muusikavideod, näiteks võrratu The Chauffeur.

Mod Fuck Explosion

Mod Fuck Explosion - Jon Moritsugu 1994

Jon Moritsugu ja tema girlfried Amy Davis peosalistena täiestikiirgavad, kuid ülejäänud film tuimemat sorti. Põhjaks oli võetud briti kuuekümnendate lõpu konflikt kus skuuteritega modid olid vaenujalal tsiklitel sõitvate rockeritega ning toodud see tänapäeva Bronx´i kus modidena igavusest halliks minevad lapsed ja rockeritena jaapanlaste motojõuk. Kusagil vahel hulgub ahistava perekonna küüsist lahti rabelev armastust otsiv noor neiu ning noormees kes seda talle oleks valmis pakkuma. Teismeliste ängi ja ebaküpsust kuvav trashfilm oleks saanud olla kordi parem, sest Moritsugul on ka rohkemat öelda kui lihtsalt püüda oma teost võimalikult underground tasandil hoida, lausa kahju, et nii coolid tegelased nagu tsiklimees Kazumi, modide liider Madball, insestimeelas hellitatud mammapoeg X-Ray Spex, tema naiseks sirguv kaunitarist õde London ja viimase südame enesele haaranud nohik M16 paremat filmi ja hoolsamat käsitlust ei saanud. 2/5

Nahktagid ja tütarlaps.

The Twins - Video Classics and Rare Clips

The Twins - Video Classics and Rare Clips 2009

1 The Desert Place (Official Video 1981) (5:50)
2 Face To Face - Heart To Heart (Official Video 1982) (3:41)
3 Not The Loving Kind (Official Video 1983) (3:29)
4 Ballet Dancer (Official Video 1983) (3:21)
5 Love System (Official Video 1984) (3:24)
6 Deep Within My Heart (TV Clip 1985) (3:20)
7 The Game Of Chance (TV Clip 1984) (3:13)
8 Time Will Tell (TV Clip 1987) (3:12)
9 Face To Face - Heart To Heart (TV Clip 1982) (3:25)
10 Not The Loving Kind (TV Clip 1983) (3:45)
11 Love System (TV Clip 1984) (3:24)
12 Deep Within My Heart (TV Clip 1985) (3:28)
13 Love In The Dark (TV Clip 1985) (3:51)
14 Tonight (Official Video 1993) (3:34)
15 Love Is Blind (Official Video 1993) (3:44)
16 Men Of Destiny (TV Clip 1983) (2:23)
17 Face To Face - Heart To Heart (TV Clip 1983) (3:06)
18 Not The Loving Kind (TV Clip 1983) (3:05)
19 Time Will Tell (TV Clip 1987) (3:10)
20 The Game Of Chance (TV Clip 1984) (2:50)
21 Love Is Blind (TV Clip 1993) (3:20)
22 Hold On To Your Dreams (TV Clip 1987) (2:52)
23 Love In The Dark (TV Clip 1985) (3:02)
24 Not The Loving Kind (TV Clip 1983) (3:15)
25 Love System (TV Clip 1984) (3:42)
26 Time Will Tell (TV Clip 1987) (3:06)
27 Love Is Blind (TV Clip 1994) (3:21)
28 Tonight (TV Clip 1993) (2:58)
29 Interview & Not The Loving Kind (TV Clip 1983) (5:17)
30 Interview & Love Is Blind (TV Clip 1993) (5:38)
31 Interview & Not The Loving Kind - Remix (TV Clip 1991) (8:57)

The Twins on bänd mis kohe esimesest noodist kõigile meeldima hakkab ja selle tõttu on väheke imestamapanev, et bänd aastate vältel suurt soosingut ei ole saavutanud, sest nende sündipop ei kõla halvemini kui Flock of Seagulls, Alphaville või A-Ha. Sven Dohrow ja Ronny Schreinzer lõid kuhjade viisi naivistliku popmuusikat mis peaks üles sulatama ka kõige külmema südamega inimese ning kiskuma tantsupõrandale nii kivid kui puupakud. Fantastiliselt ilus kogumik elektroonilist biiti mis juba aastal 1981 kõlas nagu kümme aastat hilisem suur alternatiivringkondade sündipopi plahvatus, ainus erinevus, et The Twins´i liikmed jäid elu lõpuni truuks ajastu kõige nõmedamatele moeriietele kui hilisemad samalaadset elektroonikat viljelevad esinejad riietusid eranditult musta.

Some Girls

Some Girls - Michael Hoffman 1988

Arvatavasti on kõigil nooruses olnud analoogseid situatsioone kus satutakse girlfriendi vanemate juurde külla ning pere kombeid ja harjumusi tundmata käitutakse vääralt, tehakse end lolliks. Kõige lõpuks aga selgub veel ka, et sind külla kutsunud tüdruk ei ole üldse sinust romantiliselt huvitatud ning nii sa tolgendatki võõraste keskel kes küll sinusse soosivalt suhtuvad ja kellega sõprus pidevalt süveneb, kuid samas teades, et selleks ühendusnööriks on tütarlaps ja kui tema sind ei armasta ning omaks ei tunnista, ei ole lõppude lõpuks sul siinse perekonna seas kohta. No mina vähemalt olen sellises situatsioonis viibinud ja sealt nii heade mälestuste kui hingehaavadega väljunud. Seetõttu oli eneselegi tuttavad momente ( jah, isegi kolm kaunist õde on minu mälestustes samamoodi olemas ) vaadates irv pidevalt suunurgas, kuid kahjuks ei pakkunud teos peale selle nostalgitsemismomendi suurt midagi. Aluspesus Jennifer Connelly´t on muidugi kena vaadata ning paar klassikalist screwball komöödia momenti ajasid naerma aga sissetoodud peretütarde vanaema noorpõlveromanssiga seotu ja selle tähtsus filmi osana, jahutasid kogu romantikafilmi nagu Golfi hoovus. Liiga palju minevikussobramist ja südamlikkusele rõhumist selle asemel, et teha head iharat armastuskomöödiat. Või siis armastuses pettuvat komöödiat. 2,5/5

Jennifer Connelly kaissu pugemine oli poiste unistuseks kaheksakümnendail, üheksakümnendail ning on seda siiani või ma eksin kallid filmisõbrad?

We Can Be Heroes - The Nominees

We Can Be Heroes - Matthew Saville 2005

Mockumentary võlu peitub selles, et osatakse kõndida imepeenel nööril mis eristab tõde väljamõeldisest ning mida rohkem raskuskeset sinna reaalse dokumentalistika suunas kallutada, seda parema tööga on tegemist. Hea mockumentary on tavaliselt tagasihoidlik ja samas väga sügavalt hämav, pettes vaatajat võimalikult kaua. Mina näiteks, häbi lausa tunnistada, pidasin viisteist aastat tagasi esmakordselt nähtud Peter Jacksoni Forgotten Silver´it dokumentaalfilmiks ja tõde selgus alles siis kui Rainer Sarnet ja Rein Pakk mu rumaluse üle sõbralikult naeru pugistama hakkasid. Eesti vastasküljel elavatel filmitegijail paistab asi käpas olevat, ka käesolev Austraalia sari on väga professionaalselt ning oskuslikult üles ehitatud mockumentary. Vaatluse alla on võetud viis inimest kes kõik kandideerivad Austraalia Aasta Inimese tiitlile ning püüavad endast anda parimat, pääsemaks poolfinaali. Vaatajale tutvustatakse veeremisspordiga tegelevat pereema Pat Mullins´it, 9 lapse elu päästnud politseinikku Phil Olivetti´t, koolis nälgivate neegrilaste heaks kampaaniad korraldavad noort neidu Jamie King, oma kaksikvennale elundidoonoriks olevat maal elavat jõmmi Daniel Sims´i ning hiina immigrantide perest sirgunud noort teadlast ja harrastusnäitlejat Ricky Wong´i. Kas keegi neist kandidaatidest ja kes neist kandidaatidest pääseb finaali, et tuua koju mainekas aunimi. Väga teravalt lõikav satiir ja paroodia, kohati süsimustaks kiskuv huumor ning peened mängud poliitkorrektse mõttetavaga, koomiks mille ülesehitamine oli täppisteadus ja sellegi oli sarja looja Chris Lilley suurepäraselt hakkama saanud. Ega IMDb skoor 9,4 ei tule asjata ning täispunktide andmisel ei ole ka mina kitsi. Austraalia vallutab! 5/5

Ricky Wong´i seksuaalsed eelistused jäetakse õrnalt aimatavateks, taas üks oskuslik lüke tegijailt, üle pingutada ei maksa.

Capitalist Manifesto: Working Men of All Countries, Accumulate!

Jabondang seoneon: Mangukui nodongjayeo, chukcheothara! - Gok Kim, Sun Kim 2003

Jänkidemaa indiekino juurest tekin väikese kõrvalepõike korea sõltumatu kino juurde, kuid luban teile, olen varsti õigel rajal tagasi. Vendade Kim´ide satiirifilm oli alul väheke oma pidevas tegevuse kordumises ehmatav, kuid teose ülesehitus nõudis seda ning kui sisse hakkasid tulema imepisikesed muutused, taipad järsku kui geniaalselt on võimalik väheseid vahendeid kasutades jutustada mõtlemapanevat allegoorialugu rahast ja rikkusest, inimhingede hooratööst ja tunnetemaailma vahetamisest materiaalsete rikkuste vastu. Kriitiline satiir on peen kunst ja vennad Kim´id olid osanud Rahamaailma toimemehhanismid minimalistlikult, kuid teravalt ja löövalt välja tuua kasutades vaid poolt tosinat näitlejat, ühte tuba ning ühte digitaalkaamerat. Vaatajale näidatakse kapitalistliku ühiskonna ülesehitust mikromaailmas kus rikkust kogub ohmakas tänavakaupmees, oma keha hakkab müüma koolitüdruk ning pidevalt taovad kaarte kolm päevavarast, ehk töölised kes ei huvitu palju enese ümber toimuvast ning on valmis vastavalt rahale ja võimule mugavduma. Kim´ide ühiskonnas puudub revolutsioon, sest maailm haarab neid nii tugevalt oma haardesse, et kellelegi ei tule mõttessegi midagi muuta, raha ja seksi tahavad kõik ning kõik on ka valmis selle eest üht või siis teist "maksmisvahendit" kasutama.
Mulle iseenesest selline masendav lähenemine meeldis, see tundus aus ja kompromissitu, raha ruulib ja miks mitte läbi selle näidata olukorra lootusetust. Aga olukorda on võimeline hindama vaid vaataja, mitte selles maailmas elajad, sest Kim´ide filmi ülesehituslik kordamine samas ka uinutab, näitab muutusi teokäigul ning selles mikromaailmas elavad ei suuda väikeseid erinevusi tajuda, nende elu käibki loomulikku rada. Vaimukalt loodud mõistulugu meie ühiskonnast. Kümmekond minutit liiga pikk, kuid selle kannatab välja. 4/5

Siin toas toimuv on ühiskonna peegelpildiks.

Superstar : The Karen Carpenter Story

Superstar: The Karen Carpenter Story - Todd Haynes 1987

USA undergroundkinoga tutvumine jätkub. Todd Haynes´il tundub muusikute biograafiad südamelähedane teema olevat, hilisemad filmid heidavad valgust rockimaailma telgitaguastele ning käesolev nukkudega mängitud dokumentaal tutvustas samuti üht muusikut - indiepopparite ikooni Karen Carpenter´i. Ei väida, et aastal 1987 oli Barbie nukkude kasutamine loo jutustamisel ( mitte animatsioonina ) uudne, kuid vähemalt mitte juba kulunud võte ning seetõttu võis teost ka sellest küljest omanäoliseks pidada, lisaks veel tekstidega info edastamine, vahele pikitud dokumentaalkaadrid, audioklipid ning pildimixiga loodud stoori. Omapärane viis eluloo kujutamisel. 3,5/5

Tänu autorikaitse õigustele on filmi levitamine alates 1990 keelatud ning see muutnud teose automaatselt kultusfilmiks. Avi on siiski paljudes kohtades jagamisel aga ise vaatasin lähtefailist tehtud custom DVD-d.

Old Man and the Moose - Vanamees ja põder

Vanamees ja põder - Joosep Matjus 2009

Loomad elagu loomade elu ja inimesed inimeste! Mulle kohe üldse ei meeldi sedalaadi tegelased nagu näiteks Dian Fossey kes seadis mägigorillad surmaohtu või Timothy Treadwell kes seadis ohtu nii grislikarud kui iseennast ja sellest lähtuvalt ei jagu minus ka sümpaatiat kohaliku mehe Harri Põldsami vastu kes käib luhal põtradega sinasõprust loomas. Mees proovib küll põdrale enesest kui teisest põdrast jätta, kuid kas mitte ei alahinnata väärika metslooma aru ning pigem harjutatakse metslooma inimese lähedust taluma? See aga omakorda võib viia põdrad tulevikus täbarasse olukorda. Dokfilm oli küll kaunis looduskuva ning kena oli põdrapulle ja lehmi välul jooksmas näha, kuid minule jäi selgusetuks teose eesmärk, sest ei avanud see korralikult põdrameest ega andnud piisavalt teavet tema lemmikloomade kohta. Puudus isiklik intiimne lähenemine ja puudus teaberikas taust. Paari lausega tutvustati nii taati kui põtru aga sellest jäi väheks ning lõpuks ei ei pea ma ju vaimustusest ahhetama kui üks mööda metsi hulkuv vanemees on võimeline avaral väljal põdrale 30 meetri kaugusele minema ilma looma oma kohalolekuga eemale peletamata. Eks kellegi jaoks ole kunst seegi, minule tundus lihtsalt loomade narritamise ja ebavajaliku häirimisena. No kas neil metsa isandail on sellist pealtvaatajat pulmamängude ajaks vaja? Vaevalt. 3/5

Harri Põldsam on hüljanud oma Looja ning asunud kummardama Kuldset Põtra.

Them Crooked Vultures - Reading Festival

Them Crooked Vultures - Reading Festival 29.08.2009

1. Elephants
2. Dead End Friends
3. Mind Eraser, No Chaser
4. Spinning In Daffodils
5. New Fang
6. Warsaw Or The First Breath You Take After You Give Up

Olen nende albumi paar korda tööl läbi kuulanud, nüüd siis bootleg live veel peale. Täitsa kobe muusika aga minu jaoks jääb ikka veel parajalt puudu, sest lõpp kokkuvõttes olid nii Foo Fighters kui QOTSA ikkagi rahvarock´i bändid ning sama laiatarbekauba märki kannab ka Them Crooked Vultures. Liiga leebe, et lõpuni välja minna.

Nowhere

Nowhere - Gregg Araki 1997

Juba idee kuidas tegelaste seljas pidevalt riided vahetuvad oli nii übercool ja pisidetailina jõuline, et palju juurde ei oleks vajagi, kuid Araki polnud kade poiss, lisaks moerõivastele pakkus veel inimesi ja mussi. Inimesi mõistes, et kogu linalugu lausa kubiseb pisirollidest kus võib näha nii indiekino veterane, hollywoody tiinistaare kui ka tegelasi rock´i ning meelelahutusmaailmast. Üks cameo järgneb teisele, sest neid paari lausereaga loetud sekunditeks ekraanile sattumist ei saa küll kuidagi täis rollideks lugeda, pigem oli taotluslik otsus ajada kokku võimalikult suur osa näitlejaid ning neid justkui kompvekke vaatajaile heita. Nowhere on parim Gregg Araki film minu arust, pakkudes täpses mõõdus kõike seda mis lavastaja autoristiilile ainuomane. Trash-kino kaost, teismeliste sihitust ja ängi, popkultuuri ja selle paroodiat, sugudevahelisi piire ületavat seksi, narkootikume ning vabadust aga enne kõike taas duubelplaadi jagu head muusikat. Teos on nihilistlik, riivatu ja salvav ja seda miksis mille komponentideks on olnud noortedraamad, undergroundkino ning seebiooperid, lisaks haaratakse peotäis veel ka "alien invasion" tüüpi drive-in ulmeõudukatest.Gregg Araki jäi vaatamata säravatele näitlejannadele ning stiliseeritud puhtale pildile ikka undergroundi radadel käivaks ja võib-olla tänu sellele viskas sisse ka teose ainsa miinuse. Nimelt nägi Nowhere kujunduslikult ning ka lõpustseeni sarnasuse tõttu kangesti Jon Moritsugu Terminal USA moodi välja, kas oli see siis tänu lavastajate sõprusele taotluslik või alateadlik, igal juhul oli muna enne kana ning Araki anarhistlik väikese romantilise alatooniga noortesatiir jääb täisskoorist ilma. 4,5/5

Popid noored.