Unustatud Eesti lühimängufilmid 1

Ajakiri "teater. muusika. kino." tegi meeldiva üllatuse ja pakkis taas oma kaante vahele DVD, seekord kogumiku kohalikest lühimängufilmidest. Filme endid vaatan kunagi kaasaga koos ja siis kirjutan neist pikemalt, käesolev postitus on aga rohkem reklaami laadi, sest igal filmisõbral oleks soovitav see osta kuni veel jagub. Nende ajaloohõlma vajunud lühifilmide Bluy-Ray reliisi annab mitu head aastat oodata nii, et parem haarata varblane pihku kui jääta tuvi peale lootma. Muidu on nagu varasemate TMK DVD-dega, raamatukogus piiluda saab aga kodus ei ole.

Kogumik sisaldab:

1. Õhtust hommikuni - Leida Laius 1962
2. Lõppematu päev - Virve Aruoja, Jaan Tooming 1971/1990
3. Võsakurat - Peeter Simm 1976
4. Stereo - Peeter Simm 1978
5. Külaline - Elo Tust 1979
6. Pulmapilt - Raul Tammet 1980
7. Vernanda - Roman Baskin 1988Tehniline info:

Reliis.....................: Teater.Muusika.Kino september 2009
Pikkus....................: Kokku 3 tundi 25 minutit 58 sekundit
Audio......................: Eesti Dolby Digital 2.0 (mono)
Subtiitrid................: puuduvad
Video formaat...........: PAL
Pildi formaat............: 4:3
DVD formaat............: non-anamorphic
DVD suurus..............: DVD9 - 7,35 GB
DVD tõmmisenimi......: Unustatud Eesti (UNUSTATUD_EESTI_L_HIFILMID)
Keskmine bitrate.......: 4,86 Mb/sec ( 2 mb - 9,1 mb )

Filmid on restaureerimata ning arvatavasti varasemad mono heliga.

Screen filmist Pulmapilt.

The Last Judgement - Высший суд

Augstaka tiesa - Herz Frank 1988

Lavastaja ütles intervjueeritavale, et räägi-räägi vennas ( no mitte just bratok), ma tahan sind mõista ning seetõttu pead kaamerale kogu oma hinge avama. Lugu aga ise oli lihtne, üks ärikas tappis teise hangeldaja ja selle tuttava ning sai karistuseks kõrgeima määra - surmanuhtluse. Ei olnud see mõrv erinev teistest ja mõtetu on surkimas käia, püüa mõrvari meelest midagi ainulaadset välja kangutada. Humanismisõnum jäi minu jaoks tahaplaanile ning rohkem huvi pakkus nõukogude olme kujutamine, kõik need riided, mööblitükid ja isegi paberossid tulid tuttavad ette. Erilise "sooja tunde" tekitas aga hangeldaja korteris näidatud välismaised alkoholipudelid, nii klassikaline tõusikluse tunnus ja ehe märk töölisklassiat kõrgemal seismisest. Nii ringvaatelikult selge kaader. Nõukogude Leedu dokumentaalfilmiklassika. 3/5

Vanglasse minek. Habeme ja vuntsidega keigarimaski alt paljastus peale karvade eemaldamist argliku olekuga 24 aastane noormees.

Bully

Bully - Larry Clark 2001

Ma olen tõsiselt vihane enese peale, sest olin siiani uskunud kusagilt külgejäänud juttu ( mul on tunne, et siin on mängus Nuksi jutud), et Larry Clark´i Bully ei ole suurem asi film. Kids ja Another Day in Paradise meeldisid mulle väga aga Bullyst hoidsin aastaid eemale, võimalus vaadata oli paar korda avanenud ka varem, kuid alati leidsin mingi põhjuse kõrvalenihverdamiseks. Lõpuks otsustasin plaadi peale panna, tuleb mis tuleb aga ikkagi ju Clark´i film, nägemata ei saa jääda... ning veerand tundi hiljem juba kirusin seda kes mu pähe väärarusaamu oli istutanud. Bully on justkui Kids´i next years, tegelased on samast põlvkonnast, vaid 2-3 aastat vanemad, kuid mõistust ei ole karvavõrdki juurde tulnud. Aga ega ei peagi ju olema. 17-18 aastased ei ole mingite kriteeriumite järgi täiemõistuslikud olendid ning isegi kui enesele tundub vastupidi, saavad nad aastaid hiljem ikka oma rumalusi taga kiruda. Loodan, et mitte filmis nähtuga sarnaseid, vaid hulga leebemaid, kuid neid jagub ning hea kui meenutamine vaid magushapu ning mitte masendav ei näi. Põhines tõestisündinud lool ning vaadates Trimark´i reliisitud DVD-d soovitan kindlasti tutvuda ka reaalsete karakterite failidel, kasvõi selleks, et võrrelda milliseid päriselu pakse ilmetuid seanägusid mängisid filmis hulga silutuma ning isikupärasema välimusega näitlejad. Ning filmi ennast vaadates ärge laske silmist mööda lavastaja cameot, mees nägi ikka väga raud välja. Hea film noorte rumalusest - Florida ossidest ja nende beibedest. 4,5/5

Eminem kids!

Purge - Puhdistus

Sofi Oksanen - Puhdistus
WSOY 2008

Sofi Oksaneni romaani Puhastus on tõlgitud või kavatsetakse tõlkida veerandsajasse keelde mis omakorda muudab teose maailmas enim levinud eesti ajaloo kajastajaks. Iseasi on muidugi see kui hästi oskavad erineva taustaga rahvad sellest meie ajalugu välja lugeda, sest kirjanik ei anna otseseid dokumentaalseid selgitusi, lugeja peab toimunu taustaolmest välja lugema, see aga nõuab teadmistepõhja olemasolu. Mida näiteks ütleb prantslastele või austraallastele raamatu lõpus asuvad NKVD aruanded kus kajastatakse võitlust bandiitidega kes elasid metsasügavustesse ehitatud punkrites, tapsid nõukogude elanikke ja röövisid piimaauto rahakassa. Meie teame, et tšekistide bandiidid olid meie metsavennad, tapetud inimesed arvatavasti uusasunikud või võimuesindajad ning rahasaadetiste röövimine osa vastupanuvõitlusest. Kust aga peaksid seda teadma ülejäänud 25 rahvust? Lugesin raamatut soomekeelsena ning isegi sealses trükis sisaldus momente mis oleksid vajanud toimetaja allmärkust, kuigi vennasrahvana peaksime üksteise ajalugu piisavalt tundma. Lugu ise oli sügavalt puudutava dramaatikaga tagasivaade sõjajärgsetele aastatele ning siis tehtud eluvalikutele, millele oli peale asetatud rumal tänapäeval ( aastal 1992 ) toimuv pätipõneviku lapsikustega raam ning see kiskus kogu romaani taset alla, tegi loo nn. popiks ja seksikamaks. Ühtpidi draama ja teisalt kioskipõneviku elementidega romaan.

Pildid Sofi Oksaneni samanimelisest näidendist.

Away We Go

Away We Go - Sam Mendes 2009

Olles ise kahe armsa lapse õnnelikud vanemad, ei suutnud me abikaasaga kuidagi ära imestada ameerikamaa pseudoprobleemide käes vaevlevaid issisid ja emmesid. Ja kui luuserite tilu-lilu vahele oli pikitud tõsiseid dramaatikamomente ning hellust käsitlevat romantikat, siis tundusid need kohad pigem "peab olema" stiilis kui filmi enese flow´ga kaasa minevad. Taotluslikult episoodiline, et oleks võimalik ekraanile tuua mitmeid tüpaažkreisisid, kuid ükski tegelastest ei tundunud lõpuni ehe olevat ja kogu nende sagimine rohkem häiris kui kiskus muiet suule. Jõudsin filmi käigus kahtlema hakata, et kas mitte kogu dramedy žanr end minu jaoks juba ammendanud ei ole. Õnneks meenus hiljuti vaadatud Junebug mis väga meeldis ja ma süüdistan nüüd Sam Mendes´i filmi üksluisust ja säratust ning mitte kogu USA õrna indiepuudutusega komöödiaid. Lapsik, pealiskaudne ja lausa hirmuäratavalt halva lõpuga. Sai Katile lubatud hea tundega filmi aga läks nagu tavaliselt, ikka vaatasime koos mingit jama ja hiljem kaasa magama minnes sattusin ma filmipärli otsa. Aga sellest järgmises postituses. 2/5

Kasutades käru lükkad sa beebit enesest eemale, oli filmi ainus tõeliselt väärt moment. Aga muidugi keerati ka see ülepingutamisega lörri.

The Europeans

The Europeans - James Ivory 1979

Kunagi uuris Dennis Pennis oma shows Emma Thopsonilt, et kas viimane ei ole mõelnud tampoonireklaamide tegemisele. Emma küsis hämmingus vastu, et miks ma seda peaksin tegema ja Dennis seletas kelmikalt, et "because you are sooooo good in period films!" See nali tuli kohe meelde käesolevat varasemat Merchant-Ivory koostööprojekti vaatama asudes ning võib-olla tänu sellele nägin ka filmi ennast väheke koomilisemast vaatenurgast kui ühele Henry James´i romaaniadaptsioonile kohane oleks. Juba esimesed neli lauset ja seda saatev olustik tundusid nii naljakad, et vägisi jäi mulje justkui vaataks ajastudraama paroodiat ja mitte ajastudraamat ennast. Oma Uues Maailmas elavatele sugulastele saabuvad külla tädilapsed, õde ja vend kes kasvanud üles hulga vabameelsemas keskkonnas kui Bostoni kõrgklassi protestandid oma piiblikasinusega. Kolmekümnendates õde, veel abielus olev baroness on flirtimishimulise ja narritava loomuga, tema vend küll oma tunnetes otsekohesem, kuid õega sarnaselt ilma ühegi ametioskuse ning pennita taskus. Kaks võõramaist lindu kes oma värvikirevuse ja sädistamisega panevad kihama kohaliku kõrgklassi, mõned kadestavad neid ja mõned põlgavad, kuid kauged sugulased Euroopast ei jäta ükskõikseks kedagi. Vaimustavalt teravmeelne film. Ma lausa oigasin mõnede keskustelude taustaks kui jutust hakkasid välja tulema kahe kontinendi meelsuslikud erinevused, need olid nii peene huumoriga esile toodud, et taas annan au brittide naljatundmise auväärsele oskusele. Peale filmi hiilgavate koomikakohtada võib esile tuua ka üldist positiivsust, sest situatsioon kus toimub kultuuride põrge, oleks võinud olla hoopis ülepingutatult palju rumalust ja kitsarinnalisust, kuid lõpuks oli lavastaja osanud luua ühe kena mõnusa linaloo kust halvad tunded puudusid täielikult. Suurepärane kostüümidraama - särav ja armas. 5/5

Kohtumine sugulastega.

Revolting Cocks - Live! You Goddamned Son Of A Bitch

Revolting Cocks - Live! You Goddamned Son Of A Bitch
Filmed at Cabaret Metro, Chicago, September 4, 1987

1. You Goddamned Son Of A Bitch
2. Cattle Grind
3. We Shall Cleanse The World
4. 38
5. In The Neck
6. You Often Forget
7. TV Mind
8. Union Carbide
9. Attack Ships On Fire
10. No Devotion

Neli Ministry plaati ja "In Case You..." kontsertvideo on ülihead, kuid ülejäänud kolmkümmend kolm Al Jourgensen´i soolosusistamist või biidiprojekti on külmaks jätnud. Revolting Cocks on siiski mitmed korrad mu plaadimängijas käinud, eriti albumid Beers, Steers, and Queers ja Linger Ficken' Good. Käesolev Revolting Cocks´i varajane live oli nagu samaaegsed Ministry kontserdid, kuid ilma ekstra powerita - klõbises, prõgises ja kumises, kuid raksatamisest või põmakast oli asi kaugel.

Putins Mama - Мама Путина

Poetins Mama - Ineke Smits 2003

Tihti tuleb reisikirjeldustes jutuks, et grusiinide jaoks on Stalin endiselt iidol, suurmees kelle kujusid püstitatakse väljakutele ning kelle nime kannab igas linnal, alevikus ja külas kõige uhkem tänav. Käesolev dokumentaalfilm kinnitas seda. Elatunud naine kes pidas vene riigipead Vladimir Putinit oma ära antud pojaks, oli uhke kui praegust Moskva tsaari, tema väidetavat poega, võrreldi poolesaja aasta tagusega, sest kõrvutamine Staliniga teeb inimesele ainult au. Samas aga peitus selle adopteerimisloo taga ka võti Putini gruusiavastasuse mõistmiseks, nimelt oli poisikese ja tema grusiinist võõrasisa vahelised suhted kergelt öeldes halvad ning see oli ajend lapse äraandmiseks. Vallatu spekulatsioon Putini juurte üle, kuid ka seda tehes liiga tagasihoidlik ning kokkuvõttes tänu sellele üsna ilmetu dokfilm. Natuke looduskaunist Gruusiat ja ühe grusiinide pere elu, kuid isegi tänu intriigile liiga igavapoolne lähenemine. 2/5

Putini emme.

M for Mississippi

M for Mississippi: A Road Trip through the Birthplace of the Blues - Damien Blaylock, Jeff Konkel, Roger Stolle 2008

Sõber helistas ja palus käesolevat DVD-d laenuks ja päris sinna juurde, et miks sa sellist asja üldse vaatan, et sa ei ole teab-mis bluusi austaja? No vastasin siis, et fän ei ole, kuid mulle meeldib sellisest rohujuuretasandilt linti saadud blues´i juures asja ehedus ning tajutav hing. Kui mingid valged mehed pille laulutavad ja ise sinna otsa soiguvad, siis jätab see mind loomulikult külmaks, kui aga otsitakse Mississippi pärapõrgust üles paar elatunud neegrit keda kohalikud austavad ja lastakse neil vitaalsetel vanamehenässidel maisiviina ja pinutaguse vahele kitarri näppida, voogab sellest välja kogu paikkonna olemus, musta lõuna ajalugu ja sealsete inimeste kurvad või koomilised elulood. Damien Blaylock ja Jeff Konkel olid teinud roadmovie kus nad keeravad autorooli Mississippi maapiirkonnas, külastavad legendaarseid muusikuid ning veedavad öid väikelinnade klubides, kusjuures viimased meenutasid vineerist kokku löödud koerakuntrikke kus blues´i taustaks pakuti kindlasti kodus kääritatud siidrit ja põõsa all käinud kuusära. Mõnus ladna reis. Tilgaks meepotis oli aga tegijate ajutine tahtmine kaamera ees eputada ja küsimustevalik mida bluesivanadele esitati. Kõik oli nii tsill, et oleks võinud jutu vabalt voolama jätta ja mõningad uurivad-puurivad päringud ära unustada. Intervjueeritavad tundsid end koduselt, kuid valged mehed torkasid oma käitumisega silma, ei tundnud nad end lõpuks bluusimaal mugavalt, olid nagu kaks valget varest parves ja seda ka otseses mõttes. 4/5

Majapidu kus peremees sõbraga andis külalistele kontserdi, samal ajal valmistas aga ta abikaasa köögis kohalikke hõrgutisi. Lõdvaltvõtmise kõrge tase!

Sláine : The King

Pat Mills, Glenn Fabry - Sláine the King
Jalava 1995

Teine soomlaste poolt välja antud Slaini seiklus oli juba täiesti absurdi kanduv, igasugune druiidide ja keltide põhi oli unustatud ning iidsete rahvaste asemel tüütasid lugejat veelgi iidsemad rahvad - sisalikinimesed, elavsurnud ja moondmutandid. Kui esimene koomiks oli nagu Conan the Barbarian, siis teist võib võrrelda Conan the Destroyer´iga, saate aru küll millisest allakäigust ja labasusest ma räägin.

Soomlaste Jalava trükk kasutas ülemist The Horned God´i kujundust oma The Kingi väljalaske kaanel.

Frozen

Frozen - Juliet McKoen 2005

Müstiline thriller naisest kes ei suuda leppida mõttega, et ta kaks aastat tagasi kadunuks jäänud õde võis teha enesetapu ( või lihtsalt kuhugi kaduda ) ning üritab igast pisiasjast niidiotsi kadumise kohta välja manada. Ümbritsevatel inimestel on juba kõriauguni neiu teooriatest ja kahtlustustest, eriti veel peale seda kui reaalsus ja irreaalsus hakkavad segunema, tüdrukule ilmestuvad nägemused mis võivad olla võtmeks õe kadumise mõistmisele. Vaid kohalik vaimulik kes nõustab neiut pakkudes psühholoogilist abi, paistab tõsiselt hoolivat, kuid kõigil on lõpuks oma elu ning lahenduseni tuleb ikka omal jõul rühkida. Külm karge minimalistlik ja lüüriline põnevik mille posterid olid nii ahvatlevad, et ei saanud kuidagi filmiga tutvumata jätta. Minu suureks pettumuseks aga lavastaja lihtsalt mängis vaatajaga teda lõpuks pettes. Müstika ja põnevus olid korralikud aga lõpp-lahendus nii punnitatud, et mul tekib praegugi seda meenutades viha. Juliet McKoen asetas ennast kui loojat filmi sisse, ulatas justkui raamiväliselt käe mille puudutus oli niivõrd sobimatu käesolevasse filmi tänu selle tehisliku kontakti kujutamisele, tulid meelde odavad ideevaesed b-õudukad või interaktiivne teatrietendus kus näitlejad oma sekkumisega pahaaimamatuid külastajaid piinama asuvad. See oli see filmi viimane kunstipunnitatud kaader oma ideetasandiga mis kogu kena kaardimaja kukutas. 3/5

Kadunud õde.

Muusikaküsitluse tulemused

Minu blogi lugejad eelistavad:

Ambient / Electronic 42 (29%)
Indie Rock / Garage 35 (24%)
Proge / Art Rock 35 (24%)
Stoner / Drone 33 (23%)
Thrash / Death Metal 33 (23%)
Indie Pop / Shoegaze 32 (22%)
Dub / Reggae 30 (21%)
Trip Hop / Acid Jazz 30 (21%)
Black Metal / Doom 29 (20%)
Punk / Post Punk 28 (19%)
Punk-Hardcore 28 (19%)
Tekno / Electro 27 (19%)
Synthpop / New Wave 26 (18%)
Heavy & Power Metal 26 (18%)
Drum´n´Bass / House 26 (18%)
Classic & Hard Rock 24 (17%)
Disco / Pop 24 (17%)
Nu Metal / Metalcore 23 (16%)
Blues / Folk 23 (16%)
Oi! / Ska 22 (15%)
Gothic / Neo-Folk 21 (14%)
EBM / Industrial 20 (14%)
Classical Music 20 (14%)
Psycho / Rockabille 20 (14%)
Dark Electro / Noise 18 (12%)
Hip Hop / R´n ´B 15 (10%)
Country / Bluegrass 11 (7%)
RAC / Viking 9 (6%)

Votes so far: 141

Tänud kõigile küsitlusest osavõtjatele! Tulemus näitab, et enim eelistavad minu blogi külastajad elektroonilist muusikat ilma teravama biidita, ehk siis helikeeltega mängivat ambienti. Samuti on populaarsed proge, indie-rock, indie-pop, ehk euro-pop nagu seda lombi taga kutsutakse ja punk-hardcore, samuti ei puudu metal oma mitmes vormis. Ei ole üllatus, et valge mehe sõnumit levitav rock against communism, ehk RAC viimaseks jäi, kuid imestama paneb, et vaid paar häält rohkem sai kantrimuusika mis ju ometi maailmas järjest rohkem populaarsust võitmas ja väga noortepärane ning hip. Black metal juhtis ülejäänud "musta muusika" ees ja kariibimere rütmid olid jälle üle nii mõnestki traditsioonilisest muusikastiilist. Ma ise valisin ambient, dub, RAC, psychobillie, punk-HC, Oi!, tekno, EMB, thrash, black, stoner, garage, synthpop, country ja acid jazz´i.
Tänud ka kõigile muusikasoovituste eest. Kuna aga mu põhiarvuti tuli garantiist tagasi vale korpusega ning ma kirjutasin avalduse milles nõudsin õiget korpust või raha tagasi, siis leiti imeväel mulle toiteblokk mida varasemate väidete järgi oli võimatu hankida ning arvuti läks garantiisse tagasi, ja seetõttu ei ole ma "muusikahankimisele" saanud suurt rõhku panna. Küll aga olen paari soovitatud atmosfäärilise black metal´i artisti kuulanud ja üks neist jättis oma earthilikkuses täitsa hea mulje, teised olid väheke liiga laulva kitarriga minu maitse jaoks. Aga peatselt töötan kõigi teie soovitused läbi ja jätkuvalt ootan uusi. Tänan!

Klassikaliste EBM albumite kaanepildid. Kahjuks keegi sellest mu lemmikstiilist soovitusi ei jaganud. :(

Näitlejate vildakad vahakujud

Red Dawn

Red Dawn - John Milius 1984

Pekka Parikka Talvisotas on kibekoomiline stseen kus pikki kaevikuid antakse häiret ning rühmaülem hüppab punkrisse äratama seal magavaid mehi, karjudes: "Tulevad! Tulevad!". Üks üles ehmatav kangelassõdur küsib unesegaselt, et kes sealt tulemas on ja ohvitser vastab, et eks ikka need kes sealt viimasel ajal tulnud on. Meile eestlastele ei pea kaks korda seletama, vaid on kohe selge kust tullakse ja kes sealt tuleb, on sealtpoolt tulemist ju ikka kardetud ning selleks pidevalt valmis oldud. Ja läbi selle on ka jänkide õuele maanduvad punaväelased täiesti mõistetav situatsioon, loomulikult ei jää nad õhtuid Moskva lähistel nautima, vaid püüavad võimalikult suurt suutäit haarata. John Milius lavastas omal ajal noortepärase actioniga vürtsitatud hoiatusfilmi ja see töötas täitsa korralikult. Perestroika ajal hakkasid puhuma uued tuuled, Gorba käis Reaganiga kätt surumas ja USA valitsuses vahetasid demokraadid vabariiklased välja. Nõukogude Liit lagunes, Jeltsin näitas läänele demokraatia õitselepuhkemist ja välisinvestorid ning võlausaldajad poputasid Venemaad abipakettide ja rahasüstidega. Red Dawn´i kohta ei öeldud enam mitte hoiatusfilm, vaid külma sõja aegne kapitalistlik propaganda. Ma arvan, et oleks õige aeg see hoiatusfilmi silt nüüd taas välja otsida, sest need putininistid, našistid ja vodkaajuga suurvenemaaistid on piisavalt segased, et ühel päeval Pihkvas asuv 76. õhudessantdiviis Viljandi Teise Keskkooli tagusel jalgpalliväljakule maandada. Ja ma loodan tõsiselt, et ka meie rahva seas leidub julgeid noori kes pakutud Muumi Trolli plaadi, peotäie sihvkade ja Edgar Savisaare nukuvalitsuse asemel hoopis relvaga laantesse lähevad. 3,5/5

Filmi koomiline stseen mis oskusllikult naaberrahva olemust pilas.

Directed by John Ford

Directed by John Ford - Peter Bogdanovich 1971, 2006

John Ford´i filmidega on nii, et kõiki ( umbes 130 linalugu ) ma otse loomulikult näinud ei ole, kuid põhifilmid on nooruses nähtud, hakkad neid ükshaaval noppima ja tead, et see on nähtud ning see samuti. Siin aga peitub paradoks, sest kõik need filmid on vaadatud väga varajases nooruses ja tänu sellele ei oska ma lõpuks ikka nende kvaliteeti objektiivselt suhtuda, nende tõelist väärtust hinnata. Isegi vesternitega ei ole lihtsam, võin ju mõelda, et teismeliseea alguses sain neist kauboid versus indiaanlased põmmutamistest aru, kuid ikka liiga palju jäi silmale varjatuks ja hiljutine The Searchers´i taasvaatamine tõi selle selgelt esile. Praegu ma oskan filme hinnata paremini, näha actioni ja melodraama alla ja hoomata ehedaid momente ning seetõttu tuleks tegelikult kogu enne kahekümnendat eluiga vaadatud filmiklassika, ehk siis umbes 80% nähtust, uuesti üle vaadata. Kuid aega ei ole, tahtmist isegi leiaks aga aega ei ole. Tegu oli Peter Bogdanovich´i poolt aastal 1971 vändatud filmi 2006-ndal tehtud uuslõikega kus peale omaaegsete näitlejate said Ford´i kiitmisel kaasa lüüa ka Hollywoodi hetketegijad nagu Spielbergo, Eastwood ja Scorcese. Ülistati vanameistrit ja meenutati ta julmi mänge läbi mille sunniti näitlejaid pidevalt varvastel olema ja endast parimat andma, heideti nalja ja pühiti silmanurka kerkinud nostalgiapisarat. Lisaks pakuti üht väga romantilist armsat momenti mille isa surivoodil oli ta poeg kogemata makilindile saanud ja mis paotas vähekene filmilavastaja kinnist eraelulist salamaailma. Oolrait mälestusdokumentaal, kuid liiga üheülbaline. Puudus teravus ja üllatusmoment millest pidevalt irooniline John Ford ise oleks kindlasti puudust tundnud. Muidugi on mees kõigi austusavalduste vääriline ja tema tööd kiitmist vajavalt suurepärased, kuid liiga traditsioonilise ülesehituse ja teemakäsitlusega teledokk oli pigem tema enese olemusele vasturääkiv ning läbi selle kahjuks ka võltsi muljega. 3/5

Mis filmi algus? Mina tean, tundsin kohe ära. :)