Austin Powers in Goldmember

Austin Powers in Goldmember - Jay Roach 2002

Peale haleda santide löömafilmi sai Haapsalust saabudes vaadatud veel ka käesolev komöödia. Austin Powers peaks olema nimi mis juba oma kõlaga hirmutab pohmelli minema, no vähemalt kaks esimest osa küll, sest kolmas oli ootustevastaselt keskpärane. Loomulikult ei lootnud ma taasnäha esimese filmi rumaluste võimendamise läbi loodud geniaalsust, kuid väheke rohkem muna oleks võinud Austin Powers´il sees olla küll, kas siis kuldset või tavalist. Naljade kordamine situatsioonis kus need pole enam naljakad, uute tegelaskujude isikupära puudumine, huumori silutus mainstream kinokülastaja maitsele ning lausa öökimaajavalt puine pupu nimega Beyoncé. Pohmelliga võib muidugi halba komöödiat vaadata aga oleks tahtnud head. 2/5

Täiesti väljamängimata stseen.

Sandman Mystery Theatre : The Vamp

Matt Wagner, Steven T. Seagle, Guy Davis - Sandman Mystery Theatre #13-16
Vertigo 2005

Dian Belmont on üks õnnetu neiu. Iga kord kui tal avaneb võimalus oma armastatud Wesley Dodds´iga intiimselt kahekesi jääda, laseb viimane lolle vabandusi varrukast heites jalga ning jätab seltskonnakaunitari nõutult, tihti ka solvunult, taksosse, restorani või salongidiivanile üksi. Vaene neiu veel ei tea, et tema kiindumuse objekt on linna kurikuulus saladetektiiv, gaasimaskiga unenägudetooja. Krimisarja neljas osa kandis varasematega sarnast kvaliteedimärki, hea thriller kus lisaks killuke tumedat seksuaalsust ja musta meelt.

The Crippled Masters

Tian can di que - Joe Law 1979

HÖFF´il sai ühe soomlasega õlleklaasi taga mõnusalt vanadest kung-fu filmidest arutatud ja tänu sellele oli koju jõudes kange isu ühe senitundmatu vanakooli martial arts hullusega tutvust teha, lausa vastupandamatu sind kolkimise järele telekaekraanil. Valik langes filmile mis sisukirjelduse ning pealkirja järgi lubas kõige stiilipuhtamat sandipeksu kus kätetu ja jalutu moodustavad võitmatu tandemi ja kickivad kurikaelu hullemini kui kõigi jäsemetega meistrid. Mida lubati, seda ka anti, kuid kogu nišhifilm oli seekord ebatraditsiooniliselt fantaasiavaene, ei mingit vaimukust koreograafias ega stoori külje pealt, lihtsalt üks banaalne lugu invaliidide kaasalöömisel. Eriline nöök oli veel see, et kolm minutit kestvate algustiitrite taustaks näitasid santidest peategelased ära kõik oma oskused ning film lihtsalt kordas varemnäidad kung-fu võtteid. 1,5/5
Otsast raiutud käed ja happega põletatud jalad.

The Exterminators : Bug Brothers Forever

Simon Oliver, Tony Moore, Ry Templeton, John Lucas - The Exterminators #24-30
Vertigo 2008

Sõber Lauri kellelt koomiksisari laenatud sai väitis eelmisa albumi arvustuse kommentaaris, et langeda pole kuhugi kuna käesolev kogumik jäigi viimaseks. Loogiliselt võttes pandi pood kinni kuna ostjaid ei jagunud ja kavandatud viiekümne vihiku asemel trükiti vaid kolmkümmend. Vihikute järgi vaadates aga on ka selge miks ostjaid ei jätkunud, iga järgnev issue on eelmisest nõrgem ning kohati visatakse viimases paperbackis vahele puhast ruumitäidet millel sarja seisukohalt pole mingit tähtsust. Kolmekümne vihikuga oleks saanud väga hea põhiloo jutustada, kuid lõpuks tänu kiirele kokkupakkimisele jäi sisse lausa hirmuäratav hulk lahtiseid otsi, kiirkorras väärkäitumist tegelaskujudega ning substooridest kirju sarja selgroog jäi nõrgaks ega kandnud enam kogu loodud maailma. Langust võis tegelikult näha ka kogumike haaval, vapustav algus, hea keskpaik ja hale-nutune lõpp.

The Door Into Summer

Natsu e no Tobira - Keiko Takemiya 1981

See suvi oli eriline. Juba selle suve lõhn oli teistmoodi, küllasem ja magusam...

Neljaliikmeline poistekamp on koondunud liider Marion´i ümber, sest küünikust noormees omab oma külmas kalkuses lausa vastupandamatut jõudu, mõjub napisõnalisus targana ja hooletus pealiskaudses suhtumises elunäinuna. Ometi varjab poiss oma maski taga hoopis lapselikku naiivsust ja ebaküpsust ning kõigest püüab täiskasvanulikult käituda, olema aga seda veel vaimselt väetike. Tema ja ta sõprade äratamiseks aga ei piisa vanemate kooliõpilastega peetud julgusmängud ega samaaelise neiu rõõsk-süütu armastus, selleks läheb vaja salapärase kameeliadaami, kohaliku rikka kurtisaani sobimatut seksuaalsuhet noore Marion´iga. Keiko Takemiya 1975 valminud manga millel teos põhineb on üks seitsmekümnendate shōjo-klassikuist ja anime shounen ai žanri alusepanijatest, kuid teost pelgalt teerajajana võtta oleks üles näidata liiga vähe austust. Anime oli ka täiesti iseseisva loona väga hea ja hoolimata kaheksakümnendate alguse animele omasest väheke lapsikust karakteridisainist, palju täiskasvanulikum kui alul visuaalse küljre järgi otsustades välja paistis. Pealkiri ütleb iseenesest kõik, lapsepõlv on möödas ja algab elusuvi, täiskasvanuikka jõudmise aeg ning seda muutust noore meelelaadis kajastab teos suurepäraselt. Poiste maailmapilt püsib oma enese loodud ratsionaalsusel, kuid nende ellu sekkuvad täiskasvanud mängivad hoopis teiste reeglite järgi või pigem oleks õige öelda, et ignoreerivad igasuguseid reegleid. Just ettekujutus käitumisest ja tegelik eluküpsus sellega kaasnevate eneseloodud vabadustega on katalüsaatoriks muundustele noorte poiste hinges, see ulma purunemine toob esile tõelised tunded, hingeavarused ja väiklased mallid. Lugu asetub aastasse 1864, tegevuspaigaks Prantsusmaal asub poiste lütseum ja see taust annab teosele kõvasti juurda, sest ma ei suudagi ette kujutada sama stoorit mõnes jaapani koolis. See on uue laine romantism ja uue sajandi kodanlik tragöödia, meile romaanide kaudu tuttav maailm milles orienteerumiseks pole vaja märke otsida, neid tuttavlikke elemente leiab igast minutist. Suurepärane lugu mis hoolimata tunnisest kestvusest, suutis jutustada vaatajale 6 erineva inimese armastusest, tunnetest ja ootustest.

...sügisel leidsime heki alt roiskunud mägra korjuse. 4,5/5

Elukogenud naise veetlusele on märgade kõrvatagustega poisikesel raske vastu panna.

Toilet Woman

La donna della toilette - Alberto Viavattene 2007

Alberto Viavattene film oli austusavaldus David Lynch´ile ja itaalia poliziotto/giallo filmidele, kusjuures kui esimese vihjed olid selgelt äratuntavad, siis teise žanri viitena hakkas silma vaid seinal rippuv poster. Kinost väljudes ja hoovis suitsu tehes sõber Ops seletas siis neid minu silmale varju jäänud nüanse, Tartu filmiäss ( kohe peale Risto Kukke ) Nuks aga oleks kindlasti osanud veel sarnasusi seitsmekümnendate itaalia b-põnevikega lagedale laduda. Kahjuks subtiitreid ei näinud lugeda, kuid õuele jalutanud Helmut Jänes lubas DVD-d laenata. Mainis veel, et film linastus ilma lavastaja loata ja teadmiseta, meest lihtsalt polnud kusagilt leida, filmi aga oli Sten Saluveer mingilt festivalilt kaasa toonud ning vaatajate rõõmuks ta Haapsalus programmi susati. Paari ebaloogilisusega, kuid üldpildis muhe linalugu mis oma homage´is žanrile tegi isu ära vaadata samalaadse töö, Alessandro Rota poolt eelmisel aastal vändatud Calibro 70. 3,5/5

The Exterminators : Crossfire and Collateral

Simon Oliver, Darick Robertson, Ry Templeton - The Exterminators #17-23
Vertigo 2008

Esimene lugu oli juba kahtlase kvaliteediga, sest kuigi ma just eelmisest kogumikust kirjutades mainisin, et mulle meeldivad tegelaste eraldi vihikuis kulgevad flashback-tüüpi stoorid, siis see Vegases toimuv krimilugu oli kõike muud kui mõnus lisa üldsaagale. Liiga punnitatud, justkui oleks stsenarist mõnda oma visandit püüdnud Bug Brothers maailma sättida tehes veidi mõlemapoolseid mööndusi, siludes varemkirjutatud põhja ja vormides putukatõrjujaid selle jaoks sobivaks. Põhilugu oli OK, kuid katse prussakatearmeed välja vahetada saladuslike džunglist pärit über-sitikatega tundus liiga kergema vastupanuteed minemisena arvates, et mida suurem putukas, seda parem ja põnevam lugejale. Taseme langus on alanud.

Erwin Olaf Selected Films

Rain - Erwin Olaf 2004
Annoyed - Erwin Olaf 2005
Wet - Erwin Olaf 2005
La Dernier Cri - Erwin Olaf 2006
Grief - Erwin Olaf 2007

Fotograafist ja reklaamitootjast autoriga puutusin just mõned kuud tagasi kokku kui mööda netti üht fotot jälitades sattusin ta kodulehele. Kõiki kaustu läbi kammima ei asunud, kuid paari sessiooni tööd klikkisin lahti ja üldpildis sain aimu millise visuaalse mänguga hollandlane maailmale läheneb. Lühifilmid kandsid autori fotodega sarnast pitserit, killukesed elust, etüüdid kurbusest ja koomikast. Mööbel, vaikus ja ilmetud ilmed. 3,5/5

Märg.

Guinea Pig 2 : Flowers of Flesh and Blood

Ginî piggu 2: Chiniku no hana - Hideshi Hino 1985

Ega Haapsalus enam meeles olnud mis Katsejänese sarja filmid varem hähtud ja mis nägemata, kunagi herr Nuks ikka lindistas mõned VHS-ile ja tassis Tallinnasse kaasa, täpselt aga neid tosinkonna aasta taguseid asju ei nimepidi ei mäletanud. Kinosaalis selgus, et teine osa on mul ikkagi nähtud, kuid jäin mõneks ajaks ekraani jõllitama ega tormanud kohe uut õlle ostma. Kuidagi kehv tundus see filmike nüüd ja ega õiget snuffi tunnet olnud ka aastate eest, kuigi just seda poolt uudishimust peaks teos turgutama ja neid salaihasid rahuldama. Fake-snuffi on tänapäeval usutavamalt tehtud ( näiteks Fred Vogel´i August Underground´i seeria ) või siis pakutud mängufilmi formadis jubedusi mis oma lavastuselikkusest hoolimata mõjuvad karmimalt, ehedamalt ning tekitavad rohkem tülgastust kui kaheksakümnendatel linti võetud samurai-action neiu kallal. Samas muidugi on Guinea Pig klassika, osa asian extreme kultust ning kindlasti friikidele kohustuslik. 2/5

HÖFF 2009 - Day Two and Three

Laupäeval ärgates kulistasin klaasi kanget viinakokteili sisse enne kui keegi jõudis isegi sõna "pohmell" öelda ja seetõttu polnud spa buffeelauas häda midagi, kandsin enesele hunnikute viisi ette viinereid, omletti, makrasalatit, röstsaiu juustuga, röstsaiu singiga, värsket salatit, marineeritud kurke ning valasin kogu laadungi iga kord paksu balsamiäädikakihiga üle. Ettenägelikult olin hotellitoas kaasa napsanud ka purgi longerot ning kosutava hommikueine vahele sai rüübatud külma alkoholijooki. Kõrvallauas jutustas Tolk oma üllatusest kui avastas öösel enda ning abikaasa vahelt palja mehe. Habemega anekdooti meenutav juhtum tundus liiga ulmeline, kuid keskpäeval selgus tõesti, et meie kamba Robi ( Man In Maardu, high five!) oli öösel tualettruumi ukse välisuksega segi ajanud ning koridoris viga märgates tagasi keeranud, sisenedes aga meetrijagu kõrval olevas Rain Tolgi numbritoa uksest. Käis kenasti vetsus ära ja heitis oma arust pimedas toas kallima kõrvale, mõne minuti pärast aga selgus, et kaissu võtmisest sai osa hoopis Raini kaasa või härra Tolk ise. Buffeest lobby-baari õlle jooma ning mõne aja pärast kutsus Ops ( Kristjan Oberg, high five!) mind linnatuurile kaasa. Varemeid ja mereranda ei tekkinud heas päevaalguse alkoholivines isu uurida, küll aga oli meeles jutt sellest, et peaks filmiblogijate kambaga päevat treffid tegema, õhtul vaja kõigil kinos istuda või siis omi joomaasju ajada. Telefonile vastas küll esimesena Oliver ( Kbong, high five!) , kuid Centrali õlleka ette saabus Joel (Metsavana, high five!) ning peagi järgnesid Kalver ( Blondpoiss, high five!) ja Jaanus (Xipe, high five!). Kahjuks aga jäi seekordne koosistumine lühikeseks, poistel oli vaja esimesele seansile ( eriti halb korea thriller ) tormata ning mina võtsin suuna hotelli poole, olles enne veel linnusevaremete vahel ühe õlle libistanud, tuttava autos edasi-tagasi mööda Posti tänavat kruiisides peremehe ( Priit, high five!) pakutud longero joonud ning taksosse kaasaostetud siidriga ühele poole saanud. Spas ootasid keskpäeval ees veeprotseduurid ning kuigi tegu polnud just kõige nooblima tervisekeskusega, võis basseinide, saunade ( Soolasaun, high five!), lebopaikade ning mudivate veevoogudega igati rahule jääda. Sõpradega vees hullamine lõi pea klaariks ning sain pooletest tunniga täiesti kaineks, muidugi vaid selleks et kohalikus baaris kohe taas jooki kummutama asuda. Peale vee ja saunatsilli istus kogu meie reisiseltskond mõnuga lobbiekas, jututeemadeks koomiksid, anime ning väheke sai arutatud ka Robi ( Man In Tolgivoodi, high five!) tulevase fimi stsenaariumi üle, toodud välja paberilepandu ebakohti ja kiidetud häid ideid. Välisukse taga suitsunurgas sai lobisetud kõigi möödakõndivate staaridega, sest elas ju festari koorekiht samas hotellis ning kui kanadalesega sai T-särk DVD-de vastu diili tehtud, tundsin endas müügimehe ärkavat ja otsustasin kõik kaasavõetud minu blogi reklaamivad särgid rahaks muuta. Kinno jõudes alustasin aktiiv-intensiivset müügitehnikat, ühes käes oli pudel numbritoas kokkusegatud viinakokteiliga ja teises kilekott särkidega, enne lonksu ega suitsu ei pakkunud kui tahtja oli nõus ka särki võtma. Nii otsesele pealetungile suutis ära öelda vaid Mart Sander ( Mart Sander, high five!) ja Helmutit ( Helmu Jänes, high five! ) tuli samuti mitu korda tüüdata ning isegi siis ei ostnud ta särki ise, vaid sai Kenilt ( Ken Saan, high five! ) kingituseks aga ülejäänud ohvrid andsin üsna ruttu alla, viskasid rahatähed pihku, surusid särgi kaenlasse ja läitsid pakutud sigareti. Ilma särgikaupa tegemata tahtis viinakoksi aga Maimik ( Andres Mainik, high five!) ja lausa nii palju, et asus enesestmõistetavusega minu poolikut kokteilipudelit enda kotti ( kus varemtoimunud linnavalistsuse vastuvõtult näpatud stritslid ja lõhepirukad juba ees ) toppima ning väitele, et nii pole ilus kui alul teed tühjaks Kultuurkapitali varud ja nüüd ajad juba käe tööinimese vara kallale, susistas läbi hammaste vastuseks "nats!" ja tegi minekut. Vahepeal vaatasin kinosaalis Lynch´ile ja polizottole austust tegevat lühifilmi Toilet Woman, tsillisin vanade tuttavate ( Taavi Varm ja Orbital Vox team, high five! ) seltsis ning võtsin sõber Opsiga ette jalutuskäigu kohalikku kaubaparadiisi nimega Konsum. Tagasitulles kohtusime Haapsalu tuntud napsusõbra ( Nööp, high five!), päev varem nähtud punkaritega, Soome analoogse festari orgunnijatega ( Mikko Aromaa, high five!) ning eksisime tänu minu vajadusele majade vahelt lõigata, nöörsirgel Posti tänaval ära. Ops läks pizzat sööma, mina rahuldusin fuajeest ostetud mustikasiidriga ning kobisin b-saali vaatama kristlikke propagandafilme. Ehte kõrtsu festari afterpartyle jõudes oli power juba üsna otsas, kõikusin veits muusikataktis, jõin poolvägisi paar õlle, lobisesin tuttavatega kiretut kuiva juttu ning kobisin väsimusekoorma all lookas olles tagsasi magamispaika. Numbritoas oli Adi juba ootamas ja sel õhtul sain enne unne vajumist kuulda hip-hop´i asemel Tom Hanksi komöödia maotut dialoogi. Öösel käisid ukse taga veel napsule meelitajad, kuid isegi Adi oli nii läbi, et neid mitte sisse lasta ja ära kuulata. Kõrvaltoas harrastati soome joomamänge kus abivahendeiks wc-paber ja salmiakkikossu, Ops valas põranda likööriga üle, Antti ( Soome-Ants, hihg five! ) mässis inimesi paberisse ja Andres naeris ribikondi katki. Ärgates taas buffelaud, seekord küll kasinam taldrikutäis, sest pohmell alustas pealetungi, asjade pakkimine, linnatuur Haapsalus, läägeltmagus sosskook stiilikohvikus ( Anni Arro, high two!) koos naaberlauast kostuva läägeltrumala jutuga ja festari eelviimane teos mis sobis nõrga organismiga vaatamisega suurepäraselt, käsi tänulikult organisaatorile pihku ja kabanossipeatusega koduteele. Kahju vaid, et filmivõõra olemisega Just Filmi korraldajast noorisand pühapäevast komöödiat sissejuhatades kolmveerand teosest ette ära jutustas ja siis kui ka ise spoilimist taipas või pigem keegi esireast ta tähelepanu sellele juhtis, pani veel lõppkokkuvõttena filmi lõppu etteaimata aitava lause maha. Epic fail, nagu ütles selle sissejuhatuse kohta sõber Ops. Kuigi päev varem sai poisiga mõnusalt juttu puhuda, oli ümberjutustust kuulates küll tunne, et tuleb kõrvatagant sakutada ning kombeid õpetada aga lõpuks leebusime kõik, noorte asi, õpivad alles.

Tänud festivalikorraldajatele, Rada7 foorumistaffile ja kõigile sõpradele kes aitasid reisi muuta mälestusterohkeks. Järgmine aasta jälle, märgi mu sõna!

Fotod : Andres Võrang

The Believer

The Believer - Henry Bean 2001

The Exterminators : Lies of Our Fathers

Simon Oliver, Tony Moore, Mike Hawthorne, John Lucas - The Exterminators #11-16
Vertigo 2007

Mulle meeldib käesoleva sarja puhul, et kõrvallood või siis süvendatud tegelaste tutvustused pole mitte põhiloo sisse kootud, vaid kulgevad täiesti omaette vihikutena nii, et alles trade paperback´is loob kogu kamp ühtse pildi. Mõned neist on väga head ja tore pinevust hoides pidevalt sama stoorit jälgida, mitte hüpata erinevate tegelaste vahel sinna-tänna. Samuti jätkas koomiks bizarre erootika, musta huumori ning madalalt sotsiaalprobleemide kohal tiirutamisega. Nalja ja põnevust.

HÖFF 2009 - Day One

Festivali kõige keerukam osa nükkus üllataval kombel hoopis aega enne üritust, sest ükskõik kuidas ma ka ei surunud, mitte ükski tuttavatest ei tahtnud kingituseks priipääset, sellist uhket punase paela otsas rippuvat kaarti kirjaga "Guest". Seekord polnud kavas laskmata karu nahka jagada ning seetõttu ootasin kuni pääsmed peos, sõbrad aga va vallatud olid selleks ajaks kõik endale eelmüügist pileti hankinud, mõni HC-horrori friik isegi festivalipassi. Nii ma siis messisin ja kõllasin kolm päeva aga ei kippu ega kõppu, antakse tasuta aga näe, ei taheta. Reede hommikul helistas ürituse turundusjuht ( Anneli, high five!) ja palus öelda isiku nime kelle kaela külalisekaart läheb, et kõik kulgeks kenasti paberi ja plaani järgi ning mul ei turgatanud enam muud pähe kui hõigata telefonitorusse oma toanaabri Adi nimi õndas usus, et vähemalt temal pole veel piletid ette ostetud. Kutsetega oli mind kostitanud eesti suurima ja populaarsema muusikafoorumi põhiliigutaja ( Ivo, high five!) ja peale palvet ta saidi jaoks ka mingi ülevaade kokku kritseldada, hakkas reis koheselt tunduma mõne Hunter S. Thompson´i ulmtripina kus üritus millest meest osavõtma saadetakse upub enne seda söödud droogide alla ja kui upperite ning downerite vahele reptiloidid end ei näita, siis õiget ülevaadet paberile toksida pole võimalik. Keemia jäi seekord küll välja ja alustasin oma gonzo-žurnalismi tundevälja timmimist Haapsalu El Mare hotellitoas korkides lahti õllet ja ladudes samal ajal väikesele lauale veine, krõpsupakke ja longeropurkke. Laud oli selleks ajaks juba hõivatud toanaabri džinnipudelite ning mahlapakkidega, kuid alkohol nagu ka peremehed leidsid peatselt ühise keele, sest peale selle, et Adit sidus minuga väline kogukas sarnasus, olime veel mõlemad ka väga napsumaiad mehed. Tänu pudelikummutamisele jäi reede õhtul isegi plaanitud veekeskuses sulistamine vahele, küll aga kohtusime taas kogu reisiseltskonnaga lobby-baaris kus sai õlle libistada ja paar meetrit kaugemal võis isegi suitsu teha ning peagi oligi aeg suunduda kinno esimest filmi vaatama. Varem hotellikoridoris ette sattunud Tolk ( Rain Tolk, high five!) väitis, et akrediteeringuga festivali külastades on see hea külg, et filme ei pea vaatama ning võib kogu aeg baaris vedeledes niisama pläägutada. Paari tunniga sissekaanitud alkoholi tõttu hakkas õhtu tõesti sinnakanti kiskuma ja peale pettumust valmistanud lühifilmi Dead Bones ning mõnekümneminutilist Guinea Pig 2 taasvaatamist, polnud mul midagi selle vastu kui õlle ostma minnes haaras Sten ( Sten Saluveer, high five!) nööbist ning tutvustas samas koridoris hulkuva hehega, kanada lavastaga ( Dion Conflict, high five! ) kes festivaliprogrammi krislike propagandfilmidega täiendama oli saabunud. Kahjuks aga kiskus mehe jutt peale mõningast kanada kinokunsti pärlite üle arutamist nii segaseks, et aru poleks saanud purjus ega kaine peaga. Hip-hoppari välimusega vennike alustas lauset ühest asjast rääkides ning lõpetas teisega, olles vahepeal veel jõudnud seletada kolmandast ja seda nii sujuvas taktis, et peagi kiskus kõik ühtlaselt pulaks mida peale minu ei suutnud ka briti survival-horrorit pakkuma tulnud debütant (Simeon Halligan, high five!) välja kannatada. Meie fuajeekamba neljas liige ( Sten oli targu minema hiilinud, eks ta juba tundis kanadalase suumootorit ) Adi aga pidas aga vapralt häälemüürile vastu ja õnneks võttis vahtralehemaa undergroundima lavastaja oma hoolde, mina aga hakkasin koos Paranoiadisko kambaga sättima Ehte baari poole mis oli festivali ametlik peostaap. Oleks võinud muidugi pool tunnikest hiljem saabuda, sest baaris kontserti ( loe: laval bändiproovi teinud ) andnud poistebänd oli paras peavalu, kuid õnneks leevendas seda ühe soomlasega peetud sisukas keskustelu kung-fu filmide üle, pidevalt ostetud uued õlled, kohalike punkaritega tutvusesobitamine, kuulatud lugejapoolsed õpetussõnad oma kirjutamisharjumuste kohta ning järjest rohkem uksest sisseastuvaid sõpru. Koht mis meenutas tänu välimusele ning külastajate teismelisele eale Noku klubi oli lõpuks üsna mõnus paik ja lahkusin alles uste sulgemise aegu, et hotellis nii tuttavate kui võõraste hiliste kolistajatega veel tunnikese jagu veini juua ja juttu puhuda. Oma väsinud pea panin padjale räpi-meloodiate saatel, toanaaber Adi nimelt väitis, et ei suuda enne uinuda kui neeger pole talle relvadest, bitchidest ja narkolükkamisest kõrva sosistanud. Tupac has left the building.

Fotod : Andres Võrang

Dead Bones

Dead Bones - Olivier Beguin 2008

HÖFF´i seiklustest pajatan pikemalt kui vallumine ja vappumine nii hinges kui kõhus on möödas, esialgu väike säästuarvustus, et ei tekiks lugejais tunnet justkui on maa mind alla neelanud või näkineid Haapsalu rannast vetesügavusse vedanud. Dead Bones siis, esimene festarifilm mille vaatasin ja mis kohe suutis oma labase sisu ja laste amatöörfilmiliku lähenemisega tuju rikkuda. Kui raske saab olla paaris šveitsi noormehel leida inimene kes rääkiks normaalset sajanditagust inglisekeelt, no vaadaku kasvõi kolm episoodi Deadwood´i ja juba sealt saab kätte kogu vajamineva dialoogi ajastu dialektis. Nemad aga lasid tõlke teha nolgist hip-hop´ifännil ja nii ajasidki kauboiid suust säärast jaburdust, et kõrvast tilkus verd. Ja siis veel see hüperigavalt lavastatud põmmutamine ja ebausutavalt kannibalismi pakkuv lõpp. Halb film mis püüdis liiga olla lahedalt noortepärane pulp raksakas, videomängulik ja koomiksilaadne, kuid pingutas kõiges roppu moodi üle. 1,5/5

Roots Search

Roots Search: Shokushin buttai X - Hisashi Sugai 1986

Liiga klassikalist laadi b-ulmeka lugu kus kosmoselaev kohtub teise sõiduriistaga mille meeskond on saladuslikult tapetud ning koos ainsa ellujäänuga tuleb pardale kaasa võõreluvorm mis asub päästelaeva meeskonda ükshaval killima. Paar veidrana mõjuvat kohta nagu näiteks ennustaja poolt inimese tulevikku vaadates näidati paljaid inimkehi või jumalateema sissetoomine, kuid muidu üks tuim jooksmine mööda kosmoselaeva koridore ja jahumine tulnuka olemusest. Eriti kahju oli, et kõrvalasuv kena VHS-i kaanepilt ega all olev LD cover ei oma midagi ühist filmi enesega, ei stooris ega joonistusstiilis. Väga tavaline ulme-anime. 1,3/5

Bact to the roots baby!

Pretty in Pink

Pretty in Pink - Howard Deutch 1986

Mul oli suuri raskusi mõista mida John Hughes ( stsenarist ) selle filmiga öelda tahtis või oli tegu lihtsalt ta enda poolt väljapraagitud nõrgemat sorti näpuharjutusega mille Howard Deutch üles korjas ning lavastas. Välimuselt justkui John Hughes teos, stilistika, muusika, näitlejad ning ülesehitus aga sisult täiesti mittemidagi ütlev, tühi ja erinevatesse suundadesse laiali roomav. Ka näitlejad olid seekord üsna tuimad, eriti Harry Dean Stanton täiesti liigse lihana, kuid ka James Spader kellele oli küll sobiv roll antud, kuid liiga vähe aega seda demonstreerida. Molly Ringwald oli muidugi muska nagu alati aga seda võibki temalt ju oodata. Kiitust võiks jagada vaid stilistikal mis liikus Joe Strummerist kuni Cindy Lauper´ini, väga kena oma kaheksakümnendate mainstreamile vastanduvas, kuid mitte just underground kirevuses. Mõned aastad hiljem asus Whit Stillman samaealiste elu lahkama ja tegi seda palju teravama pilgu, julmemahuumori kui ka soojema romantikaga. 2/5

Ministry - Copa Live

Ministry - 1988-12-12 - Toronto, Canada - Copa

1) Where You At Now
2) We Believe
3) You Know What You Are
4) Land Of Rape And Honey
5) Flashback
6) Missing
7) Diety
8) Stigmata
9) No Bunny
10) Golden Dawn
11) No Devotion
12) The Light Pours Out Of Me
13) Smothered Hope

Kõige parem bootleg live-DVD ever, sest mitte ühelgi teisel helikandjal ei kõla Ministry nii rajult, olles samas väga tagasihoidlik müras ning helikeeles. Vinguv-kraapiv kitarr on seekord välja jäänud ning lisaks Paul Barker´ile bassil olid veel Al´i vokaali saatmas vaid drummid ja kentsakas sündimees oma pilliga, sound rohkem klassikaline EBM ja elektro kui see lõhkuv energialaks mille järgi Ministry´t tuntakse. Väike kontsert Kanadas kus lõi kaasa ka Nivek Ogre.

Titanic The Invincible

Filmis nimega The Muse mängib Sharon Stone hollywoodi filmimaailma muusat kelle juures käiakse nii inspiratsuiooni kui head nõu saamas. Väikeses cameo-rollis võis seal näha James Cameron´i kes muusa korterist väljudes küsis veel kinnituse saamiseks uksepeal emandalt üle, et Titanic 2 on ikka paha idee, eks? Muusa noogutas pead. Ainuke hea koht kogu filmis.

Titanic (1996) 10 (20%)
Titanic 2 : Return of the Titanic 1 (2%)
Son of Iceberg vs Titanic junior 8 (16%)
A Night to Remember 1 (2%)
Titanic (1997) 13 (27%)
Revenge of the Son of The Titanic 5 (10%)
Titanic and White Woman 10 (20%)
Kuu tagasi küsis üks anonüümne blogilugeja, et kas Titanic on hea film? Nüüd peale lugejatega arutamist võin vastata, et on küll, seda arvamust jagas veerand kõigist vastanutest. Mõned hääled vähem sai aga aasta varem valminud televersioon ja sama palju vastajaid leidis ka, et kannibalismimomentidega sexploitation flick Titanic and White Woman on vaatamist väärt. Son of Iceberg vs Titanic junior oli samuti populaarsemate seas hoolimata sellest, et tegu on eelkooliealistele mõeldud animatsiooniga.

Notorious

Notorious - George Tillman Jr. 2009

Mul on 19 aastane venelasest töökaaslane kes ei oska ühte ainsat sirget sõna ka öelda, vaid peab kogu aeg kekutades luiskama. Mees tuli esimesel päeval tööle ja kui küsisin ta rastapatside kohta väitis, et on pesueht rastafari ja rastafari kiriku liige, sest teada on, et üks õige rastamees ilma religioosse tegevuseta on lihtsalt kanepipläruga töll. Mees väitis, et reggae on ta lemmikmuusika, ainus mida kuulata kannatab ning tõi selle tõestuseks tööle kaasa poola piraat-CD kuhu kõik jamaikahõngulised kommertskariibirütmid üheks suureks lõputuks poppuriiks miksitud olid. Hakkas poisist kahju, kinkisin talle Sounds of Jamaica nimelise plaadi kus vanakooli dub´i, reggeat ja kuuekümnendate ska´d. Las kuulab siis vähemalt korralikku saareriigi biiti. Siis suri Venemaa kirikupea Aleksius Teine ja poisil kiskus pisara silma, väitis, et just see pühamees on ka teda ristinud ning seetõttu vajab ta murest üle saamiseks töölt vaba päeva. Rastafari taust oli seekord unustatud, kuid peagi paar päeva hiljem ununes ka vene õigeusukiriku oma, sest noormehe jutust selgus, et ta on hoopis poola ortodoks ja vajab sealsete kirikupühade tõttu vaba päeva. Samuti nagu vaba päeva paluti seoses isa haiglas oleku, vanaema matuste ning Kremlis Putini juures toimuva uusaastadineega kuhu poiss loomulikult kutsutud oli. Töölt ärahiilimiseks sobivad ka teised valed millest erilise poolehoiu on leidnud kaklused skinheadidega, nimelt pidavat kutt pidevalt kiilakatega lahinguid lööma ja seetõttu hilineb regulaarselt pool tundi tööle, tihti otse haiglavoodist kuhu järjekordne kaklus teda peapõrutusega saatnud on. Tundub, et kohalikud neegrid, homod ja antifad võivad täitsa rahulikult teha mida tahavad, sest skinnid on 24/7 seotud Serjooga jahtimise ning kiusamisega. Hiljuti lisandus jutt, et nüüd tal on relv ja ta laseb kõik punkarid ja skinheadid lihtsalt maha. Jutu peale, et näita, lasi ta mul vilksamisi heita kiire pilk seljakotti kust paistis vastu plastmassist mängupüstoli pära, relv mis heal juhul teeb tongiga pauku ja kusisemas variandis sülgab lihtsalt ümaraid plastmassist kuule. Peale "relva" ostmist "mustalt turult" on fantaasiaga noormehe juttu lisandunud gängstalikkus. Lasnamäe elanik väidab end olevat eesti esimene originaalne crips ja ajab peagi kokku suure gängi kõrilõikajaid, kohe-kohe kui ta on LSD müügiga teeninud piisavalt raha ning lõpetanud oma tätoveeringu, kõhul asetseva kujutise Empire State Buildingust ning selle all oleva kirja Southside Niggaz.
Käesolev film on poisi lemmik...
...kohe peale The Devil Wears Prada´t. 1,5/5