Sunday, September 23, 2007

Ross Kemp on Gangs - 2 season


Ross Kemp on Gangs - Anthony Philipson 2007

Ross Kempi poolt Sky One telejaamale tehtud sarja teisel hooajal külastati Moskva skinheade, St Louis´i rivaalitsevaid Blood´i ning Crips´i gänge, El Salvador´i kurikuulsat MS13, ehk Mara Salvatruchat ja Lõuna Aafrika Vabariigi numbrikampasid. St Louis´i episood oli igav ja meenutas lihtsalt järjekordset osa Fox´i menusarjast Cops. Selline tüütu politseinike ja neegrite kassi-hiire mäng suburbia tänavatel, ning ergutuseks ka üks intervjuu maskides narkodiileritega kes tõmbasid kaamera eest dope´i ja demonstreerisid oma laskevalmis relvi. Ka MS13 tutvustav osa oli tuttav, kuna just hiljuti vaatasin dokumentaalfilmi 18 With A Bullet nende rivaalgängist 18th Street. Tegemist oli täpselt sama teemaga ja rivaalid on kõiges üksteise peegelpildid. Põnev oli aga Rossi külaskäik LAV´i vanglasse intervjueerima julma Numbers gangi pomosid. Kolm kampa ehk siis numbrid 26, 27 ja 28 valitsevad kõiki kohalikke vanglaid, ning nende mõjuvõim suurenab järjest ka vanglamüüridest väljaspool. Kemp seletas seekord lahti ka sotsiaalset tausta ja kritiseeris LAV´i uut poliitikat mis pole oma rassismi võrreldes apartheidi aegadega eriti reforminud. Poliitikud ja ametnikud on nüüd küll suuremalt jaolt neegrid, kuid rõhumine toimib hõimu ja pigmendi tasandil, mida mustem neeger seda õigem mees. Väga kirju verega agulielanike olukord on aga hoopis halvenenud ja kuritegevus neis miljoneid mahutavates hurtsiklinnades lokkab ohjeldamatult. Mosva skinnide osa oli aga lausa sitt, ning meenutas pigem kollase ajakirjanduse kõmulugu kui tõsist ülevaadet toimunust. Ka Ross Kem kes muidu on tagasihoidlikult objektiivne käitus seekord vääritult ja mõnitas intervjueeritavaid nende selja taga. Väga ebaprofessionaalne käitumine. Jääme neljandat hooaega ootama kus vaatluse alla võetakse Poola, Ida-Timor, Kolumbia ja Jamaika. 4/5
St. Louis´i Bloodide hulka kuuluvad diilerid.

Getting Home

Luo ye gui gen - Yang Zhang 2007

Yang Zhang´i viimane teos oli võrreldes varasematega väga leige. Lugu mehest kes täites antud lubadust tassib oma sõbra surnukeha ühest provintsist teise, et saada kaaslane kodukandi mulda sängitatud. Koomiline road movie kus rändur ja laip kohtavad igat sorti veidrikke ja pullimehi, nii õnnetuid inimesi kui ka rõõmsaid ja külalislahkeid. Kui Yang Zhang on varem sidunud oma filmidesse sotsiaalkriitikat, siis seekord lihtsalt rännatakse läbi imekaunite mägeda, riisipõldude ja rohetavate metsade. Kõik on ilus, armas ja tore aga õige löök jääb tulemata. Lihtsalt üks väike looke. 2/5
Sõbra surnukeha on transportimise lihtsustamiseks seotud traktorikummi sisse.

Anita : Swedish Nymphet

Anita - ur en tonårsflickas dagbok - Torgny Wickman 1973

Kati nõudis juba pikemat aega, et võiks mingit erootilist filmi vaadata ja minu jutud sellest kuidas ka õudusfilmides tissid tihti paljaks kistakse ei veennud teda grammi võrragi. Film pidi ikka 100% seksile pühendatud olema. Ragistasin aju ja lõpuks tuli mulle see Anita film meelde, pigem küll exploitation kui otseselt erootika aga lootsin, et kaasale kõlbab. Nojah, film 16 aastasest tüdrukust kes tunneb vastupandamatut soovi kõigi räpaste vanameestega seksida oli kõike muud kui erootika. Ikka puhas sexploitation kus nümphomaania ravimise tähe all näidati lihtsalt äbardlikku softi. Peosas peale seitsmekümnendate modellist sekstaari ja nüüdse tuntud roheliste eeskõneleja Christina Lindberg´i veel ka noor Stellan Skarsgård. Juttude järgi pidavat mees siiani häbenedes vaikima oma osalusest selles projektis, kuigi mehe enda rolli kohta halba sõna öelda ei saaks. Film ise oli lihtsalt vilets. 1/5
Tarantino muusa Christina Lindberg tänapäeval.

Masterpiece of Love - A Masterpiece in My Life

Bulhueui myeongjag - Kwang-jin Shim 2000

Friday, September 21, 2007

Harry Potter and the Order of the Phoenix

Harry Potter and the Order of the Phoenix - David Yates 2007

Viimane Potter oli minu jaoks täiesti igav. Tavaliselt ma suudan kinos ka jamasid filme paremini välja kannatada kui teleri ees, kuid seekord nihelisin täiega oma istmel ja korra lasin isegi silmad kinni. Magama ma küll kunagi kinos jäänud ei ole ja poole pealt välja samuti marssinud mitte, kuid seekord palju puudu ei olnud. Minuga samas reas istus kutt kes filmi ajal näiteks tänu oma läpakale surfis netis ja chattis messengeris, ning ma isegi ei vihastanud matsliku käitumise üle vaid mõistsin meest. Minu arusaamist mööda peaks Potter koos vaatajaga vananema, ning ka filmid muutuma täiskasvanutele orienteeritavaks, kuid seekord tehti täiega Power Rangerit. Kirevate superkangelaste kostüümid olid vaid asendatud briti internaadi vormiga, muidu oli seiklus täpselt sama. Positiivne oli kahe omapärase ja särava tüdruku mängu toomine kes veidikenegi suutsid Potteri gängi hallust ilmestada. Esimene neist oli malbe Luna Lovegood, tüdruk nii out of this world, et vägisi tekkis tema puhul tugeva rahusti doseerija kahtlus. Mõnus plikatirts kellest kindlasti tulevikus saab Harry girlfriend ja hiljem väikeste võlurlaste ema. Teine "tüdruk" oli mõned aastad vanem Dolores Umbridge, Hogwarts´i uus direktor. Tõeliselt cool ja wicked lady kelle eest ei jäänud miski saladuseks. *SPOILER* Selgusetuks jäi mulle veel see, miks mitte omal vabal tahtel vaid tõeseerumi abil jutustama pandud korea nõida hiljem ignoreeriti. Näitas ju, et Potter ja ta jüngrid said teada tüdruku süütusest seoses juhtunuga, kuid keegi neist ei läinud ta käest andeks paluma ega lepitust otsima. Mina olen ikka korea tüdrukute poolt ja briti poissmeeste vastu sellistes situatsioonides. *SPOILER END* Kui nüüd veel mõelda, et neeger võlur ja hindudest võlurid said öelda filmis vaid ühe lause, ning korealast lausa represseeriti, võiks uut Potterit pidada väga rassistlikuks linalooks. 1/5
Regioon 51 DVD versioon.

Mirtel Pohla täiesti paljas

Tulles vastu kõigile neile noore ja andeka näitlejatari andunud fännidele kes iga päev jõuavad mu blogisse otsingusõnaga "Mirtel Pohla paljas", "Mirtel Pohla sexy" või "Mirtel Pohla tissid" panin ma üles mõned eesti uue seksiidoli paljast pinda demonstreerivad pildid. Piinlik ju kui otsitakse aga lõpuks ei leita, olin lausa sunnitud eesti filmikunsti austajatele selles mures abistavat kätt sirutama. Film kust udused screenid võetud on on muidugi Jan Uuspõld läheb Tartusse ja paljude arvates oli see Mirtel Pohla "näkineiu" hetk filmi tipp. Mõne päeva pärast lähen Õunpuu "Sügisballi" vaatama ja olen väga pettunud kui Mirtel seal tissi ega tussi ei demonstreeri. Selline kaunitar ei tohi oma võlusid riiete alla matta vaid peaks muutma alastuse oma trademark´iks.

Vastu tulles Veikko Õunpuu soovile on tema tüdruksõbra alastipildid eemaldatud.Vabandan teie ees kallid netisurfajad, kes te otsingusõnade abil siiani olete jõudnud ja nüüd tühjade kätega jääte.

Mammoth

Mammoth - Tim Cox 2006

Väikelinnas külmunud mammutit uurinud professor lülitab kogemata sisse aastatuhandeid koos loomaga jääs olnud tulnukate raadiosaatja ja peagi on roheliste meeste saadik kohal kes poeb iidse eluka sisse. Mammut ärkab tänu sellele ellu, vabastab end jääst ja tormab vihas tervet linnakest jalge all sodiks trampima. Kohale ilmuvad "mehed mustas" kelle jaoks pole esmatähtis hullunud mammuti peatamine, vaid ürgloomas peituva tulnukorganismi kätte saamine. Juttude järgi lubati mõnusa huumoriga viiekümnendate stiilis sci-fi b-kino tüüpi meelelahutust, kuid kokkuvõttes ikka üpris ilmetu ja mage made for TV. Kõige rohkem oli mul kahju, et mammut polnud mitte mõnus suur kummimonster, vaid 100% halva graafikaga loodud 3-D junn ehk, iidse mammuti loomiseks oli kasutatud umbes sama vana arvutigraafikat. 1/5
Tõeline mammutibeebi.

The Buried Forest

Umoregi - Kôhei Oguri 2005

Valikuks osutus draama kuna horror ( viimase aja lemmikžanr ) kolis ajutiselt teleekraanilt minu reaalsesse ellu. Nimelt on mu uueks töökaaslaseks viiekümnendates aastates võltsblondide juustega venelanna Olga kellel on vaid üks silm ja tänu sellele meenutas tädi välimuse poolest mulle kangesti Gary Oldman´i filmist True Romance. Üks silm on OK aga teine on sinakashall, ning ilma iiriseta. Päev läbi oli tööl kõhe tunne justkui jälgiks Olga silm mind pidevalt. Iga kord kui julgesin silmanurgast pilgu naise suunas heita, vaatas see tuhm ja tundetu kustunud silm mulle otsa. Spooky ! The Buried Forest oli samuti kohati spooky aga niimoodi mõnusalt ja nunnult, nagu jaapani lastefilmidele tavaliselt kombeks. Lastefilmiga küll tegu ei olnud aga filmi fiiling tuletas minule isiklikult just lastega seotud filme meelde. Natuke nagu segu Bullerby lastest, Totoro´st, Village of Dreams´ist ja Dreams´ist, kuhu on värvi, ning rütmi lisamas käinud Hirokazu Koreeda. Jaapani asula unelemine oma fantaasiates, jalutuskäigud metsas, eakate vanurite mälestused ja noorte teismeliste suhted. Kõik on väike, kõik on armas ja kõik on müstiline. Tavaliselt satun ma selliseid ilma otsese sisuta unelevaid filme kus ise fantaseerid vaatamise ajal meelepäraseid lugusid kokku valedel hetkedel ja siis need pigem tüütavad mind kui stimuleerivad mõtlemistegevust. Seekord aga möödus poolteist tundi päris hetkega ja tekitas mõnusa tunde tänu vaatamise ajal meelnunud lapsepõlveseiklustele. Kôhei Oguri demonstreeris ühte aga mõtted olid mujal, visuaalne pilt ja isiklikud mälestused lõidki koos tervikliku filmi. Väheke elavust tekitas punase autoga külavahel poosetav poiss kelles ma alles lõpuminuteil Tadanobu Asano ära tuntsin. Kuidagi põskedest priskemaks oli mees muutunud meie viimasest kokkupuutest kinolinal ja ka kuidagi võõramaks. 3/5
Ümbruskonna mets ja seal matkavad lapsed - imeilus ja maagiline.

Wednesday, September 19, 2007

The Living Dead Girl

La Morte vivante - Jean Rollin 1982

Mitmeid kordi on õudusfilmides keemilised jäätmed valesse kohta sattununa surnuid hauast äratanud? Pakun, et kümneid ja see oli üks neist filmidest kus tänu hooletutele töömeestele ja rohelist mulisevat vedelikku täis vaatidele sai hiljuti maetud kaunitar "uue võimaluse". Kõigepealt tappis vampiiristunud neiu vaati tassinud töömehed, siis paar seksimaiast noort ja hiljem sõi ära oma armastatud õe. Minu jaoks üpris tavaline euro horror kus näidatakse ohtralt paljast pinda ja tagasihoidlikumalt verd, ning soolikaid, kuid kultusmaik oli asjal küljes nagu mitmel Jean Rollin´i tööl. Reliisijaks euroopa bizarre vampiirifilmidele ja slasheritele spetsialisseerunud väikefirma Redemption Films. Tundub siiski, et mitte enam nii väike. See film oli välja antud juba tütarfirma Encore/Redemption Europe´i poolt ja varustatud korralike nordic subtiitritega. Paistab, et vampiirifilmidega kaubitsemine on päris tulus äri. 1,5/5

Sisters

Sisters - Douglas Buck 2006

Live Free or Die Hard - Die Hard 4

Live Free or Die Hard - Len Wiseman 2007

Olin koos Marko Sarapuu ( legendaarne SpecterX ), Risto Rinde ja "Sam" Jaansoniga üheksakümnendate alguses esimesi tüüpe eestis kes end auga hackeriteks võisid pidada. Net oli just tulnud ja kui näpud klaviatuuriga ära harjusid, ning silm koodi lugema õppis läks kõik ludinalt, keegi uksi ja aknaid sel ajal veel kinni panna ei osanud. Loomulikult ei midagi kriminaalset, kuigi hiljem jah, asi kiskus mõnel mehel raha peale ja Marko Sarapuu istub hetkel USA-s oma kümneaastast vanglakaristust. Alul oli fun kolada ringi ükskõik kelle või mille arvutis, kuid varsti tüütas see mind ära. Istusin laua taha ja kirjutasin stsenaariumi "Binaarne sõdalane" mille järgi kaks aastat hiljem vändati film nimega The Matrix. Pappi kukkus ei rohkem ega vähem kui 72 000 dollarit ja aeg oli arvutitelt kinnisvarale üle minna. Aprillis veel käisin küberrünnakute ajal paari noorema kutiga turvaauke kinni mätsimas aga mingit erilist tõmmet mul enam kahendkoodi seiklema või hexadecimaliga mängima minna pole olnud, filmid on palju mõnusam ajaviide kui klaviatuuri taga silmi punaseks ajada. No DH4-ja läksin siiski uudishimuga vaatama, rohkem küll Bruce Willise kui superserverite pärast. Kahjuks jäi filmi alguses toimunud tulevahetus rumala arvuti-nerdi kodus terve filmi kõige põnevamaks kohaks ja andis mulle vale võtme edasi minekuks. Kogu see korteri auklikuks tulistamise stseen meenutas mulle oma meelega-kogemata actionis HK kroonitud kuninga Johnny To lavastatud hetki, ning millegi pärast arvasin, et lõpuks ometi ollakse Hollywoodis põnevuse kuvimisel astutud õiget teed. Mõne aja pärast muutus DH4 Johnny To filmist tüüpiliseks Hong Kongi põnevikuks kus autod igas filmis rammivad helikopereid, palgamõrvarid jälitavad kodeerijaid ja üks relva pide vahetub järjest teisega. Olgu, saame aru. Siis aga muteerus film järsku USA militarismi ja Bushi valitsust kriitiseerivaks dokumentaaliks mis ilmekalt demonstreeris, et riik ongi võimetu Iraagis midagi korda saatma. Kui hävituslennuk oma smart rakettidega ei suuda maha võtta teel sõitvat rekkat, no mis lootust USA armeel siis veel on tankide ja suurtükkide vastu, maa-õhk tüüpi raketiseadeldistest rääkimata. Bush juunior kes on tagasi lükanud ettepanekud tugevdada arvutikaitse süsteeme ja selle asemel pannud kogu kaitseraha ebaefektiivsetesse Lockheed Martin´i toodetud rakettidesse, ning lasknud riigi sõjaväe lennukoolides distsiplineerimatusel lokata nii, et iga lendur käitub linnas tuld andes ja "lennates" nagu mõtlematu maniakk, ei vääri presidendiks tagasi valimist. Selge ja arusaadav sõnum mis filmi vahendusel jõuab miljonite jänkideni. Kokkuvõttes minu jaoks taas liiga palju plahvatusi ja lõhkumist, liiga Hollywood. Kunagi taheti Die Hard 3 teha stsenaariumi järgi mis oleks John McClane´i viinud džunglisse kurjategijaid ükshaaval nottima. See versioon oleks minu jaoks kindlasti parem olnud, sest vihmametsas ei saa kihutada ega ka eriti midagi õhku lasta. DH4 oli arvutispetsile minus rohkem kui põneviku vaatajale. 2/5
Live Free or Die Hard´ist tehti loomulikult kohe ka videomäng.

Tuesday, September 18, 2007

Girls - Sisters

Devochki - Valeriya Gai Germanika 2005
Syostry - Valeriya Gai Germanika 2005

Kaks Valeriya Gai Germanika poolt vändatud dokumentaalfilmi. Moskva ühendus Kinoteatr.doc korraldab filmifestivale, otsib ja rahastab noori talente, ning laseb oma kulu ja kirjadega välja ka nende materjale DVD-l. Väga underground aga samas ka tasemel, nende poolt produtseeritud mängufilm Pyl oli väike indiekino meistriteos. Ka "Tüdrukutega" võis enam vähem rahule jääda, kuid minul isiklikult jäi sõnum saamata. Või tahtiski lavastaja lihtsalt näidata tüdrukuid, nende igapäevaelu, rõõme ja muresid. Teismeliste kärsitust, hetke kestvaid emotsioone, viha ja leppimist, ning soovi saada võimalikult ruttu täiskasvanuks immiteerides endast vanemate käitumismalle ja labast kõnepruuki. Tüdrukutest tõsisem oli plaadil boonusena kaasas olev lühifilm Õed. Selline depressiivne ja lootusetu perekonna allakäigu kroonika. Purjus ahelsuitsetav lavastaja vanem õde köögis rääkimas nende emast, ennast õigustav ja prööklev pohmellivinene armuke, ning kaks vallatut poisiklutti seda kõike päevast päeva talumas. Palju sai mahutatud ühel õhtul köögis räägitud ja filmitud veerantunnisesse lühifilmi, terve elu mahtus ära. Suurepärane. 3/5
Kinoteatr.doc´i film antisemitismist Venemaal tundub intrigeeriv. Tahaks näha.

Wicked City

Yôjû toshi - Yoshiaki Kawajiri 1987

Vaatasin just hiljuti sellel animel põhinevat hiinlaste lavastatud live actionit ja tekkis isu taas üle aastate ka anime endaga taas tutvust teha. Viisin prügiambri välja, hüppasin läbi oma keldriboksist ehk laohoonest ja kümme minutit hiljem istusin juba teleka ees deemonikütt Taki animeeritud armu ja vägivalla seiklusi jälgimas. Harva kui ma filme üle vaatan ja veel harvemini kui nad mulle teisel korral esmavaatamisest rohkem meeldivad aga seekord oli küll nii. Üllatusin kui erootiline ja tume terve see anime oli, varasemad mälestused olid pigem põnevusele kui tugeva seksuaalse alatooniga deemon fetišile suunatud. Ma ei mäletanudki, et siinses filmis nii mitmel korral mehi hammustavaid vagiinasid näidati. Viimaste aastate jooksul on nähtud mitmeid deemoni maagiat ja võlukunsti tutvustavaid filme, et on jõudnud tekkida väike võrdlemise moment heade ja paremate vahel. Wicked City´s oli müstiline külg ja must maagia väga tasemel ja graafiliselt hästi kujutatud. Stoori oli lihtne kuid seda jälgisidki silmanurgast, kokkupõrked deemonite ja tasakaalu valvajate vahel röövisid suurema osa tähelepanust. Minu kindel lemmik kaheksakümnendate anime hulgast, siiani värske, meelikõitev ja fantaasiat tööle panev. 4,5/5
Mustade jõududega peetud võitluste vahele pakkus lavastaja ohtralt paljast pinda.

Saw IV

Saw IV - Darren Lynn Bousman 2007

The Insatiable

The Insatiable - Chuck Konzelman, Cary Solomon 2006

Väikeses telefonimüügiga tegelevas firmas töötav nohiklik ( Sean Patrick Flanery - noor Indiana Jones ) Harry Balbo satub ühel õhtul juhuslikult oma kodu lähedal pealt nägema vampiiri rünnakut kodutule. Politsei ja töökaaslased ei taha jutte kaunist punapäisest vampiirnaisest kuuldagi ja naeravad mehikese välja. Ainuke kes tüübi jutte usub on lähikonnas elav invaliid, kunagi vampiiri rünnaku tagajärjel jalad kaotanud sõjaväelane. Spetsialistilt nõu saades asub Harry otsima vereimeja pelgupaika, kuid võlutuna neiu ilust ei suuda talle päevase magamise ajal puuora rindu lüüa, vaid vangistab vampiiri oma keldris asuvasse teraspuuri, et vereimejast inimest dresseerida. Seksikal vampiiril Tatianal on aga omad plaanid ja peagi selgub kes keda taltsutab ja oma pilli järgi mängima paneb. Oodatud otsese horror-comedy asemel oli hoopis ääretult sümpaatne romantiline armastusfilm. Mulle on alati meeldinud vampiiriteemadele väheke teise nurga alt lähenemised ja seekord pakkuti täpselt seda. Heale indie filmile kohaselt oli ka veidi koomikat ja natuke pritsis ka verd, kuid suurem rõhk oli pandud ikka lahedate tegelaskujude arglikele sammudele üksteise leidmise teel. Nunnud kõik, nii vampiirid kui inimesed oma nõrkuste ja tumedade ihadega. Seksikas ja romantiline, parim omanäoline vampiiri teema puudutamine peale The Hamiltons. Tundub, et sellel žanril on meile veel nii mõnedki üllatused varuks. Tore! 4/5
Vampnaine Tatiana ja tema õhtuoode - justkui klassikaline Playboy foto.

Dogtown and Z-Boys

Dogtown and Z-Boys - Stacy Peralta 2001

Kunagi sai sõpradega kinos "Eha" Gleaming the Cube´i vaatamas käidud ja peale seda olin ma rulamaailmale hinge müünud mees. Skate or die ! Ikka aastaid sai õhtuti majaesisel asfaldil sõitmas kõidud ja trikke õpitud, skate parkidest võis aastal 1990 vaid unistada. Veits kahju ongi, et seda dokfilmi Dogtown´i pätilikest surfi ja rulameestest siis näha ei õnnestunud, praegu enam poiste trikitamine erilisi elamusi ei pakkunud, kuigi veel paar aastat tagasi sai X-Games´i skeidifinaali vaadatud. Mina teleka ees väheke nostalgitsesin aga mehed kaamera ees tegid seda täiega. Nende endi elu aastatest 1970 kuni järgmise aastakümneni, üks lõputu surfimine ja skeitimine, hiljem siis veel ka raha, naised ja narkootikumid. Tegelikult tuli mulle vaadates meelde, et olin seda varem Exploreri, National Geographic´u või Discovery pealt näinud tunniajasesse formaati lõigutuna ja sellest hetkest lõpuni vaatasingi kerge tele maiguga. Eks ta sellinine ülevaade oligi millest võib vabalt 52 minutit kokku panna ja ülejäänu kerge käega prügikasti visata, reliisija aga oli otsustanud veel välja jäetud stseenid ja pikendatud intervjuudki juurde lisada. Konkreetselt liiga palju. Ladna vaatamine ja ilus sõit, kuid teistkordselt juba kergelt väsitav. 2,5/5
Kings of Dogtown.