My House - Gleb

Moi dom - Andrei Zaitsev 2000
Gleb - Andrei Zaitsev 2002

Inteligentsemate sibulate korraldadtud dokumentaalfilmifestival KINOTEATR.DOC on keskendunud Venemaa elu avatud ning häbita paljastamisele, tutvustades kohalike mõttelaadi ja maailmavaadet. Sõltumatu festival on oma parimate poegade parimad tööd ka DVD-le pannud ning sellest sarjast on kujunemas üks mu lemmikuid. Mõningal määral võiks neid lühidokke võrrelda meie oma ETV jaoks toodetud "Eesti lugudega", kuid diskreliisini jõudnud tööd on tugevamad sisult, artistlikuma lahendusega ja pigem festivaldelt auhindu noppivad kui telearhiivi sügavustesse kaduvad. Gleb rääkis samanimelise väikese poisi esimesest päevast lasteaias. Väikese põngerja kartusest uue koha ees, vaiksest olukorra hindamisest ning kõrvaltvaatajana lasteaia käitumismudelite õppimises ja tema esimestest arglikest katsetest teiste laste gruppi sulanduda. Väga hästi oli linti saadud lapse ehmatuse ja uudishimusegune päev uues kohas, eemal armastavast emast ja isast, kaaslasteks vaid võõrad lapsed ning abivalmid kasvatajatädid. Väga armas oli väike montaažiga loodud dramatiseering kus poiss lõunauinakut tehes oleks justkui näinud unes eelmist päeva vanaema ja vanaisa juures suvilas. Gleb oli armas dokumentaalfilm, lavastaja varasem töö Minu maja aga päris koomilis-karm uusrealism. Mees oli asetanud kaamera toa aknale ja filminud paari nädala jooksul naaberpoe tagaukse juures toimuvat kus neiud käisid salasuitsetamas, nii mehed kui naised kusel ja sital, parmaadid jõid odekat ja töölised viina, miilits ajas urineerijaid laiali, lapsed mängisid loomadega, joodikud magasid, bomšid musitasid teineteist, vahepeal tassiti poodi kaupa ja siis mõne aja pärast läks taas kusemine ning viinajoomine edasi. Naljakas ja kurb samaaegselt. 5/5

Viinaviskajate argipäev poe taga.

Appaloosa

Appaloosa - Ed Harris 2008

Filmi esimene ning teine tulevahetus tõstsid minus lootust, et tegemist saab olema brutaalse, äkilise ning minimalistliku vägivallafilmiga kus tina ei raisata niisama põmmutamisele, vaid lastakse kuul otse ajju, puhtalt ja halastuseta. Selline jõuline ja kompromissitu film ehtsast Metsikust Läänest kus elatunud kibestunud mehed ajavad karme asju ja armu kellelegi ei anta, ei vaenlastele ega endile. Filmi kahekümnendal minutil aga peatus Appaloosa jaamas rong kust astus maha naisterahvas ning see kääne avaldas filmile samasugust mõju kui laevale tuntud meremehevanasõnas: naine laevas - laev põhjas. Naine toob enesega kaasa kohvritäie igavat dialoogi ja kohustuslikku romantikat mille tundetase hakkab relvaterrori asemel westerni uut selgroogu ehitama ning mis muudab kogu teose kerglasemaks, et mitte öelda suisa lapsikuks. Mõtlesin veel, et olgu, naine on ka vanakooli westernites alati kõrval olnud, eks saab siis seekord külma ja südametu püssimeeste actioni asemel traditsioonilisemat laadi kauboifilmi näha. Naine aga va madu oli mitte paha ja mitte hea klassikalises vanakooli mõistes, vaid selline modernne bitch kes filmile isegi seda harjumuspärast kauboifilmi vormi anda ei lubanud. Jäigi nagu õhku, polnud õige western vaid justkui tänapäevane täiskasvanulik suhtedraama, moraali ja eetikafilm mis asetatud sajanditagusesse maailma ja kus püsse paugutatakse ning laipu leidub. Stilistika ja näitlejad olid aga väga meelt mööda. Tüübid nägid oma ajasturõivastes väga šefid välja, eriti Viggo Mortensen oma musketärivuntsidega ning Ed Harris kandmas sarnaseid rõivaid mis paarkümmend aastat varem valminud Walker´is. Kogu filmist kõige enam meeldis mulle aga pidev relvade täitmine padrunitega. Peale igat tulevahetust asuti esmalt püsside salvesid ja koltide trumleid täitma ja alles siis avati suu juhtunust arutamiseks. Isegi kui vaid üks pauk tehti, asetati ikka enne uus padrun paigale kui võeti samm kohalt liikumiseks. See tundus tõepäraselt lahe olevat. 2,5/5

Pässidest revolvriässad.

Jarhead

Anthony Swofford - Merijalkaväen mies: kertomus Persianlahden sodasta ja muista taisteluista
WSOY 2004

Olin lausa pahvik löödud millise inimlikkuse, siiruse, tundlikuse ja lähedusega oskas autor mälestusi sõjaväeelust paberile panna. Üdini aus pilk minevikule Lahesõjas, ei mingit heroilist ega individuaalset esilekergitamist, vaid pigem liikumine alla poole, kirjanik asetas ennast tavalise sõjaväes teeniva põmmpea tasemele ning tutvustas sõda rohujuuretasandilt, ehk läbi ühe tavasoldati silmade. Kindlasti üks aasta parimaid kirjanduselamusi - koomiline, põnev ja läbini humaanne. Ühe jarhead´i sõjakäik nii nagu see oli, lisaks lapsepõlvemälestused ning taustainformatsioon militaarmasinast.

Kirjanikuhärra ise.

Battlestar Galactica - 4. season

Battlestar Galactica - 4. season - Sci-Fi Channel 2008

BSG neljandas hooajas on selged head ja vead mis tingitud, julgen pakkuda, stsenaristide streigist. Headest asjadest rääkides peab mainima, et siiani kõige põnevam ja pingelisem sesoon. Kuna käsikirjutajad mõned kuud kõigutasid lauataga niisama jalgu, arutasid üksteise eraelulisi seiku ja lürpisid mõnuga kruusidest kohvi, siis tänu sellele oli episoode poole vähem, ehk tavalise kahekümne ( 2. ja 3. sesoon ) asemel kümme. See aga tähendas otsest keskendumist põhiloo teemaarendustele ja niinimetatud filler-episoodid jäid automaatselt välja. Muidugi oli tühja jauramist, kuid terveid episoode nagu varasemalt, selleks ei raisatud vaid kogu mõtetu lõualõgin jäi momendiks järjeosa sees. Tempo oli hea, pidevalt lükati takka ja näidati midagi uut. Samas aga just see edasiliikumine ja uue mängutoomine olid ka vead, sest neljandast hooajast ootaks juba teatudlaadi kokkuvõttet kus mõned lahtised otsad puntti keritakse ja saladustesse selgust tuuakse. Igast sesoonist oli paar-kolm küsimust õhku rippuma jäänud, kuid ka neljas oli väga kasin, pea olematu, neile vastama. Võib-olla aastas üht hooaega vaadates nende vastuseta jäänud momentide kuhjumist ei märka aga kui kahe kuuga "töötad" läbi 42 episoodi, 2 täispikka filmi ja tunni jagu lühilõike, siis paratamatult jätavad uudishimu tõstnud hetked ilma kindla saabuva vastuseta hinge pettumustunde. Taas ma ma näitan näpuga stsenaristide poole, kui te poleks streikinud, siis poleks võetud ka asendusstsenarist Tuha-Juhanit kiirustades kosmoselaeva edasi liigutama, vaid aastaid BSG kallal pusinud käsikirjutajad oleksid ( no loodan! ) keskendutud varemtekkinud küsimustele vastama. Aga võib-olla loodetaksegi selle peale, et vaatajat eriti ei huvita esimeses või teises hooajas arendatud liinid mis nüüd lukku on löödud või siis vaataja lihtsalt ei mäleta ega oska ka seeläbi küsida. Siiamaani kõige põnevam ja parem hooaeg aga näe, tänu tekkinud frustratsioonile annan punne isegi vähem kui muidu. 2,5/5

CILF - Cylons I´d Like to Fuck.

Dream

Bi-mong - Ki-duk Kim 2008

Eelviimase Kim Ki-duk´i filmiga Breath oli selline lugu, et peale vaatamist nii väga ei meeldinudki aga aasta jooksul olen filmile mitmeid kordi mõelnud, maagia on rohkem mõjulepääsenud ja karmus oma karvu näidanud ning nüüd paneksin hindamisel hulga kõrgema hinde. Parandama siiski ei hakka, las jääb nagu on, las tuletab meelde, et mõne filmi seedimiseks võib kuluda aasta ja paar päeva peale vaatamist kirjutama asudes ei pruugi lavastaja poolt pakutud ideekäigud ja emotsioonid veel korralikult laagerdunud ega mõni liin kohale jõudnud olla. Võib-olla hiilib käesolev film ka aja möödudes vargsi taas ligi, igaljuhul sarnaselt Hingetõmbega ei olnud filmi lõppedes mulje just eufooriline vaid pigem tabas pettumus. Seda just filmi lõppedes. Tund aega oli puhast naudingut, omapärast müstilise alatooniga romantikat mis tõotas lõppeda kui mitte just geniaalselt, siis vähemalt rahuldavalt. Ma isegi filmi vaatamise ajal mõtlesin, et peaks pöialt hoidma lõpu suhtes, kuid siis rahustasin ennast väitega, et ega nii mainekas lavastaja nüüd pambusesse ka kihuta. Lõpp aga tuli selline...vaieldava väärtusega. Olin ise aasta tagasi mõtteis panustanud Kim Ki-duk´i tagasipöördumisele sotsiaalrealismi juurde, kuid käesolev lugu tundus nii hea, et seda igatsust taga ei hoolinud. Lugu kulges suhtedraama-põnevikuna millel küljes romantika ja müstilise filmi omadused, kuid lõpuks valis lavastaja teema sulgemiseks artistliku lähenemise. Kunstiinimestele kunsti. Teos aga oleks vabalt võinud hoopis traditsioonilisema ning õnnelikuma lõpu leida, sest huvitav romantiline stoori lausa kisendas vajaduses selle järele. Oskus mainstreamlikumale liinile järele anda on ka aeg-ajalt väärt omadus ning ega meister seda halvasti oleks teinud, pigem võrdväärselt võimsalt tõstnud üles nii traagilise kui positiivse lõpuvariandi. Järsku tõesti need poeetilised lõpuvisioonid tulevat hiljem kummitama ning paljastavad oma tõelise väärtuse? Kindlast paljudele see allegoorne ulm avaldas muljet, mina aga soovisin heale filmile kindlat kena lõppu. Kim Ki-duk on muutumas liiga üheülbaliseks draamažanri sees ja seda isegi jutustades iga kord iselaadi lugu. Tema linnainimeste elu portreteerivad filmid on kõik justkui sarnaste märkidega nagu korterisisustus, autod ja rõivad ning siis saabuv ulmahõnguline muutus mis toob vaimutoitu, ravib hingehaavu ja teeb ühe kaheks või vastupidi. 3/5

Magamine - kõige kurja algus.

Dr. Gaius Baltar - My Triumphs, My Mistakes

TV Terminal Brain Rot

TV Terminal Brain Rot - A Five Minutes To Live Exclusive

Taaskordne telesaasta kogumik mille parimateks paladeks jäid jänkide "Reisile sinuga" saatest pärit lõigud ning mõned vintage telereklaamid. Nagu A Five Minutes To Live´i kogumikel juba kombeks, sai näga Andy Kaufman´it, temagi oli seekord kohtumissaates osavõtjaks, istus kahe teise noormehega sirmi taga toolil ning vastas võimalikult idiootselt endale reisikaaslast väljasõeluva neiu küsimustele. Kõik muu oli aga puhas junk sõna otseses mõttes, ei mingit camp ega retro fiili, lihtsalt kaheksakümmend minutit jurtsu. Taotluslikult kokkupandud lõigud jurtsu, järelikult valmistajate ülesanne sai täidetud. 0,5/5

The Medusa Chain

Ernie Colón - The Medusa Chain
DC Comics 1984

Väga lahedalt ja selgelt joonistatud kergekoeline ulmeseiklus kus kosmose laservõitlustes möllavad mutandid, kosmosepätid ja telepaadid. EEsmärk on hävitada Maa - värdjate koduplaneet.

Milk

Milk - Gus Van Sant 2008

Nimi Harvey Milk helistas peas kellukest küll, kuid nii vaikselt, et alles filmi vaatama asudes tuli meelde kellest juttu tehakse. No ega muidugi üks korralik heteromees kõiki gay-kangelasi tundma peagi, mina näiteks võtsin filmi kavva vaid Gus Van Sant´i pärast. San Francisco gay´st linnaametniku Harvey Milk´i elust rääkiv film oli Gus Van Sant´i siiani kõige traditsioonilisem linalugu. Ülesehitus ja presentatsioon meenutas viimasel ajal populaarsust leidnud elulugusid, ei midagi originaalset ega eristavat, lihtsalt üks järjekordne biograafia mainstreamkino voos. Juhul muidugi kui ei taha juhtida tähelepanu asjaolule, et portreteeritav oli gay aga eks ole neist vähemustestki sarnaseid filme vorbitud, Ray Charles oli ju näiteks neeger ja Deway Cox white trash from Alabama.Kõik Gus Van Sant´i filmid pole loomulikult head, kuid neis pillub vähemalt sädemeid või siis leidub tagantjärele mõjuma hakkavaid unelemisi. Milk aga oli lihtsalt igav film, sest peategelase poliitiline karjäär polnud just põnevusega vürtsitatud triivimine karide vahel, vaid etteaimatav liikumine ülesmäge ning härrasmehe eraelu jäi samuti distantsilt järgitavaks, vaatajat sellesse meeste armumaailma intiimsusesse ei kutsutud. Muidugi pakkus film poliitilis-ajaloolist tausta seitsmekümnendate gay-aktivismist, kuid isiklikult oleksin eelistanud selle teemaga tutvumiseks dokumentaalfilmi, näiteks Rob Epstein´i The Times of Harvey Milk´i. Nüüd aga ei jaksaks seda enam vaadata kuigi tean mis kivi all dokfilmi kahediskiline megalisadega DVD end peidab. Käesolev film aga oli lihtsalt järjekordne heade näitlejatega hea draama ja ei midagi muud. 2/5

Filmis säras ainsana James Franco, sest Sean Penn oli selline nagu alati ja igas filmis.

Scratch

Scratch - Doug Pray 2001

Kõigepealt ütlen ära, et minu kõrv küll dokfilmi edenedes enam erinevatel kriiksutamistel vahet ei teinud. Uued DJ-d näitasid järjest värskemaid nippe ja stiile scratchimisel aga minu jaoks tundusid üpris sarnased juba varemkuulduga, kuigi jah, eks "väike" vahe oli sees. Pole ma suurem turntablemuusika austaja, ei scrathimise ega hip-hop rütmide ning plaadimiksimise koha pealt, kuid käesolev dokumentaalfilm pakkus nii mõndagi põnevat vaatamiseks-kuulamiseks. Alustati scratchimise ajaloost mis paigutus seitsmekümnendate lõppu, räägiti silmiavavast Herbie Hancock´i MTV auhinnagaala live´ist aastal 1984, liiguti edasi koos Mix Master Mike´iga, tehti tutvust noorte vihaste meestega X-ecutioners´i kambast ja lõpetati plaadipoodides tuulava DJ Shadow´iga. Vahele veel paksult mussi ja informatsiooni toimuvast.Kogu scene juures avaldas mulle enim muljet plaadivõlurite nahavärvus. Kui Afrika Bambaataa, Grand Wizard Theodore´i ja Grandmaster Flash´i ajal keerutasid getotänavail biiti mustanahalised DJ-s, siis nüüd koosneb scratchijate koorekiht valgetest poistest. Vaatad kontsertlõiku kus Jurassic 5 esineb vaid neegritest koosnevale publikule, hip-hop´i taustaks aga kriibivad neile plaate kaks kõhna valgenahalist vennikest. Elvis Presley varastas mustanahalistelt rock´n´rolli ja Eric Clapton bluesi, kas tõesti pannakse neilt nüüd ka scratchimise kunst tuuri? 4/5

Grand Mixer DXT oli paljude jaoks esimene kokkupuude scratchimisega.

B.P.R.D.: The Dead

Mike Mignola - The Dead #1-5
Dark Horse 2005

Esmakordselt ilmus lugejate ette B.P.R.D. kamba uus pomo kapten Ben Daimio, elav surnu kes esimese asjana osutas Roger´i kubemekohal asuvale puutükile kus raudrõngas küljas ja küsis, et mis see on? Naersin päris südamest kohe.

Ben Daimio

Dracula Sucks - The Coming of Dracula's Bride

Dracula Sucks - Phillip Marshak 1979

Living On Video : Music Videos From Synth Underground

Living On Video: Music Videos From Synth Underground 2004

1 Soviet - Commute
2 Freezepop - Stakeout
3 Blow-Up - Fly With Me
4 NASA - Back To Square One
5 Cosmicity - Technology
6 ElectroSquad - Envy
7 NukleoN - Homewrecker
8 Moulin Noir - Maria Calling
9 Ganymede - Daylight
10 Neuroactive - Space Divider
11 T.H.E.M. - Here We Go
12 Neuropa - Lifeline
13 Fr/Action - Vigilante
14 B! Machine - In Thrall
15 Null Device - The Sad Truth
16 Gary Flanagan - Summertime
17 AXOE - Calling
18 Blue Audio - This Is The Way
19 The Peoples - Kaleidoscoping Eyes
20 Brave New - World Drug (Live)Tegu kogumikuga kuhu mahutatud maailma eripaigus tegutsevate bändide poolt saadetud promovideod sündipopi ja electro-muusika valdkonnast. No videoid oli oma klišeelikuses ning amatöörlikuses lausa valus vaadata, kuid lood ise see-eest meeletult ilusad, just sellise kergelt toore soundiga mis süütult naivistlikult mõjub ja koheselt sümpaatiat tekitab. Ausõna, kui ma muidu uue muusika peale alati nina kirtsutan, siis seda kogumikku kuulates meeldisid paari biiti väljajättes pea kõik esinejad. Nukrad ja kaunikõlalised lood, just sellised nagu korralik süntesaatoripop olema peab.

Lemon Popsicle - Going All the Way

Eskimo Limon - Boaz Davidson 1978

Kui Boaz Davidson lavastas ühendriikides legendaarset teismeliste seksikomöödiat The Last American Virgin, siis tegelikult filmis ta ümber omaenese neli aastat varem vändatud filmi. Kui mõnigates hilisemates samalaadi re-make´ides on mõningaid momente muudetud või siis jänkide meele jaoks silutud, siis käesoleva filmi puhul lasi lavastaja nii üks-ühele, et kohati jäi mulje justkui oleksid dekoratsioonidki iisrealist kaasa veetud. Viimast Ameerika neitsit sai mõned kuud tagasi vaadatud ning nüüd originaali kallale minnes oli deja-vu tunne ikka täielik, lausa kahtlane tundub mida sisaldavad jänkiversiooni kaks lisaminutit, filmid peaksid ju täpsed kloonid olema? Täiesti sarnased küll, kuid ometi oli hilisem lavastus parem ja seda tänu taustaks olevale kaheksakümnendate alguse ameerikalikkusele kuhu üks sekskomöödia sobis hulga paremini kui viiekümnendate aastate lõpu Tel Avivi. Jah, see on üks neist haruldastest hetkedest kui soovitan vaadata remake´i ja mitte originaali, kuigi see kõlab lausa pühaduserüvetamisena. Kui aega leian vaatan ka sarja teise ja kolmanda osa ka ära, neid pole USA-s järgi tehtud ning võib-olla on tänu sellele huvitavamad kui sisu juba ette ei tea. Kokku aga on aastani 2001 vändatud üheksa Lemon Popsicle´i filmi, hetkel küll lääne maailmast analoogse hulgaga komöödiaid ei meenu, Politseiakadeemia jäi vist 8 osa peale toppama. 2,5/5

Vana ja uus.

B.P.R.D.: A Plague of Frogs

Mike Mignola - A Plague of Frogs #1-5
Dark Horse 2005

Konnadesõja algus. Lausa fantastiliselt kaasavedav oma põnevuses ning kiiksuga huumoris, esimene täispikk B.P.R.D. koomiks on lihtsalt puhas kuld. Sobiks väga hästi filmiks aga veelgi paremini konsoolimänguks, selliseks mitme karakteriga juhitavaks survival-horror seikluseks. Teistkordsel lugemisel isegi parem kui esmakokkupuutel ning rõõm teada, et konnade-action läheb edasi koos uute B.P.R.D. kamba juhtumistega.

RackGaki : Japanese Graffiti

RackGaki: Japanese Graffiti - Ryo Sanada, Suridh Hassan 2006

Täiesti pingevaba dokumentaalfilm mis võtab sind öisesest Tokyost rogile ja sõidab läbi Osaka, Hiroshima, Nagoya ning paneb sind lõpuks taas Tokyos maha. Pooletunnise reisi ajal näidatakse möödavilksatavaid seinamaalinguid, tehasekatustel olevaid graffiteid, linnatänavaile kiiruga kritseldatud tag´e, täissoditud hüljatud elumaju, legendaarset Sakuragi-cho müüri kuhu esimesed scene kuulsused oma tööd pihustasid ja käiakse ära kauplustes kus müüakse nii värvipurke kui ka on võimalus kohapeal publiku ees kunstiteos seinale lasta. Taustaks kõlavat elektroonilist muusikat lõikab ajuti reisikaaslase selgitav teks mis informeerib täpselt toimuvast ilma liigsesse lobisemistuhinasse sattumata. Nimesid ei nimetata, nägusid ei näideta, sest kuigi graffiti saabudes Jaapanisse olid möödakäijad entusiastlikult toetavad ja kiitsid takka inetute seinte muutumist värvikirevaiks joonistusteks, siis nüüd ajaga on asja ebaseaduslikkus rohkem teada ning politsei kutsutakse kohale kiiresti. Graffitimeistrid jooksevad pidevalt ajaga võidu, üks silm piilub tööd ja teine peab vahti, sest trahvid värvidega vandaalitsemise eest võivad küündida kuni kahe miljono jeenini, ehk 257 300 eesti kroonini. Tööd ise varieeruvad tavalisestest tag´idest ning traditsioonilistest ladina tähti kasutavatest disainkirjadest kuni kordamistele üles ehitatud märkideni mis lausa transsi viiva järjepidevusega hüppavad esile erinevatelt seintelt ning eht-jaapanlikule disainile mis on inspiratsiooni ammutanud manga ja animekultuurist. Animelikud joonistused aga jutu järgi polegi kohalike seas eriti populaarsed, küll aga on sedalaadi graffitivisandeid täis vihikutest huvitatud lääne müürikunstnikud. Rahulik unelev reis mööda raudteid ning täispihustatud seinu. Tegu jaapani graffitit tutvustavas disainiraamatus lisana oleva DVD-ga. 4/5

Sein Osakas.