Tõsiselt kahju, et eestis ei ole siiani keegi metsavendast filmi teinud. Samas muidugi suur hirm ka, sest kui lasta suvalised tolgused asjale, siis saab sellest lõpuks jubedus mida häbened ise vaadata ning välismaasõpradele ei julge üldse näidata. Vahepeal ju jutt iikus, et Taska ja Laar teevad koostööd filmi valmimise nimel, aga jumal tänatud, et Laar idanaabritele elamislubade müümisega nii hõivatud on, sest seda pateetilist sitta missealt voolama hakkaks, ei kõlbaks vist küll ajaloolise filmi sildiga kaunistada.
Oles Jantšuk teeb aga seda õieti. Film otseselt ei ole särav kinematograafia poolest ega ka sisult kompaktse ülesehitusega, kuid toob ausalt ilustamata välja ajastu mitmed tahud. Jutt käib siis linaloost mille sisuks Ukraina Rahvusarmee viimastest päevadest, alustades sõjajärgsete aastate partisanivõitlusega punaste sissetungijate vastu ning lõpetades OUN/UPA juhi Stepan Bandera salamõrvaga 1959. aastal Münhenis.
Siit leiab küll põnevaid tulevahetusi, dramaatikat ning isegi romantilist nooti, kuid filmi väärtus jääb akuraatsete pisiasjade kujutamisele ning aususele oma rahvaajaloo vaatajate ette toomisel. Lavastaja tunneb materjali ning seda on märgata dialoogides öeldud üksikute lausete kui situatsioonide sättimise põhjal. Hoidutakse idealiseerimisest, hoitakse madalat profiili ning pakutakse pigem toorest fakti ja ajastu meelsust, kui ilusat eepikat iseseisva Ukraina minevikust. 4/5
Stepan Bandera
No comments:
Post a Comment