Indifference - Безразличие

Bezrazlichie - Oleg Flyangolts 2011

Kuuekümnendad Moskvas. Uurimislaboris teeb tempe koer Tuzik, ajades kõrgeid kindraleid närvi, sest ühele kosmosekoerale lihtsalt ei sobi krantsidele selga ronida ning pidevalt põgeneda. Pääseb aga koer taaskord jooksu ning salajase tehnikaga varustatud mikrobuss otsib loomakest mööda Moskvat taga. Samal ajal on jooksus ka kamp kriminaale, neil kannul miilitsad. Tänavatel hulguvad veel noored päevavargad, arutavad elu-olu, helistavad tantsupõrandal kohatud neidudele ning viidavad aega kohalikus trendikohvikus "Valge pingviin", kus kohal kogu suurlinna hipsterid, sest mängitakse läänelikke bände ning tantsitakse twisti.

Kuuekümnendate dokumentaalkaadrid linnamelust vaheldumisi lavastatutega ning animatsiooniga. Viimased siis kulunud ja kriibitud, et näeksid välja justkui samal ajastul linti võetutena. Õnneks muidugi Moskvas jagub veel neid hoove ja kangialuseid kusaeg justkui seisma jäänud ning missiiani viiekümne aasta tagusesse filmi suurepäraselt sobivad. Filmi ise aga... no oleks see tõesti kuuekümnendatel tehtud, siis räägitaks sellest kuikultusfilmist, sovjeti uue laine imeteosest, aga aastal 2012 jäi igavaks. Kahju samuti, et minu lemmikut - Aleksandr Bashirov´it, nii pisikeses episoodilises rollis nähasai. 2,5/5

Marko Pütsep anno 1965.

Filmiküsitlus - Kristjan ODP-st

Avan populaarse Filmiküsitluse sarja kolmanda hooaja. Esimesena saab jutujärje Kristjan, mees kes võttis mind kaks aastat tagasi käekõrvale ning viis sisse EAÜ uksest. Mind pandi seal tolmusele nurgatoolile ootama, aga teda koheldi kui printsi, pakuti kooki ja kohvi ning kohendati härra pepu all olevat siidpatja.  Selgus, et 12% kogu Eesti Autoriühingu tuludest tuleb täna Kristjani loodud muusikale ning pole siis ime kui EAÜ palgalised lakeid poisi ümber justkui kärbsed ringi tiirlesid - meelitasid ja keelitasid. Uurisid, ega mõnda uut hitti pole valmis kirjutatud ning kiitsid taevani juba nende aruannetest läbi jooksnud muusikataieste kõrget kunstilist taset. Endalgi oli uhke tunne, et nähti mind sellise suurmehega koos uksest sisse marssimas.

Nimi: Kristjan Jaan Pärn
Bänd: One Dollar Project,  East Trading Wang
Facebook:  One Dollar Project
Soundcloud: One Dollar Project

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Aastate tagant on meelde jäänud suvalises järjekorras: Jaws, Predator,Back to the future esimene, Nightmare on Elm street esimesed 3 näiteks. Kindlasti peaks ära mainima ka P.Jacksoni Braindeadi ja Bad Taste i, ja Sami Raimi Evil Deadi filmid. VHSid Hellraiser 2-he ja Evil Dead 2-ga sai ikka miljon korda läbi kedratud hilistel öötundidel. Carpenteri The Thing on endiselt tase minu arvates.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Viimased meelde jäänud filmid olid Hobo with the Shotgun ja Revenant.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Sellele küsimusele ei ole ma eriti kompetentne vastama. Muusikakogu  mul praktiliselt puudub. Väga palju on tehtud head muusikat ja veel rohkem on tehtud vägistavat paska. Chris Isaak, vanem Helmet, 70-date soul, kui midagi soovitada.

Tänan Kristjan!

Kaader filmist The Thing.

Sons of Anarchy - 3. season

Sons of Anarchy - 3. season - created by Kurt Sutter 2010

Mis läks siis valesti? Nimekiri on pikk, aga alustaks vast lihtsalt tõdemusega, et lõpuks ei too kohale, ei paku midagi millest kinni haarata, vaid segab ja segab seda SOA leiget suppi. Pingutab üle intensiivsusega, ehk pakub igas episoodis 3-4 uut teemakäsitlust ning alustab uue pinevuse kruvimisega, kuid samas annab vanadele pidevalt liig kergekäelisining ilmlihtsaid lahendusi. Kogu aeg püütakse saladuste ja uute saladuste ning üksteise ülemängimise ja seljataguste kokkulepetega põnevust alal hoida, isegi tõusvas tempos seda lisada, kuid ükski liinidest ei saa mõistlikku lahendust mis pinevusest küünte närimist põhjendaks. Lõpuks taandub aga kogu see põnevhetkege virr-varr ühtseks halliks ilmetuks seguks mis nätsub episoodist episoodi.

Sari peab ka vaatajat lolliks. Täpsustan! Saripeab vaatajat dementseks isikuks kes ei mäleta paari episoodi tagust tegevust ning võtab seepeale rõõmuga vastu kõik sisukäänakud ning tegelaste suust või käitumisest välja paistvad väited mis lähevad vastuollu varem näidatuga. Sari on üht-teist seletanud, kuid siis see unustatakse ning asutakse uut suunda vedama põiki üle vana raja. Laias laastus võib öelda, et kõik mis puudutas Iirimaad ning iirlasi oli valusalt loogikavaba ning tihti rumal. Kaasa arvatud see sinine objektiivifilter mille läbi näidati Belfasti. Charmingus toimuv aga töötas. Või ütleme nii, et kõik see osa mille tegevus ei olnud just ST. Thomas´i haiglaseinte vahel, sest oma lemmiksetti ei tahetud ka kolmandas sesoonis kõrvale heita. 2/5

Quest for fire.

The Hunter

The Hunter - Daniel Nettheim 2011

Daniel Nettheim oli lavastanud just täpselt sellise põneviku mis mulle meeldib, ehk siis ebatraditsioonilise öko sisuga, vaikselt meeleolukalt kulgeva ning heade näitlejatega. Põnevik, aga kiskus sinna draama kanti vast väheke isegi liiga palju ja jättis metsas matkamisele selle võrra vähem ruumi,kuid kui Willem Dafoe taas koti pakkis ning kuusejuure kõrvale sambla peale magama heitis, unustasin need naiste-laste argised mured ning elasin hingest jahimehe saagiootusele kaasa. Lõpus võttis isegi pisara silma, ise ju samuti varem tasmaania tiigri videoid YouTube´ist passinud ning lastele õpetust jaganud liikide väljasuremisest. Liikide välja küttimisest. Ilus draamamaiguga looduskaitsethriller. 4/5

Kas tegu oli tõelise tasmaania tiigriga või olid koer, kass ning vöötorav sodoomia pattu teinud, jäi küsitavaks.

Of Roofs, Genes and Stolen Meanings - One: Life to Learn

Of Roofs, Genes and Stolen Meanings - One: Life to Learn
Of Roofs, Genes and Stolen Meanings 2012

01. Tempest 00:46
02. All Gravity 02:25
03. Slow Blade 02:58
04. A Journey 03:24
05. Cuntitled 01:45
06. The Customer 02:12
07. Chokeslam 03:12
08. Red Empty 00:46
09. First Class 03:21
10. Prose Before José 03:47   
11. What the Ground Took 02:11
12. Life of Getting By (feat. Erik from We Rise Again) 02:19
13. Vogue 04:15 

Download - Lae alla!

Of Roofs, Genes and Stolen Meanings on üks neist bändidest kellel ma vaikselt olen silma peal hoidnud. Ja pöialt pihus lootes, et sealt võib minule meelepärast kraami tulema hakata. Enne albumi ilmumist oli mu ind aga vaibuma kippumas, sest nii netti kuulamiseks riputatud träkid kui ka ametlik muusikavideo kiskusid bändi liiga tugevasti ühe augu poole, sinna koopa suuunas kus ülejäänud kohalikud metali core´d ja nu´d passivad ning kuhu urkasse täskasvanud, lapselike illusioonideta, inimene enam oma sammu seada ei viitsi. Seda parem oli mul aga täispikka albumit kuulates kogeda, et kuigi ORGASM seab meie levi-core bändidega ühtselt aset, ei kipu ta vähemalt muusikalises mõistes nendega nii varmalt ühe teki alla pugema, jättes endale hulga rohkem valikuvabadust ning väljendusvorme. "One: Life To Learn" on minu kõrvade jaoks üllatuslikult hoopis maitsekas popmuusikaplaat mis vaba hambad ristis vihane olemisest või mõneski mõttes skenele omasest rumalast naljast, laveerides hea sisetundega ja detailitäpsusega nii üldtemplina löödavate stiilide, kui ka läbi muusika aimatavate žanrite vahel. Popmuusika ei ole siinkohal "jalad maas tänavakuttide" kohta öelduna mõnitus, vaid päästerõngas mis hoiab ORGASM-i muu saasta sisse uppumast, andes võimaluse haarata hulga laiemat publikut kui ühelt skenebändilt seda oodata võiks. Tehniliselt kenasti kokku nipitatud träkid eraldi ei anna bändist justkui õiget kuva, jättes paratamatult sisse tunde, et tegu on vägisi kokku keeratud ägedate paladega. Album terviklikult on suuteline hajutama mitmeid eelarvamusi, vaigistama stiilidekompoti kompositsioonide kunstlikkust ning tooma välja nüanside paleti kõik värvid oma naturaalses toonis. "One: Life To Learn" on pomuusika pidepunkt kus kohtuvad + ja - rockid, post´id, metalid ning HC-d vabas loomingulises vormis. On energiat, viha ning hävitamist, aga on ka oskust piiri pidada ning pakkuda vaheldusrikast muusikat mitmele maitsemeelele, rebimata aga hetkekski lahti oma juuri viljakast hardcore´i pinnasest.

Excellent Cadavers

In un altro paese - Marco Turco 2005

Väga huvitav teema - Sitsiilia maffia väljajuurimise tõsisem riigipoolne kättevõtmine ning selle hajumine tänu selle sama riigi sidemetele kuritegeliku maailmaga. Vanglakaristusi aga ikka kukkus ning kuuide-pommide läbi langes ka riigiametnikke, kel oli jätkunud jultumust tehtud mehi torkima minna. Dokk on iseenesest huvitav, kuid pidevalt miski häiris produktsiooni koha peal. Põhines Alexander Stille raamatul ning kirjanikuhärra ise käis koha peal kaamera jaoks niinimetatud asja uurimas, kuid filmi vaatamisel tundus mitmeti see justkui isikliku egatripina ja mitte objektiivse ülevaatliku kuvana. Väga huvitav sisu, aga minu jaoks justkui veidralt vildakalt tehtud. Saad faktid kätte, vorm lihtsalt häiris pidevalt tibake, just see õrnalt hoomatava lavastuslikkuse sisse toomine kus juba räägitud teave taaskord filmilindi jaoks esile tuuakse. 3/5

"Miks te mind siin puuuris justkui looma kinni hoiate? Minaei ole midagi teinud, ega kedagi tapnud, vaid kasvatanud Palermo lähedal kurke-tomateid."

Independents: A Guide for the Creative Spirit

Independents - Chris Brandt 2007

 Heas vabas vormis dokumentaal mis vaid vähekene suunab, kuid valdavalt jätab võimaluse kunstnikele rääkida omi mõtteid joonistamisest, kirjutamisest ning loomest üldisemas mõttes. Ega siin nüüd teab mis tarkuseterasid poetata, aga kena vaadata nii kunstnikke kui nende töid ning kuulata taustaks tihti üsnagi koomiliselt jutustatud memuaare ning ideid. Minu jaoks olid kõik tüübid aga sellised, et alles filmi keskpaigas, seal kus näod ning nende looming kokku viidi, sain ma hõisata, et ohh...see kutt joonistas ju selle koomiksi ning too on vaeva näinud teise minule tuttava materjali kallal. Ega need näod ja nimed ilma käekirja tutvustuseta mulle ikka midagi ei öelnud nii, et tõsiseks koomiksifänniks end ikka pidada ei saa, he he! Tore väike tutvustus, iga mees ja naine vääriks muidugi oma filmi, aga tore oli ka selline väike ülevaade kätte saada. 3,5/5

Perfect Sense

Perfect Sense - David Mackenzie 2011

Viirus murrab. Verd keegi ei oksenda ja nahk samuti pealt ei kooru, kuid tasapisi kaotavad kõik maailm inimesed ükshaaval oma tajusid - alul haistmine, siis maitsemeel ja nii edasi. Enne iga taju kadumist haarab inimesi enda haardesse võimas emotsioonipurse, on see siis viha või himu maitsta või õrbusehetk ning sellise momendi sättimine enne hüvastihjättu taaskordse tajuga, on filmi huvitavaim osa. Muus jaos aga üks emotsemine, kus kõik on sulnis ja ilus, aga nagu öeldakse - ega ilu passi patta panna. OK, kui juba pattapanemisele jutt läks, siis restoranimenüü peale maitsemeele tajumist oli samuti üsna nutikas lüke. 1,5/5

Wild Style

Wild Style - Charlie Ahearn 1983

Sattusin suvel naise suguvõsakokkutuleku ajal noore bandiidosega rääkima hip-hopist ning kutt väitis, et tema kuulab ikka seda vanakooli räppi ja see pidavat see kõige õigem ehedam kraam olema. No ma ei tea. Käesolevas filmis sai mitmel korral seda va õiget (või oli juba aasta 1982 materjal teise-kolmanda põlvkonna räpmuusika?) kraami ja minul hakkasid küll kõrvad sitavett jooksma. Meelde tulid mingid hirmsad vinüülid mida perestroikaeg litsentsi alusel plaadipoodidesse paiskas ning mille puhul ma ei tea küll kedagi kes neid sealt ostnud oleks. Muss ei meeldinud absull ja ka kohalikud graffitimehed oma meistritöödega jäid sinna tasemele, et võiks suisa üleolevalt pidada ennastki sama leveli seinasodijaks. Ja siis veel see breakdance! Oehh... Igal juhul rõõm kogeda, et getokultuur on kolmekümne aastaga jõudsalt arenenud ning hetkel leian ma ise juba samuti tantsunumbreid, seinamaalinguid ning hip-hop radasid mis mulle tõesti meeldivad. Filmi kiituseks tuleb aga mainida, et tegemist korraliku undergroundkinoga mis hingega püüdis avardada vaatajate teadmistemaailma ning pakkuda uusi huvitavaidalternatiive. 2/5

Filmi tipphetkeks oli Grandmaster Flash´i etteaste, aga kahjuks oli seda veits montaažiga solgitud.