Twilight Dinner

Twilight Dinner - Yutaka Ikejima 1998

DVD kaanel ilutsev kiri, et tegemist on tsenseerimata versiooniga (unrated directors cut) on mõneski ebatäpne, sest kuigi vaataja näeb jaapani mõistes tsenseerimata versiooni, saab ta ometi lääne vaataja mõistes tsenseeritud versiooni. Jaapanlaste jaoks oli ultraverine ja gorene lõpp lükatud negatiivi, ehk siis punase vere ja roosade inimkehade asemel sai rohelisi verejugasid kalbetel inimkehadel. Nende stuudiobossid leidsid, et sedalaadi tsensuur on kohalikus kinos vajalik, eriti kuna lõppude lõpuks on tegemist seksufilmiga millel kindel vaatajaskond ning ennast kinos mõtteis (ja võib-olla ka otseselt) hellitav vaatajaskond võtab filmi lõpus toimuvat veristamist (tegu ei ole nüüd spoileriga, sest film näitab tükikest tulevasest hirmutööst juba loo alguses) kui tujurikkujat ning kes siis ikka seansilt ärritatult lahkuda tahab.

Küll aga nägid jaapanlased täispikkuses kahte gaystseeni mis lääne vaataja jaoks, ehk siis sellel aktuaalsel DVD reliisil, kärbitud olid, andes vaid mõista, et meeste vahelisest suudlusest mindi ka kaugemale. Seda see directors cut tähendaski, pinkukino grand old man Yutaka Ikejima arvates võis see jänkidest (cut oli toodetud USA DVD reliisi jaoks) vaatajaid heidutada, samas kui kodumaal ei paku sedalaadi žanrifilmi vaatajatele natuke homotamist mingit lisapinget, vaid pigem võetakse see ühes tissi ja tussifilmis rõõmuga vastu. Filmi enese koha pealt oleksid aga pikendatud stseenid pidanud see olema, sest just see andis linaloole lõpliku sära. Stoori iseenesest muidugi samuti hea, pinkukino standardite järgui lihtne ning konkreetne, isegi mitmeti etteaimatav, kuid ega see väärtust vähendanud. Selline lihtsalt see jaapani exploitation-erots on. Vampiirifilm, no see on selge kohe kui kaks päikeseprillidega daamet välja ilmuvad, kuid ometigi taaskord väheke erinev ning seda mitte vaid seklasistseenide tõttu. Viimased on aga taotluslikult stolised ning ebaerootilised, et vaataja jälgiks rohkem linaloos kulgevat stooriliini kui sügaks läbi püksiriide oma riista. Piisavalt eriline ja piisavalt tavaline, et tunda lihtsalt mõnu ühest ehedast kergest meelelahutusest.

Twilight Dinner on taaskord üks Pink Eiga poolt arhiividest välja otsitud, puhastatud ning tähesärasse tõstetud pisike pärl. Nende töö omapäraste roman porno filmide otsimisel ja restaureerimisel on juba ainuüksi kiitust väärt, kuid minu jaoks on alati firma reliiside puhul samaväärse väärtusega ka lisad ning seegi kord ei pidanud pettuma. Võiks öelda, et alati hulgaliselt DVD-l lisamaterjali pakkuv Pink Eiga olui seekord isegi ennast ületanud - boonuste sektsioonis ei tahtnud valikutega lehed lõppeda, ikka ja jälle vajutas näpp "next" lingile ning avanesid uued menüülehed täiendlisadega. Materjali külluse tingis muidugi ka asjaolu, et lavastaja ja üks näitlejannadest neil USA-s külas käis, mis viga niimoodi intervjuusid vorpida, kuid need polnud ainsad lisad. Nagu juba Pink Eiga reliisidel kombeks, sai vaataja taaskord tükikese žanrikino ajalugu, tutvustusi tulevatest ning valminud reliisidest ning unustada ei tohi ka deleted scenes sektsiooni kust oligi võimalust näha pikendatud stseene mis lääne cut´ist välja jäid. Lahe kiiksuga film, korralik töö pildikvaliteedi parandamisel ning tonnide viisi huvitavaid lisasid - Pink Eiga on ja jääb üheks fännisõbralikumaks ja hoolikamaks töötegijaks DVD-de väljalaskmise alal. 3,5/5

Tokyo bi-sexual vampires.

Taxi To The Toilet - Taxi Zum Klo

Taxi zum Klo - Frank Ripploh 1981

Gayfilm on liiga kena sildistus. Isegi jänkide queer cinema on natsa peenutsev. Kõige õigem oleks vist selle linaloo kohta öelda ehtne ehtne pedekino, sest pedereerimist ja pedeelu näeb siin nii avalikult, et filmisõbrad pole siiani ühisel kokkuleppel, kas tegu on draamalooga või pornofilmiga. No see on muidugi lapsik, et paari minuti jagu näeb ekraanil meeste riistu mis lipsavad suhu ja pärakusse ning kohe kukutakse pornograafia silti juurde kleepima. Film on ikka draama, kuid samas ka homofetishitel mängiv exploitation, saksaliku absurdi ja sürrealismiga undergroundkino ning musta huumoriga eneseiroonia, sest lavastaja paigutas sinna momente oma isiklikust elust, mängides samuti julgust nõudvat peaosa.

Linalugu räägib ühest AIDS´ieelse ajastu täitmatust mehest, kes püüab kogu aeg oma seksuaalseid piire edasi lükata, seksides täitmatult kõigiga kes teda vaid panna ihaldavad. Korralikul (ja kooliõpetaja seda ju ometigi on) mehel peab muidugi olema muidugi ka boyfriend, kuid see ei takista teda pidevalt uusi seiklusi otsimast, sest kihu ajab nii tugevalt taga, et kohati tuleb võtta lausa takso pääsemaks kiiremini mõnda avalikku käimlasse kus sõbralikud vuntsidega mehed alati ees ootamas.

Film oli hea. Eriti tõstaks esile stseeni kus kooliõpetaja poole külla tulnud transvestiit ja õpsi poika vaatavad elutoas amatöörlikku õppefilmi sellest kuidas lapsevanem peaks käituma kui tema poeg on sattunud pedofiilia ohvriks ning samal ajal annab koolmeister koogis vallatule teismelisele poisile järelaitamistunde. Väga peen paralleelitamine mis keerab selle vindi, et kas narkootikume tarvitav ning peldikutes meeste riistu imev meesterahvas üldse sobib õpetajaks, veel tugevamalt peale, andes lisaks mõista, et selline mees väntab veel ka pedoteemalisi hoitausfilme lastele. Ta ise muidugi lasteahistaja ei ole ning õpetajana väga mõistev ning pädev, kuid väga hästi mängitakse see teema kokku. Ja teine tähtsust omav koht on muidugi see legendaarne taksosõit käimlate vahet kus taksomeetril lastakse tiksuda seni kui nikunäljas klient panopuud otsib.

Lavastaja Frank Ripploh (mees kes väntab hetkel gay-wrestlingu videoid kitsa fetishturu jaoks) oli linalugu tehes üdini aus, sest kuigi siin võib näha muigele ajavalt palju fetishielemente (Tom of Finland stilistika ja ikoonid) ning omasooiharate unelmsituatsioone (kõik mehed vaid ootavad, et neid nopitaks), pakuti samas paljuski ka seda niinimetatud homode varjatud maailma. No vähemalt varjatut aasta 1980 mõistes, ega siis tavavaataja sel ajal tavakinos näinud olnud veel näinud, et kuidas üks anaalpenetratsioon tõeliselt välja näeb või millistes kohtades käies sa kindlasti midagi aukudesse saad. Saksamaa peded olid isegi solvunud, et näed kus nüüd üks mees tuli ja paotas nende salamaailma ust, näitas ka heterotele kuis nende porduelu käib. Homod kirusid ja heterotest filmikriitikud kiitsid, linaloost sai üks kultuslikumaid gay-filme. 4/5

Meestekäimlasse seiklema ja hiljem arsti juurde suguhaigusi ravima. Lääne-Saksa gayelu anno 1980.

The Last Lieutenant

Secondløitnanten - Hans Petter Moland 1993

Merekarust kaugsõidukapten jääb pensionile. Päev hiljem pommitavad Saksamaa lennukid Oslot ning mees otsib keldrist välja oma vana ratsaväeleitnandi mundri, jätab naisega hüvasti ja asub teele värbamispunkti poole. Penskar võetakse küll viisakalt vastu, kuid selja taga irvitatakse kõbi iidvana mundri ning meremehejuttude üle. Naer ei kasta aga kaua, sest Hitler seab Norra armeejuhatuse ultimaatumi ette - kas täielik alistumine või asutakse linnu pommitama. Esimene sõjaväeringkond otsustab alistuda, Oslos aga ollakse veel vastuhaku ideega kaasas, kuid üldiselt oodatakse kuninga käsku. Vanamees ei lase end alistumismeeleolust haarata, vaid röövib relva ähvardusel sõjaväe moona ja relvalaod, veab tavaari mägedesse ning asub sealseid riigiteenistujaid ning vabatahtlikke noori oma sõjaväkke mobiliseerima, et mitte edasi elada häbis justkui oleks Norra okupeeritud ilma ühegi püssipauguta.

Sümpaatne sõjadraama kust ei puudunud põnevus ega ka humoorikad momendid. Viimaste eest hoolitses peategelane oma eelmise sajandi sõjakooli teadmiste ja arusaamadega ning vanaisaliku suhtumisega. Mõnus lugu mehest kes ainsana omab pealehakkamist seista vastu sissetungijatele nja õnneks oli see vastuhakk vaatajateni toodud tagasihoidlikult, jäädes pigem realismi, kui pateetilise sõjamöllu, piiridesse. Tõepärasus oli isegi nii suur, et pidasin filmi reaalsetel sündmustel põhinevaks, mis kahjuks aga nii ei olnud. Igal juhul üks ilmatuma tore film tarmukast vanamehest ning tema väärtushinnangutest. 4/5

Mees kelle sõjakoolist saadud auastegi enam Norra sõjaväes aastal 1940 kasutusel ei olnud.

Red State

Red State - Kevin Smith 2011

Red State on film mis teeb hunditeene Waco´s juhtunule, sest paratamatult on paralleel kerge tekkima. Valesüüdistustel (laste seksuaalne väärkohtlemine, vägistamised, ja ebaseaduslik relvade kasutamine ning nendega äritsemine) tuginedes püüdsid valitsusagendid tungida "Branch Davidians" usulahu kindlustatud hoonesse, kuid puhkes tulevahetus ning sellele järgnes pooleteist kuu pikkune piiramine mis päädis tormijooksu käigus hoone süütamisega. Valitsusel oli sama agenda, tappa tuli kõik hoones viibijad, et hilisemal kohtuprotsessil ei kerkiks esile tunnistajaid väidetega, et tegelikult ei tegeletud põhivoolust väheke enam kõrval seisvas usulahus millegi ebaseaduslikuga ja kõik süüdistused nende vastu on alusetud. Tugevalt kohalikke teksaslaste õiglustunnet riivanud rünnak ja sellele järgnenud veresaun oli ilmekas näide sellest kuidas riik võib oma kodanike õigusi jalge alla trampides nendega teha mis heaks peab - tappa, põletada ja sündmuste käiku võltsides diskrimineerida.

Red State näitab sama asja, aga vahega, et siinses filmis on usulahus tõesti hullud ja maniakid koos kes valmis jumala nimel tapma ning end ohverdama. Kaks pilti kattuvad aga üsna perfektselt ning kahjuks Red State määrib läbi filmis nähtud sekti poolt korda saadetud tapatööde Waco ohvrite mälestust, pannes inimesed pigem mõtlemas selles suunas, et kindlasti ka Wacos olid samalaadsed hullud koos. Kurb. 3/5

Tsiteerin veel killukese MNC mõttest: "...kui sa oled juba jõudnud röögatada, et "OMG , milline kuradima hea püant, raisk", siis on ikka meel mõru, kui mõned minutid hiljem selgitatakse, et: "Oh-ei, oh-ei , mis sa nüüd - ei ole üldse nii lahe..."

Tallinn Spiced Sprats : The Canned Tales

Tallinna kilud - Jaak Kilmi 2011

Nädal tagasi kinos Talgufilmi vaatamas käies sattusin Kilmiga vastamisi ning meenus, et tema suurepärane Tallinna kilud on mul blogis veel kiitmata. Pobisesin lavastajale kinos paar meelitust kõrva ja need kolm lauset mis ütlemata jäid, lähevad nüüd kirja. Film demonstreerib suurepäraselt kuidas ekraanile saab tuua jutustamisoskuse, mitmekihilise loo mis vaatajad tagant sunnib ja talitseb täpselt nii kuidas see loo vestjale sobib. Kino püüab olla tihti rohkem näitajaja kui jutustaja arvates, et visuaalne kunsiline külg peab olema alati tugevam kui oskus vaatajale arusaadavalt üht head lugu rääkida. Ja mitte vaid head, vaid lihtsalt oskus rääkida, oskus põnevalt jutustada.

Käesolevas linaloos aga tungis just tugevalt esile võime jutustada, haarata vaataja koheselt loo enese võimusesse ja läbi mitme tegelase ning erineva nurga alt lähenemisega, luua ometi meeletult tugeva terviklikkusega mõjuv pilt. Kõhklused kahtlused mis tekkisid eelarvamusena seoses amatöörnäitlejate kaasamise ning üldtuntud legendi ümberjutustamisega, said kähku pühitud ja algas tõeline nauding, sest ega teravaks ihutud satiiri ja peent koomikat igakord õnnestu nii maitsekas vormis näha.

Kõik oli nii vaimustav, et paratamatult hiilis hinge hirm, et ega jumala eest seda lõpus mõne vääratusega kihva keerata ning nii jäin ma sabistades ootama lõpustseeni. Kilmi ja Aarma tulid aga sellestki võitjatena välja ning kuna olin kinos lubanud lõpustseeni järgi hinde panna, et kas punkt rohkem või vähem, siis sai täisskoor just tänu pornokaardile välja teenitud. Suurepärane stooritelling, geniaalselt kokku sobitatud "elulood" tugeva pidava raamiga ning vaimukas satiir meie kui rahva pihta. Tänud! 5/5

Meie!

Krautrock... And Beyond 1

01. AMON DÜÜL II: Eye-Shaking King (1970)
02. GURU GURU: Der LSD-Marsche (1970)
03. CAN: Deadlock (1970)
04. TON STEINE SCHERBEN: Macht Kaputt, Was Euch Kaputt Macht (1970)
05. JOY UNLIMITED: Oh Darling (1970)
06. KIN PING MEH: Everything's My Way (1970)
07. XHOL CARAVAN: All Green (1970)
08. KRAFTWERK: Ruckzuck (1970)
09. AMON DÜÜL II: Between The Eyes (1970)
10. FRUMPY: Indian Rope Man (1971)
11. TANGERINE DREAM: Ossiach Lake (1971)
12. CAN: Paperhouse (1971)
13. TON STEINE SCHERBEN: Solidartät (1971)
14. RUFUS ZUPHALL: Portland Town (1971)
15. FLOH DE COLOGNE: Wir Stehen Am Rande (1971)
16. LUCIFER'S FRIEND: Ride The Sky (1971)
17. HOTZENPLOTZ: Untitled (1971)
18. AMON DÜÜL II: Kronwinkl 13 (1971)
19. EMERGENCY: Times Passed By (1971)

Rockifoorumis Rada7 käib vaidlus, et kas Dubstep on uus metal või mitte ja seal kiskus jutt mingitele (ma ise õieti aru ei saanudki) mürahelidele mida keegi hetkel moeröögatusena välja pakkus. Eesti novaatorlikum dj Ivõl lajates selle peale aga kohe, et mõned mehed tegid analoogset asja juba aastal 1967 ja mitte miski siin maailmas pole uus. Seda esimest kogumikku saksa krautrock´i varamust vaadates tekkis sama tunne, aastatel 1970/71 tehti nii drone´i, noise´i, doom´i, hevi, garaazrock´i, punki ja postpunki ning sekka isegi tsipake souli. Ja nende üle muidugi laius kõikvõimas psühhedeelia. Isiklikud lemmikud olid Ton Steine Scherben, Guru Guru, Xhol Caravan ja üllatuslikult üliraju hardcore Kraftwerk.

Shirubi Ikazuchi - Warsoul

Shirubi Ikazuchi - Warsoul
Shirubi Ikazuchi 2011

01. Secretary
02. Fantom City
03. Fire
04. St. Cabah
05. Seizure
06. Warsoul
07. Orichlacon
08. Incomplete
09. 3rd Location
10. North

Lae alla - Download

Artist eelistab sõnale esikalbum hoopis märgistust demokogumik ja kui sellest joonduda, siis võib toodet vaadelda väheke teise nurga alt. Aastate varrel valminud demod olid plaadil saanud liiga üheülbalise silumise osaliseks nii, et jõudes viimaste lugudeni tekkis tunne justkui kuulaks erinevaid mix´e ja katsetusversioone esimestest paladest. Tasakaal on pigem terviklikku albumit iseloomustav sõna kui erineval ajal tehtud demosid ning kerge kõikumine helikvaliteedis kui kaos lugude järjestuses või siis vastupidiselt, järjestus vastavalt iga träki valmimisajale, oleks andnud kogumikust vahetuma maalähedasema mulje. Olles süngemate meelolude poole kiskuvat karget sündipoppi viljeleva Shirubi Ikazuchi loominguga varasemast tuttav tean, et artisti arvuti demodefailide folderis leidub samuti äkkilisema hirmutavama lähenemisega palasid mis kahjuks siinselt üllitiselt välja on jäänud. Just neid teravikke oleks võinud vahele pikkida, lõhkuda ühtset uinutavat kulgemist pakkudes kuulaja kõrvale momente mis rohkem tähelepanu nõuavad kui vaid aeg-ajalt muusikat läbivad raskemad mornimad kõlad. Tumedused, sügavused ja müstilised momendid on aga olemas ning tuletavad kuulajale meelde, et puhtast naisvokaaliga elektroonilisest rõõmupopist ollakse paar sammu kaugemal, kuid ainulaadse isikupärase autorimuusika juurde on vaja veel paar julget sammu lisaks võtta.

Arvustus kirjutatud Eesti Ekspressi jaoks.

LaLee's Kin : The Legacy of Cotton

LaLee's Kin: The Legacy of Cotton - Deborah Dickson, Susan Frömke, Albert Maysles 2001

Mississipi Delta südames elab Lelee koos oma "kasulastega", ehk siis lastelastega keda nende vanemad ei ole vaesuse, alkoholismi ning elukommete tõttu võimelised kasvatama. Ega ka vanaema paljut suuda, kuid vähemalt ta püüab ning lastel on toit ees, riided seljas ja isegi kooli püütakse neid jõudumööda saata. Filmi teine peategelane on kohalikku kooli palgatud nõustaja kes peaks tõstma õppetaset mis on üks USA madalamaid, umbes tasemel, et kooli lõpetades oskad paberitele oma nime all sirgeldada ja päevas teenitud 10 dollarit üle lugeda.

Tööpuudus, alkoholism-narkomaania ning kuritegevus, endiste orjade järeltulijatel on raske end nõiaringist välja murda, sest kogu süsteem töötab ikka veel nagu 150 aastat tagasi, ehk siis valge mees on massa ja otsustab kes käib tööl ja mis palga eest ning vastuvaidlemist ei ole. Puudulik haridus ja teismeliste rasedused, hulk lapsi kes teismelistena jätkavad seda sama ringi mis nende vanemadki, ilma mingi tundetagi, et võiks teistmoodi või paremini. Süsteem töötab muidugi igatpidi isikule vastu, lihtsam on hoida kohalikke edasi "orjadena" kui leida finantsi olukorra leevendamiseks. 3,5/5

Maal kus puuvill on kuningas.

The Trouble With Love & Sex

The Trouble With Love & Sex - Zac Beattie 2011

Brittidel on selline suurepärane komöödiaseriaal nagu "Peep Show" mis räägib kahe mehepoja suhetest naistega. Seda on tihti nii valusalt piinlik vaadata, et DVD tuleb pausile panna ja lasta enesel väheke rahuneda, et siis taas kõhtu külmaks tehes edasi vaadata. Piinlikke momente tekitab peategelaste suhtlemine vaastassugupoolega, mis tänu liigsele häbelikkusele või kohatule pealetükkivusele on alati juba ette hukule määratud ettevõtmine. Käesolevat BBC poolt toodetud animatsiooni vaadates tekkis tunne, et võibolla ei sisaldagi Peep Show kuigivõrd lavastuslikkust ning kujutab britte üsna elutruult - sest siinse filmi põhjaks on perekonnanõustajate vastuvõttudel lindistatud sessioonid, ning abi saama tulnud inimeste mured sarnanesid vägagi komöödiaseriaalis nähtule.

Audiomaterjal on 100% ehe, ehk täiesti tavalised keskustelud psühholoogi ja õnnetult abielus olevate inimeste vahel, millele on lisatud animeeritud välisvorm, kuid niivõrd tihti hüppab teksti sisse süsimusta huumorit ja koomilisi momente, nii et vägisi tekib mulje, justkui oleks lavastaja peale draamalugude ekraanile toomise veel ka pihku itsitades lõiganud sisse moodsa britcomi raudvarasse kuuluvaid tobedaid situatsioone. Kui aga komöödiaseriaalides on õnnetutele vaimse abi osutajad tavaliselt ise veelgi suuremate kiiksude küüsis, siis animatsioonis oli loomulikult vastupidi - nõustajad, ehk reaalses elus sama ametit pidavad inimesed, käitusid professionaalidena ning lõpuks oli nende sekkumisest ka abi. Armastuse või selle puudumise üle kurtma tulnud tegelased leiavad lohutust ning jõudu paremuse poole edasi rühkida. Dokumentaalmaterjalil põhinev animatsioon ei pakkunud küll palju visuaalset nipikust, kuid see-eest ohtralt südamlikkust, positiivsust ning huumorikillukesi. 4/5

Peale edukat sessiooni perenõustaja juures.

The Last Mountain

The Last Mountain - Bill Haney 2011

Appalachia mäetippe võetakse maha, et kihtide kaupa leiduvat kivisütt avatud kaevandamisega kätte saada. Kivisüsi välja ja muu praht alla orgudesse, kus pinnases leiduvad raskemetallid ning keemilised ühendid rikuvad loodust ja mürgitavad joogivett nii, et risk vähki haigestuda on kasvanud mitmekordseks. Lisaks veel vaade, sest rohetavate mäetippude asemel on nüüd Lääne-Virginias vaid pealt tasased mulla ja kivikuhilad. Palju juttu loodussäästlikusest, kaevandusfirmade omavolist ja korruptsioonist osariigi kui ka valitsuse tasemel. Silma jäi eriti aga selline lugu, et oma töökoha kaotuse üle südant vaevavatele maineritele seletasid looduskaitsjad pidevalt, et mitte nemad ei jäta vaeseid mehi ametist ilma, vaid seda teeb kaevanduskompanii. Ja see tehti ka kenasti graafikutega selgeks aga...

Aga kivisöe kui elektritootmise algallika alternatiiviks pakuti vaid tuulegeneraatoreid ning nende püstitamine kui söe väljavahetus alternatiiv, jätab ju kaevurid nagunii töötuks. Ma saan aru, et oleks siis välja pakutud vanakooli tunnelites söe kaevandamine kui avakaevanduse väljavahetaja ning siis säiliksid mainerite töökohad, aga see ei tulnud isegi jutuks. Kivisöest saadud elektri asemel tuuleenergia, aga seda nii, et kivisütt kaevandavate mainerite töö jätkuks? Absurd! Rääkisid mis rääkisid, ikka tahavad rohelised lõpuks osariigi töö number 1 ära kaotada. 3,5/5

Kodukandiaktivistil Maria Gunnoe´l tuleb pisar silmanurka.

Attack And Retreat

Italiani brava gente - Giuseppe De Santis 1964

Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal, ehk veel üks Stalingradi lahingutest pajatav sõjafilm, seekord läbi itaalia väeüksuse silmade. Film mulle meeldis. Esmalt seetõttu, et tehtud koostöös Nõukogude Liiduga ning sellest tingituna üles võetud täpselt samades paikades kus 20 aastat varem lahinguid peeti või puhkuseks laagrisse jäädi. Samad külad, räsitud tehasehooned, auklikuks pommitatud jõesängid ning lõpmatusse voogavad päevalilledega kaetud põllud. Ehedalt mõjuvad võttepaigad. Venemaa steppide avarus ja sinna juurde veel suurejoonelised panoraamsed lahingud kus sadu mehi statistidena kasutatud. .

Meeldis väga ka kõigi tegelaste surm kust puudus absoluutselt igasugune heroilisus ning tavalise sõjafilmi pateetilisus. See ei olnud tingitud ka faktist, et kuidas sa ikka teed kino koos punase partneriga ja näitad kangelaslikult nende tapmist, vaid asi oli lihtsalt tõepärasena mõjuvalt rumal. Iga surm tundus absurdse ja ootamatuna, justkui saatusemängus lühikese kõrre tõmbamisena kus karistus järgneb kohe aga mitte peale seda kui oled kamraadidele taskust võetud fotot näidanud ja kõva häälega unistanud, et kuidas sõja lõppedes pere juurde naased. Pliks plaks ja italiaanosid langes.

Äge oli samuti üldine sürreaalne atmosfäär. Alul olid ikka korralikud poisid, rääkisid baatjadega juttu, aitasid nõukogude seltsimees kolhoosnikku ja kaitsesid süütuid halbade sakslaste eest, kuid filmi kulgedes hea ja kurja vahelised piirjooned hajusid ning tegevus muutus abstraktsete joontega unenäo laadseks reisiks. Ehh, neid itaallasi! Vähe jäi puudu, et "Mamma mia!", oleks karjutud, kuid üks tarkpea ikka noomis hvitseri, et pole vaja venelasi nii usinalt tulistada, saavad veel pahaseks ja hakkavad vastu tina saatma, aga ega muidu seda itaallaste eripära nii väga esile tulnudki. Lihtsalt teised mundrid, aga samalaadne surm Stalingradi linna lähistel. Mulle meeldis. 4/5

Surm lumes.